"Pudru on söödud ja ilma pudruta siiamaani pole hakkama saanud. Ilma ei saa. Mesi ja mustikas käib sinna kõrvale," kirjeldas Toivo oma hommikut.

Ettevalmistuseks on Toivo käinud neli korda Pandiveres mäest alla laskmas.

"Tasakaal tükib ära kaduma ja ei jõua nii tihti jalgu tõsta kui tarvis on. See on kõige hirmsam kõige selle kupatuse peale," sõnas ta.

Maratonikogemust on Toivol omajagu. Veel mõne aastad tagasi läbis ta 90 kilomeetri pikkuse suusamaratoni Vasalopeti Rootsis ja korduvalt on ta käidud ka kolme põlvkonnaga koos Tartu maratonil.

Varustus on Toivo sõnul aastatega vägevamaks muutunud. "Ma olen siin Tartu maratonil ka puust suuskadel käinud. Oligi hea, siis ei läinud mäest nii kiiresti alla," meenutas ta.

Esimene rajaproov tehti juba majutuskoha juures läbi.

Toivo poeg Tanel määris suusad.

"Selles suhtes on lihtne, et täna on nii külm,  ei ole keeruline arvestada. Siin on määre -8 kuni -15. Kui siin külmemaks läheb, siis need pidamisolud ei muutu, aga keeruline oleks siis, kui vahepeal läheb sulaks," rääkis Tanel.

Katsetused suusarajal tehtud, liigutigi juba stardijoonele.

Soojenduseks keerutas Toivo puusasid ja nii see maraton algas.

Osalejate sõnul oli osades kohtades lund küll vähem, kuid üldiselt oli rada väga heas korras.

Vanim täispikal maratonil osaleja pani oma sõidule sellel korral punkti 23. kilomeetril.

"Pikka otsa ma enam ei võta, see on selge, seda ma sain täna aru," ütles Toivo. "Viga on ka selles, et novembris pandi mulle südamestimulaator ja ilmselt ilma võib-olla oleks parem olnud, aga Pärna kliiniku personal päästis mu. Muidu ma polekski siin."

Maraton aga perekonnal lõpetamata ei jäänud.

"Ikka teismoodi on sõita seal taga pool. Ma pole nii aeglasematega koos sõitnud, aga seal on nagu toredam! Tõik võtavad rahulikult ja teevad oma stiili, et ei ole sellist trügimist," rääkis Tanel.