Valitsus käivitas koos tippettevõtjatega Eesti.ai algatuse, mis peaks suunama valitsuse poliitikat tehisintellekti küsimustes. Seda juhib Markus Villig, Bolti asutaja ja Euroopa noorim miljardär. Tema kõrval on neli teist tunnustatud tegelast Eesti IT- ja ärimaailmast: Sten Tamkivi, Taavi Madiberk, Kaspar Korjus ja Linnar Viik.

Need on kahtlemata edukad inimesed, kuid edu ettevõtete ehitamisel, mis kasutavad tehisintellekti, ei ole sama, mis ekspertiis selle haldamises. Tehisintellekti tööriistade kasutamine äriprotsessides või kitsa TI-toote loomine erineb fundamentaalselt tehisintellekti ühiskondlike, eetiliste ja regulatiivsete mõjude mõistmisest.

Ja selles ongi suurim probleem: ainult nemad on peaministri poolt valitud. Viis meest. Mitte ühtegi tehisintellekti praktikut või teadurit. Mitte ühtegi eetilise ja õigusliku poolega tegelejat. Mitte ühtegi naist. Mitte kedagi kõige haavatavamate kogukondade (lapsed ja vanemaealised) hulgast, keda see tehnoloogia sügavalt mõjutab.

Veebilehel on kirjas, et nõukogu laieneb, et rohkem eksperte ja ka naisi liitub hiljem, kuid see möödub pointist, et esimene grupp oli ebaõnnestunud juba hetkel, kui see välja kuulutati. Tehisintellekti nõukogu asutajaliikmete koosseis saadab selge signaali prioriteetide kohta. Alustamine viie ettevõtjaga ja lubadus "lisada eksperte hiljem" annab märku, et ekspertiis on järelmõte, mitte nõukogu aluseks.

See pole 2026. aastal lihtsalt piinlik, see on ohtlik poliitikakujundamine, mis võib raisata Eesti vaevaga saavutatud digitaalsed eelised.

Meie andmed väärivad parimat kaitset

Küsimus ei ole ainult maksumaksja raha kulutamises järjekordse nõukogu peale, seda initsiatiivi oli ammu vaja. Tegemist on Eesti ühe kõige väärtuslikuma vara, meie digitaliseeritud (avalike) andmetega. Aastakümnete pikkune edukas digiüleminek on andnud Eestile kadestamisväärse positsiooni, kuid see eelis kaob, kui jätame strateegilised otsused kitsa ringi kätte.

On hea juhus, et hiljuti kirjutas üks nõukogu liikmetest, Sten Tamkivi Fomo.Observeris just sellist liiki keerulistest ühiskondlikest küsimustest, mis nõuavad eetilist ja multidistsiplinaarset järelevalvet. Kirjutades Eesti 2030 kohta, kirjeldab ta kolme stsenaariumi, kuidas tehisintellekt võiks ümber kujundada meie majandust ja ühiskonda: "superefektiivsuse paradoks", kus automatiseerimine hävitab maksubaasi; "10X eliidi paradoks", kus väike grupp tehisintellektiga võimendatud töötajaid hoiab kogu majandust pantvangis; ning lootustandvam "adumivalgustus", kus tehnoloogia tõstab kogu riigi ja inimgrupi produktiivsust.

Need on fundamentaalsed küsimused maksustamisest, ebavõrdsusest, sotsiaalsest stabiilsusest ja meie tuleviku majandusmudelist. Tamkivi ise kirjutab: "Adumite integreerimine ühiskonda ei ole lihtsalt IT-projekt, vaid küsimus meie uuest majandusmudelist... oleme jõudmas teeristile, kus need numbrid hakkavad liikuma suundades, milleks meie tänane riigikorraldus ja sotsiaalne leping ei ole valmis."

Avalikud andmed nõuavad tugevat eetilist ja õiguslikku järelevalvet. See nõuab eksperte, kes mõistavad mitte ainult seda, kuidas rakendada tehisintellekti efektiivsuse saavutamiseks, vaid ka seda, kuidas tagada õiglus, kaitsta privaatsust, hoida turvalisust ja säilitada inimes(t)e autonoomia. Eesmärk ei saa olla lihtsalt "kahekordistada Eesti riigi tulusid 2035. aastaks", kui meil on vananev rahvastik ja niigi suured olemasolevad lüngad tehnoloogilistes teadmistes. Kes sellest efektiivsusest kasu saab? Kes kannab riske?

Kuidas vältida "10X eliidi paradoksi" muutumist reaalsuseks? Need küsimused nõuavad erinevaid perspektiive, mitte grupimõtlemist.

Lisaks on juba aastaid kutsunud üles tehisintellekti tugevamalt reguleerima üks Eesti tuntumaid tehnoloogiategelasi, Jaan Tallinn: Skype'i kaasasutaja, Cambridge'i eksistentsiaalsete riskide uurimiskeskuse ja Future of Life Institute'i kaasasutaja, kes on muuhulgas teeninud ÜRO tehisintellekti nõuandekomisjoni liikmena. Tallinn on osalenud Euroopa Komisjoni kõrgetasemelises ekspertgrupis tehisintellekti küsimustes ja rõhutanud aastate jooksul vajadust turvalisuse, vastutusvõimelisuse ja regulatsioonide järele. Miks tema ei ole siia kaasatud?

Praegune koosseis ja nõukogu eesmärgid eiravad täielikult neid hoiatusi, pole ühtegi eksperti, kes tegeleks ohutuse, eetiliste raamistike või õiguslike kaitsemeetmetega, mis on vajalikud tehnoloogia haldamiseks, mis mõjutab kõiki.

Miks puuduvad nõukogust eksperdid, kes nende küsimustega tegelikult tegeleda oskaksid? Kus on majandusteadlased, kes mõistavad maksupoliitikat ja masinate loodud väärtuse maksustamist? Sotsioloogid, hariduseksperdid, eetikud? Õigusteadlased, kes spetsialiseeruvad andmekaitsele ja algoritmilisele regulatsioonile? Tehisintellekti praktikud, kes töötasid masinõppe ja andmeteadusega juba aastaid enne ChatGPT-d? Tervishoiueksperdid, kes tunnevad meditsiinilist tehisintellekti? Sotsiaalteadlased, kes oskavad hinnata kogu selle kompoti mõju haavatavatele gruppidele? Valitsus lihtsalt otsustas mitte ühtegi kaasata.

Ülemaailmne standard, mida Eesti eirab

Riigid, mis võtavad tehisintellekti haldamist tõsiselt, mõistavad, et tõhus järelevalve nõuab multidistsiplinaarset ekspertiisi. USA riiklik tehisintellekti nõuandekomitee hõlmab 27 liiget ülikoolidest, kodanikuühiskonnast, tööstusest ja mittetulundusorganisatsioonidest, keskendudes selgelt kodanikuõigustele, eetikale ja tööjõumõjudele.

Singapuri nõuandekogu tehisintellekti ja andmete eetiliseks kasutamiseks toob kokku tehnoloogid, tarbijakaitse spetsialistid ja õiguseksperdid. Ühendkuningriik kaasas muuhulgas Alan Turingu instituudi, eetikuid ning teadlasi, kes käsitlevad erapooletust, läbipaistvust ja tehisintellekti ühiskondlikku mõju. Hispaanias paar aastat tagasi loodud TI-nõukogus pole mitte ühtegi tehnoloogiaettevõtjat, küll aga on seal näiteks Google'i endine juht Nicklas Lundblad ja Vinton Cerf, Alan Turingu auhinna võitja.

Isegi nende riikide lähenemised ei ole täiuslikud, kuid nad tunnistavad fundamentaalset tõde, et tehisintellekti haldamine nõuab hääli väljastpoolt tehnoloogiatööstuse tavapäraseid tegelasi.

Miks multidistsiplinaarsus on oluline

Tehisintellekt ei ole sama, mis tehnoloogiaettevõtlus ega piirdu suurte keelemudelitega, kuigi nõukogu teadaande põhjal võiks nii arvata. Kui üks liige võrdleb tehisintellekti "küla IT-mehega (sic!)", näitab see selgelt, kui kitsast lähtepunktist alustatakse.

Kvaliteetne tehisintellektipoliitika peab tegelema palju enamaga, näiteks masinnägemise süsteemidega, mis võiksid aidata avastada laste seksuaalset kuritarvitamist internetis või üles leida droonide videote pealt vaenlase asukohti. See peab kaaluma, kuidas algoritmilised otsused mõjutavad tööhõivet, sotsiaalseid teenuseid ja tervishoiuteenustele ligipääsu. See peab käsitlema tehisintellekti loodud süvavõltsingute riski, mis võivad jäljendada ametnikke või manipuleerida eakaid kodanikke.

Oluline on see, et tehisintellektipoliitika peab navigeerima just neis küsimustes, mida Tamkivi tõstatab. Kuidas me säilitame toimiva maksubaasi, kui produktiivsus on lahus tööhõivest? Kuidas me väldime äärmuslikku ebavõrdsust? Kuidas tagada, et tehisintellekti eelised levivad kogu ühiskonnas, mitte ei kontsentreeru väikese eliidi kätte?

Need pole minu loodud abstraktsed ideed. Singapuri raamistik käsitleb selgelt seda, kuidas tehisintellekti kasutuselevõtt mõjutab erinevaid ühiskonnagruppe. USA komiteel on spetsiaalne alamkomitee tehisintellekti ja õiguskaitse kohta, mis uurib muuhulgas kodanikuvabadusi. Soome lähenemine ühendab tehnilisi tehisaru uurimiskeskusi eetikanõukogudega ja koolitab TI-d kasutavaid ametnikke näiteks selles, kuidas süsteemides vähendada diskrimineerimist.

See peaks olema skandaal

Mujal arenenud maailmas saaks valitsuse peamise tehisintellekti nõukogu väljakuulutamine sellise koosseisuga kohe kriitikat. Meil on selgelt seatud siht kiiresti millegi ära tegemisele ja võimalikult tuntud nimede kaasamisele, selmet võtta aega, et leida võimalikult laiapõhjaline ja pädev esimene grupp.

Tegu on maksumaksja rahaga loodud poliitikakujundamise algatusega, mis käsitleb TI-tehnoloogiat. Tehisintellekt muudab fundamentaalselt meie majandust, tööturgu, maksubaasi ja sotsiaalset struktuuri. Nõukogu vajab tegelikke tehisintellekti praktikuid ja teadlasi. Eetikaeksperte. Õigusteadlasi, kes spetsialiseeruvad andmekaitsele. Majandusteadlasi, kes saavad modelleerida kogu selle tegevuse fiskaalset mõju. Sotsiaalteadlasi, kes uurivad ebavõrdsust ja mõju ühiskonnale. Hariduseksperte. Naisi.

Parim praktika USA-st Singapuri ja Ühendkuningriigini näitab, et tõhus tehisintellekti poliitikakujundus ja järelevalve tugineb akadeemia, kodanikuühiskonna, õigusliku ja eetilise ekspertiisi koostööle. Praeguses nõukogus puudub see tasakaal täielikult.

Praegustel liikmetel pole veel liiga hilja teatepulka üle anda. Kui te usute, et Eestile on parim võimalikult multidistsiplinaarne ja tippteadlastest ning -praktikutest koosnev nõukogu, siis kasutage oma platvormi nõudmaks peaministrilt, et see nõukogu uuesti kokku pandaks, enne kui see mingit päris tööd tegema hakkab.

Meil on ekspertiis Eestis olemas. Meil on teadlased, eetikud, õigusteadlased, sotsiaalteadlased, tehisintellekti praktikud, kes on seda tööd teinud aastaid. Mis on puudu, on peaminister ja tema kantselei, kes on valmis tegema rohkemat, kui lihtsalt haarama viis kohalikku tuntud nime ja teesklema, et see kujutab endast tõsist poliitikakujundamist.

Meie digitaliseeritud avalikud andmed ja Eesti rahvusvaheline maine digiriigina nõuavad tõsist tegelemist tehisintellekti rakendamise väljakutsetega. Kriitilised küsimused, mis tänu tehisintellektile tõusetuvad meie majandusmudeli kohta, nõuavad sama. Võttes kõike seda arvesse – ja veel aastal 2026 – ei ole see koosseis mitte lihtsalt ebapädev, see on rahvusvahelisel areenil lausa piinlik.

Karen K Burns on FYMA tegevjuht ja kaasasutaja, Cambridge'i Ülikooli Judge Business Schooli ja Cambridge Sparki külalislektor tehisintellekti alal.