Sotsiaalminister Karmen Joller on rääkinud tervishoiukriisist. Küsimus on aga selles, millise kriisiga on tegelikult tegemist. Kas probleem seisneb eeskätt ressursside, raha ja tööjõu, nappuses või hoopis rolliselguse puudumises?

Aruteludes tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse ja haiglavõrgu tuleviku üle on üha selgem, et väikeste üldhaiglate roll ei sõltu üksnes tervisekassa lepingumahust ega piirkonna elanike arvust. See sõltub sellest, kas riik suudab sõnastada selge rollijaotusega haiglavõrgu mudeli, kus igal haiglal on teadlikult määratletud ning ressurssidega toetatud funktsioon.

Kogukonnahaigla sisuline tähendus

Sotsiaalministeeriumi analüüs "Haiglavõrk 2040" tõi avalikku arutellu kogukonnahaigla mõiste ning võimaluse kujundada osa väiksemaid haiglaid ümber esmatasandiga tihedamalt seotud üksusteks. Avalikus diskussioonis on seda aga sageli tõlgendatud kui vältimatut erakorralise meditsiini ja eriarstiabi kadumist.

Selline tõlgendus on liialt lihtsustatud ning tekitab põhjendamatut segadust ja hirmu, kuna ei arvesta piirkondlikku eripära, olemasolevat taristu ega haiglate tegelike võimekustega. Oluline on rõhutada, et valitsusel ei ole plaani väikseid üldhaiglaid sulgeda. Arutelu keskmes ei ole sulgemine, vaid rolli täpsustamine ja haiglavõrgu teadlikum kujundamine.

Probleem ei seisne üksikutes haiglates, vaid süsteemi kujundamise loogikas tervikuna. Väiksemad haiglad arenevad praegu paralleelselt, lähtudes omanike otsustest, kohalikest võimalustest ja juhtide initsiatiivist, mitte ühiselt määratletud riiklikust rolliraamist. Selle tulemusena on teenuste jaotus ebaühtlane: ühes piirkonnas dubleeritakse tegevusi, teises tekivad teenuselüngad. Haiglavõrk küll kujuneb ajas, kuid ei ole tervikuna strateegiliselt suunatud.

Kogukonnahaigla ei tohi olla teenuste automaatse vähendamise järel uksele riputatav silt, vaid sisuline raamistik, mis keskendub krooniliste ja mitme haigusega patsientide terviklikule aitamisele, eakate ja elulõpuotsusega inimeste teaduspõhisele toetamisele, kodulähedasele jätkuravile ja taastusravile ning tihedale koostööle omavalitsuste ja regionaalhaiglatega.

Kuid kogukondlik funktsioon ei piirdu vaid teenuste loeteluga. Ravi ei ole ainult protseduurid, aparatuur ja funktsioonid. Ravi oluline osa on inimene, suhted ja turvatunne. Maakonnahaiglal on potentsiaal pakkuda just seda – järjepidevust, tuttavat keskkonda ja koostööd kohaliku võrgustikuga. Eaka patsiendi või kroonilise haigusega inimese jaoks võib kodulähedane usalduslik ravisuhe olla sama oluline kui kõrgtehnoloogiline sekkumine.

Aruteludes on üha selgemaks saanud, et algselt välja käidud idee tuua perearstid kogukonnahaiglatesse ei ole Eesti oludes realistlik, kuna perearstidel puudub selleks nii ressurss kui ka valmisolek.

Väikeste haiglate toimimise tegelik võti on tugev sisearstlik profiil. Sisearste on aga Eestis tervikuna liiga vähe ning üldarstid katavad ravivajadust mitmes haiglas juba oma pädevuse piiril. Seetõttu peab riik tegema selge poliitilise otsuse ja suurendama sisearstide residentuurikohtade arvu, tõstma eriala atraktiivsust ning toetada väikeste haiglate võimekust sisearstiabi pakkumisel. Ilma selleta jääb kogukonnahaigla mõiste sisutuks.

Üldhaigla kui strateegiline partner riigile

Lisaks kogukondlikule funktsioonile peab iga üldhaigla täitma ka selgelt määratletud strateegilist rolli Eesti haiglavõrgus. Mõnes maakonnas tähendab see piiriäärse arstiabi kättesaadavuse tagamist, teises saarelist kriisivõimekust, kolmandas psühhiaatrilist erikompetentsi ning neljandas mitut maakonda katvat taastusravi võimekust.

Selline kahetasandiline käsitlus – kogukondlik kese ja strateegiline partner – võimaldab haiglavõrku kujundada rolliselgena ja samal ajal koordineerituna. Kõik haiglad ei pea tegema kõike, kuid igal haiglal peab olema süsteemi jaoks selge ja põhjendatud ülesanne.

Ei ole mõistlik dubleerida igas maakonnahaiglas sama spetsiifilist võimekust ja aparatuuri. Näiteks Lõuna-Eestis raskelt vigastada saanud patsiendi mitmekülgset taastusravi võib pakkuda üks regionaalselt tugev taastusravikeskus. Samal ajal peab maakonnahaigla säilitama esmase stabiliseeriva võimekuse, mis on kriisiolukorras sageli esimene lüli enne patsientide suunamist regionaalhaiglasse.

Teadlik tööjaotus võimaldab koondada kõrgspetsialiseeritud kompetentsi, säilitades samal ajal esmase ja kogukondliku võimekuse igas maakonnas.

Ministeeriumi sammud on aeglased

Ministeerium on viimastel aastatel astunud samme rollijaotuse täpsustamiseks ja käivitanud haiglavõrgu analüüsi. Siiski on puudu kaks kriitilist elementi. Esiteks on vaja siduvat rollimudelit, mis määratleks iga haigla funktsiooni riiklikus süsteemis. Teiseks on vaja rahastusloogikat, mis toetaks neid rolle selgelt ja järjepidevalt, mitte projektipõhiselt.

Lahenduseks ei ole haiglate sulgemine, vaid teadlik rollimääratlus koos selge rahastusmudeliga, mis tagab, et ükski maakond ei jää üldhaigla funktsioonita ega üksi ilma selgelt sõnastatud riikliku rollita.

Tervishoius on kahtlemata olemas nii ressursi- kui tööjõupuudus, kuid sama oluline on süsteemi ülesehitus. Kui rollid on hägusad muutub iga nappus teravamaks. Kui rollid on selged ja toetatud, saab ka piiratud ressursse kasutada mõistlikumalt.

Selgelt määratletud roll stabiliseerib regionaalhaiglate koormust ning tugevdab kogu süsteemi vastupidavust. Küsimus ei ole selles, kas väikeseid haiglaid on vaja, vaid selles, kuidas neid nutikalt ja vastutustundlikult haiglavõrku siduda.

Eneli Kaasik on Põlva haigla ravijuht, sotsiaalministri juures tervishoiukorralduse küsimusi arutava ekspertkonsiiliumi liige ning Tartu Ülikooli magistriõppekava "Muutuste juhtimine ühiskonnas" magistrant.