Laste vaimse tervise kriisi leevendamiseks vajalikud sammud on olnud valdkonnaga kokku puutunud inimestele teada juba pikka aega. Et muuta lapse abiteekond terviklikuks ja efektiivseks, tuleb muuta tervishoiuteenuste rahastusmudelit, parandada valdkonnaülest koostööd ning avada terviseandmete liikumine laiemale spetsialistide ringile.

Perearstid, psühholoogid, eriarstid ja lapsevanemad kirjeldavad üha sagedamini olukorda, kus laps vajab abi nüüd ja kohe, kuid süsteem ei suuda seda pakkuda. Perearstide ja lapsevanemate igapäevased kogemused avavad teravalt probleemi, millele lahendust on pikalt oodatud.

Rahastusmudeli muutmine avaks tee diagnoosi ja ravini

Ehkki sageli keskendutakse vaid lastepsühhiaatrite nappusele, algavad takistused lastele vaimse tervise abi pakkumisel palju varem, juba hindamise ja varajase sekkumise tasandil.

Praegu on tekkinud aga surnud ring. Perearst ja psühhiaatri e-konsultatsioon kinnitavad lapse abivajadust, kuid ressursside puudumise tõttu ei jõuta diagnoosi ega ravini. Perearst jääb koos perega üksi ja õhku jääb küsimus: mis edasi?

Loogiline jätk võiks olla aga diagnoosi kinnitamiseks vajalike uuringutega edasi minek ning psühholoogilise toe pakkumine. Viimaseks on perearstil võimalik laps suunata kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Kuid uuringutega edasi minek on keeruline, sest mitte kõik tervisekassa partneritest ei saa neid teenuseid tervisekassa rahastusel pakkuda. Seejuures on hindamisteenuste koodid tervishoiuteenuste loetelus tegelikult olemas.

See tähendab, et isegi kui iseseisvat psühholoogilist ravi pakkuval spetsialistil on olemas nii vajalik pädevus kui ka vaba aeg, siis tal ei olegi varianti pakkuda seda teenust riigi rahastusel.

Lahendusena võiksid tervisekassa partnerid saada õiguse osutada hindamisteenuseid saatekirja alusel. Psühhiaater saaks e-konsultatsiooni käigus uuringute vajaduse täpsustada ja perearst saaks suunata lapse otse uuringutele. Selline muudatus lisaks süsteemi olulist hindamisvõimekust ja aitaks viia raviteekonda edasi ning paraneks ka spetsialistide omavaheline meeskonnatöö.

Tõsiasi on seegi, et süsteemsuse ja rahastuse küsimused algavad juba vaimse tervise püramiidi varasematest astmetest. Psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi tuge ei vaja mitte kõik abi ootavatest lastest ja noorukitest, kuid tervishoiusüsteem kaasab laiemalt teisi spetsialiste veel vähe. Näiteks on psühholoog-nõustajatel võimalik küll töötada perearstikeskuses, kuid väljaspool perearstikeskust iseseisvalt (ilma kliinilise psühholoogita) töötamine tervisekassa rahastusel veel võimalik pole.

Püramiidi varasemate astmete parem seotus ja kaasatus tervishoiusüsteemi avaks võimalusi nii perearstidele kui ka abivajajatele, et jõuda õigel ajal õige toeni.

Ühtne raviteekond lõpetaks lapsevanematele koormava telefonimängu

Rahastusmudeli kõrval on teine teada mure Eesti laste vaimse tervise abi osutamisel seotud süsteemi killustatusega tervishoiu, sotsiaalhoolekande, hariduse ja kohalike omavalitsuste vahel, kus info ei liigu ja vastutus hajub.

Spetsialistidel ja lapsevanematel puudub selge ülevaade kättesaadavatest teenustest, nende järjekorrast ning sellest, kuidas näiteks koolitugi või rehabilitatsioon omavahel haakuvad. Samamoodi ei ole võimalikult selgelt aru saada, kuhu laps jõuab pärast mingi teenuse saamist või vastupidi, miks ta kuhugi ei jõua.

Ministeeriumide töörühma 2023. aasta raport on samuti rõhutanud, et valdkondade ülene koostöö on ebapiisav. Reaalsuses peab lapsevanem täitma korraga koordinaatori, sekretäri ja projektijuhi rolli, otsides teenuseid ja vahendades infot eri spetsialistide vahel.

Olukorda parandaks ühtne ja selge raviteekond, mis kaardistaks spetsialistide rollid ning kaasaks süsteemi paremini ka loov-, tegevus- ja mänguterapeudid, keda praegu tervishoiusüsteemis hästi näha üldse ei olegi.

Infosulu ületamine kiirendaks abi saamist

Kriitiliseks takistuseks laste aitamisel on veel terviseandmete piiratud liikumine digiloos. Praegu on ligipääs lapse terviseinfole peaaegu eranditult vaid kliinilistel psühholoogidel, keda on Eestis vähe.

Suur osa teistest spetsialistidest, nagu psühholoog-nõustajad, koolipsühholoogid ja pereterapeudid, ei saa lapse terviseinfot dokumenteerida ega lugeda, mis takistab erinevate spetsialistide sisulist meeskonnatööd ja ka diagnoosimist.

Kui laps saab abi omavahel mitte suhtlevatest eri süsteemidest, siis ei pruugi oluline info süsteemide vahel liikuda ja nii võib juhtuda, et info näiteks perevägivalla kogemise kohta ei pruugi olla teada kõigile spetsialistidele, mistõttu suunatakse pere koos lapsega pereteraapiasse, mis nimetatud juhul võib oluliselt rohkem kahju teha, kui kasu ja on tegelikult antud olukorras vastunäidustatud.

Kui enamik lastega töötavaid spetsialiste saaks oma leide digiloos jagada, väheneks süsteemis dubleerimine ja ebaefektiivsus. See võimaldaks psühhiaatritel keskenduda alginfo kogumise asemel diagnoosi kinnitamisele ja lapse tegelikule aitamisele, muutes kogu raviprotsessi kiiremaks ja tulemuslikumaks. Ja suure tõenäosusega ka paremini kättesaadavamaks.

Laste vaimse tervise kriis ei ole ületamatu, kui astume esimesi samme ja viime süsteemselt ellu lahendusi, mis on meil juba pikalt laual olnud. Fookuse seadmine terviklikule raviteekonnale annab nii lapsevanematele kui ka spetsialistidele kindlustunde, et ükski laps ei jää abita pelgalt bürokraatlike tõkete või infosulu tõttu.