Saatan ei kanna enam ainult Pradat ning tema väikesed käsilased, kuradikesed, ei ilmuta ennast ainult õnnetutele hingedele. Ta on muutunud treenitumaks, seades eesmärgiks rünnata inimlooma mitte läbi aju sügavamate kihtide, vaid sihtides otse neid alasid, mis tegelevad kognitsiooni ehk mõtlemisega.

Ta kasutab ära seda, et noorukid on unustanud lapsena saadud õpetussõnad, et võõrastega ei tohi rääkida. Ja et täiskasvanud on unustanud ära kirjandusklassika õpetussõnad, milles hoiatatakse, et ei tasu laskuda kõnelustesse tundmatutega. Kelle või millega siis tasuks vältida kõnelusi?

Selleks on loomulikult suured keelemudelid (SKM), mis peidavad ennast kõlavate kaubamärkide nagu ChatGPT, Gemini jne sees. See, et omadussõnana on kasutusel "suured", ei tee väiksemaks asjaolu, et tegemist on mudelitega.

Seega tabagu mind nüüd kasvõi miljon kriitikanoolt (sätin maanduse paika), aga milleks kutsuda SKM-e tehisaruks või tehisintellektiks, kui tegu on ikkagi mudeliga. Mina ei mõista. Kas asi on lihtsalt selles, et suured keelemudelid kõlaksid "seksikamalt" ning seeläbi saab neid paremini turundada? Kui mulle midagi tahetakse müüa, või lausa "pähe määrida," siis võtaksin vedu ainult juhul, kui mulle esitatakse asju sellisena nagu nad on.

Ning mis me oleme tulemuseks saanud? Sajad miljonid inimesed, võib-olla isegi juba miljard, meie planeedil tarbivad iganädalaselt suurte keelemudelite teenuseid.

Kui ma tahaksin küüniline olla, siis ma ütleks, et see mulle isegi meeldib. Asi on nimelt selles, et olen 20 aastat tegelenud mudelite arendamise, katsetamise ja rakendamisega ning on ju tore näha, et suur osa planeedist usaldab lausa kriitilise tähtsusega infot mudelitega jagamiseks ehk vestlemiseks.

Eriti tore on asja juures see, et SKM-id on mustad kastid ehk põrsas kotis. Nendega vestlemine on õnnemäng, sest te ei saa kunagi mitut sama vastust oma küsimusele, ehk need mudelid on stohhastilised.

Laskumata väga tehnilistesse detailidesse, ütleks ma isegi, et need on väga ebaelegantsed ning ebatõhusad. Miks? Sest ma usaldan Stephen Hawkingu, (inimese kellel oli päriselt aega mõtelda) arvamust, et tõhus mudel on selline, mis võimalikult väikeste arvu vabade parameetrite korral suudab kirjeldada võimalikult palju nähtusi ning teha seejuures võimalikult täpseid prognoose. Selleks on näiteks ülemaailmne gravitatsiooniseadus, mis läbi massi, pikkuse (st kauguse) ja konstandi kirjeldab nii planeetide, tähtede, satelliitide jne liikumist.

SKM-ides on miljardeid vabu parameetreid. Nendes meremudelites, millega ma tegelen, kusagil suurusjärgus kümme kuni sada parameetrit. Need ehk pole just väga elegantsed, kuid on piisavalt tõhusad elik täpsed, aga samuti arenguruumiga.

Nüüd täpsustuseks, et SKM-id on iseenesest teatava kvaliteediga tööriistad nagu tööriistad ikka, ning nende arendajad on head ja ilusad inimesed, kes teevad oma tööd pühendumuse ja hingega. Seda muidugi selleks, et muuta maailm elamise jaoks paremaks paigaks. Ka kahvel on tööriist, aga sellega suppi süüa pole mõtet. Minu arvates hakkab probleem niisiis sellest, et inimestele lajatati sõna otseses mõttes tehisaru kattevarju all pähe SKM-id ilma igasuguse hoiatuseta ning sellega tehti neist mudeli testijad.

Normaalne oleks anda keskkonnaagentuuri ilmateenistuse kombel vähemasti selgitus, kui mitte hoiatus. Ilmateate sedastus, et "mudelprognooside täpsus on erinevates ilmastikusituatsioonides erinev ning prognoosi tuleb suhtuda kriitiliselt" võiks kõlada SKM-ide puhul nii: "selle statistilise mudeli vastus selles vestluses ja ka täpsus selles vestluses muutub vestluse kulgedes ning vestluse tõlgendamisel tuleb olla kriitiline."

Kui taoline selgitus lisada suurte keelemudelite juurde, kas siis tekib nii suur kihk laskuda kõnelusse tehisaruga ning kas me soovitaksime seda oma sõbrale? Oleks äärmiselt ebameeldiv, kui algselt supi söömiseks mõeldud lusikas metamorfeerub näljase käes ajapikku kahvliks.

Lapsevanemana olen täielikult nõus Jan Willemsoni arvamusega, et noortel tuleb omandada baasteadmised enne tehisaru kasutuselevõttu ning selle praktiliseks lahenduseks on see, et vähemalt koolitundides vestlevad omavahel tuttavad ehk õpetajad ja lapsed ning seda kognitiivselt ja emotsionaalselt produktiivset protsessi ei segaks "suur võõras" ehk keelemudel.