Metsaseaduse muudatused seavad reeglid, kuidas rajada ja majandada puuistandikke ning kanda neid metsaregistrisse. Ka varem võis põllumaale istandiku rajada, kuid kui puistu kasvas kaheksa meetrini, siis arvati see metsamaa hulka ehk muutus maakasutus.

"Soovime maaomanikule anda tegeliku võimaluse oma maad mitmekesiselt kasutada," selgitas kliimaministeeriumi metsaosakonna juhataja Kristi Parro. "Kui ta soovib oma istandikku mittemetsamaale rajada, siis ta saab selle edaspidi kanda registrisse ja rakendada istandikule ette nähtud võtteid – kasutada seal puuliike, mis kokku lepitakse."

Ühtlasi on istandike ehk puupõldude eesmärk kasutada ära väheväärtuslikku ja kasutusest väljas põllumajandusmaad, kuhu istutatud kiirekasvulised puud seoksid süsinikku.

MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liikme Farištamo Elleri sõnul on aga kliimaargumendid näilised. Ta rääkis, et kuigi noored puud seovad rohkelt süsinikku, vabastab raiumine suure osa mullas talletunud süsinikust ning ka suur osa puidust läheb energiaks.

"Tegemist on monokultuuriga, mis on ka nullelupaik," ütles Eller. "Istandik on tohutult mulda kurnav. See võib olla lühikeses vaates ettevõtjale kasulik, aga kogu elukeskkonnale ja kõigile teistele ei ole. Eriti kui lubada istandikes väetamist, mida on ju ka soovitud – see kurnab mulda veel rohkem ning mõjub ka põhjaveele halvasti. See oleks põhimõtteliselt energiapuit, seal on lühike raiering. Meil räägitakse Eestis, et peame puitu väärindama ja rohkem vaatama, kuidas puitu kasutame. Siin ei ole tegu sellega, et saaks teha kestvustooteid – kui puit kasvab kiiresti, siis see ei ole tugev," rõhutas Eller.

Parro kliimaministeeriumist ütles, et istandiku raiering saab olema 30–40 aastat, lisades, et see ei ole kindlasti peamiselt energiaks minev puit. Ta selgitas, et mingit osa puupõldude puidust saab töödelda mehaaniliselt, võimalusel kokku liimida.

"Ja võib-olla need puuliigid, mis tõesti kasvavad kiiremini, kus puidu kvaliteet ei ole selline, et tugevaid konstruktsioone teha, siis kasutatakse väga palju puitu ka naaberriikides keemilise väärindamise kaudu ja antakse sellele palju kõrgem väärtus," ütles Parro. "Ei lähe ka lihtsalt paberi või papi tootmiseks," lisas ta.

Looduskaitsja Elleri hinnangul on aga istandike eesmärk teha seadust ümber nii, et puid saaks raiuda varem ja rohkem.

"Teiste riikide kogemused on, et see läheb täiesti ülekäte – ei saa pidama," nentis ta. "Nemad pigem üritavad välja tulla istandike hullusest, sellisest majandamisviisist," sõnas Eller, lisades, et Ühendkuningriigis ollakse istandikke likvideerimas.

Samuti tõi Eller välja puupõldude tuleohtlikkuse, eriti aina tõusvates temperatuurides ja põuaohus. Ta märkis ka, et Portugalis on igal aastal ulatuslikud maastikupõlengud istandike tõttu.

Eesti Maaülikooli metsateadlane Reimo Lutter rõhutas, et istandikud kahtlemata leevendavad kliimamuutusi läbi intensiivse süsiniku sidumise. Ta rääkis ka, et maaülikooli teadlased on välja töötanud täppisväetamise juhendi, mis võtab arvesse konkreetse, tõenäoliselt toitainevaese maalapi mullas puuduvad ained ehk mida puudele lisaks tarvis on. Lutter märkis, et väetamine on ühekordne – varajasele istandikule stardikiiruse andmiseks, ning marginaalne võrreldes väetamisega põllumajanduses. Samuti nentis ta, et istandik ei erine metsastamisest.

"Eesti metsamaa pindala on viimase 100 aasta jooksul kasvanud esimese põlvkonna puistute arvel. Need on täpselt samamoodi istutatud või looduslikult tekkinud metsad endistel põllu- ja rohumaadel. Nüüd, kui me istutame istandiku, siis selles ei ole mitte midagi uudset või teistsugust. Teistsugune on see, et 30 aasta pärast saame raiuda istandiku näol kvaliteetset puitu. See on ka, miks küpsusvanust ei ole seadusandluses kehtestatud – et realiseeriksime saagikuse. Saak on istandikus puit ja see puit peab olema kvaliteetne. Ehk me raiume selle enne, kui hakkavad potentsiaalsed kahjustajad seenhaigused puidu kvaliteeti langetama, mis tihtipeale on väga suureks probleemiks meie majandusmetsades."

Maaülikoolis on mulla viljakuse mõju uuritud üle kahekümne aasta. Lutteri sõnul tuli välja, et istandikud ei vähendanud mulla viljakust, vaid hoopiski parandasid mulla süsiniku varusid. Ta lisas, et mulla süsinik ei kasvanud küll palju, aga siiski kasvas.

Lisaks on maaülikool uurinud ka elurikkust istandikes. Lutter rõhutas, et neid ei saagi võrrelda põliste vanade loodusmetsadega, sealhulgas liikide arvukuse poolest.

"Oleme oma üle 20 aastaga avastanud, et istandikes põlluliigid taanduvad ja järjest tuleb juurde metsakooslustega seotud liike," rääkis ta. "Ehk tegemist on tavalise subsessiooniga. Seda mõjutab eelkõige eelnev maakasutus ja ka see, kus istandik maastikus paikneb. Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et istandikud ei ole vähendanud liigilist mitmekesisust, vaid need võiks olla põllumajanduslikus maastikus üks maastiku komponent, mis pakub elupaiku ja varjumistingimusi nendele liikidele, kes ei suuda hakkama saada põllumajanduslikus avamaastikus," ütles Lutter.