Viimase kümne aastaga on Eestis hariduse kohta kirjutatud vähemalt 420 000 lehekülge analüüse ja uuringuid. Kui need lehed välja printida ja virna laduda, kerkiks 45 meetri kõrgune paberimägi, sama kõrge kui Pikk Hermann. Kui need samad lehed maha laotada, tekiks 125 kilomeetri pikkune paberitee Tallinnast Pärnusse.

Kas Eesti inimarengu aruanne on järjekordne raport? Jah, võtame süü omaks. Samal ajal on see aruanne ka peegel: "Haridus ühiskonna peeglis". Aruanne ei näita ainult seda, kui palju me oleme uurinud, vaid sedagi, kui palju kasutamata teadmist meil juba on. Uuringute rohkus ei ole nõrkus, see on kasutamata potentsiaal. Probleem ei ole selles, et me uurime liiga vähe. Probleem on selles, et me ei kasuta piisavalt seda, mida juba teame.

Kui vaadata Eestis ilmunud haridusuuringute soovitusi, korduvad need ehmatavalt sarnaselt. Soovitame järjepidevalt kaasata ja lõimida osapooli, arendada süsteeme ja kompetentse, tõhustada ressursside kasutust, luua mõõdikuid ja hindamist ning tellida uusi uuringuid. Enamasti kukuvad need soovitused vastutusalade vahele: ministeeriumite vahele, kohalike omavalitsuste ja riigi vahele, kooli ja pere vahele. Tegu on jagatud vastutusega, mis praktikas muutub sageli jagatud vastutamatuseks.

Miks see nii on?

Esiteks oleme sattunud otsustamatuse lõksu. Kõik uurivad, aga vähesed otsustavad ja vastutavad elluviimise eest.

Teiseks pole Eestis ühtset andmebaasi, kust oleks võimalik kiiresti teada saada, mida on juba uuritud. Teadmine on killustunud ministeeriumite, ülikoolide ja uuringufirmade kodulehtedele. Nii tekib paradoks, et me kordame uuringuid, sest me ei tea, et need on juba tehtud.

Kolmandaks kannatab avalik sektor sageli institutsionaalse amneesia all. Kui ametnik lahkub, lahkub koos temaga ka teadmine. Uus inimene alustab nullist ning tellib uuesti uuringuid, mida on varem juba tehtud.

Auditikultuur võimendab seda veelgi. Me mõõdame, kontrollime ja auditeerime, kuni mõõtmine ise muutub eesmärgiks, mitte vahendiks. Küsimus "miks me seda teeme?" on asendunud tõdemusega "sest me oleme alati nii teinud".

Ja lõpuks vahest kõige olulisem põhjus, miks uuringud ei jõua praktikasse: haridus ei tohi kõikuda koos valimistega. OECD ja Euroopa Komisjon on korduvalt rõhutanud, et haridus vajab poliitikatsüklitest sõltumatut järjepidevust ehk stabiilseid kokkuleppeid, mitte iga valimistega muutuvat kurssi. Seni kuni püsib oht, et iga uus valitsus pöörab hariduse laeva ümber, ei julge süsteemi osalised teha julgeid otsuseid, kuna alati on tunne, et niikuinii tuleb varsti kõik taas ümber teha.

Haridus on Eesti tugevuse alus, kuid süvenev ebavõrdsus murendab seda

Eesti haridus on edulugu. Paikneme inimarengu indeksis kõrgel kohal. Eesti õpilased on PISA tippsooritajate seas. Meie alusharidus on paljudele riikidele eeskujuks. Eesti teadlased on maailma teaduses kõrgel tasemel. Nimekiri on pikk ja me peame ning saame selle üle uhked olla. Eesti rahval on alati olnud kõrge haridustahe, mis on aidanud riigil kasvada vaimselt ja kultuuriliselt ka keerulistel aegadel.

Just sellepärast ongi ebamugav öelda, et Eesti hariduse eduloo sees on praod, mis ei ole enam juhuslikud. Vanemate sissetulek on üha enam seotud laste haridustulemustega. Eriti teravalt avaldub see Tallinnas. Koolides, kus õpib rohkem sotsiaaltoetusi saavate perede lapsi, on tulemused kehvemad. Tallinnas võib juhtuda, et vaid mõne kilomeetri raadiuses saavad lapsed eluks täiesti erineva stardipositsiooni.

Oleme harjunud omistama haridusliku ebavõrdsuse põhjuseid kodusele taustale, ent järjest enam viitab teaduskirjandus ka kooli ressurssidele. Kool võib hariduslikku ebavõrdsust nii leevendada kui ka süvendada. Lihtne näide: kui koolis on süsteemselt puudu headest aineõpetajatest, siis sõltumata laste kodusest taustast ei ole õpikeskkond arendav. 28 protsenti Eesti peredest kasutab eraõpetajaid, mis tähendab, et vanemad on sunnitud oma taskust korvama koolisüsteemi puudujääke.

Me oleme harjunud arvama, et teadmised sünnivad klassiruumis. Teadus kinnitab vastupidist, sageli sütitab püsiva huvi just see, mis jääb koolimajast välja. Teadusuuringutest on saanud kinnitust, et mitteformaalsed õpikeskkonnad – muuseumid ja huviringid – on kohad, kus saab noortes äratada püsivat huvi ka nn raskete ainete, näiteks reaalainete vastu hõlpsamini kui koolis. Mitteformaalsetes praktilistes tegevustes saab teooria luua seoseid päris eluga.

Paraku ei jõua huviharidus nendeni, kes seda enim vajavad. Politsei andmetel on noorte jaoks kõige riskantsem aeg koolipäeviti kella 14–20, kui vanemad on tööl ja lapsed järelevalveta. Just sel ajal panevad alaealised toime enim õigusrikkumisi. See on ühtlasi huvihariduse ajaaken. Ometi osaleb 16–19-aastastest noortest huvihariduses vaid veerand.

Lapseeas tärkav ebavõrdsus ja selle tagajärjed ei jää lapsepõlve. Ebavõrdsus liigub inimesega kaasa läbi elu, haridusest tööturule, sealt tervisesse ja turvatundesse. Me kohtame hariduslõhe järelmeid hiljem politsei statistikas, lähisuhtevägivalla numbrites, kasvavates sotsiaal- ja tervishoiukuludes. Hariduslõhe hind ei jää haridussüsteemi, vaid jõuab varem või hiljem riigieelarvesse, me maksame selle kõik kinni.

Eesti haridus vajab tervislikku lahutamistehet

Üks haridusliku ebavõrdsuse põhjuseid on selles, et Eesti haridusest on saanud kõigi ootuste kogumiskoht. Lapsevanem tahab parimat õpetajat. Tööandja küsib, kuhu on kadunud insenerid. Meedia räägib palgast. Õpetaja mõtleb, kumb nõuab rohkem tähelepanu, pärisaru või tehisaru. Ja selle kõige keskel on õpilane, kes küsib kõige lihtsamat ja ebamugavamat küsimust: miks ma pean siin koolis olema?

Kõik teavad, mida kool peaks veel tegema. Vähesed julgevad küsida, mida kool ei peaks enam tegema. Nii oleme loonud süsteemi, mis teeb korraga kõike ja seepärast ei tee midagi hästi.

Tulemuseks on õpilaste vähene õpirõõm, noorte kehv vaimne tervis ning õpetajate ja koolijuhtide kurnatus. Ka OECD on korduvalt rõhutanud, et riigid oskavad haridusele uusi ülesandeid lisada, aga ei oska vanadest loobuda. Eesti haridussüsteem vajab tervislikku lahutamistehet.

Hariduse kaks kõige ohtlikumat lauset on: "teisiti ei saa" ja "me oleme alati nii teinud".

Tark haridus peab looma tarka arengut üle Eesti

Inimarengu indeks on koondnäitaja, mis mõõdab keskmist saavutust inimarengu põhivaldkondades nagu pikk ja terve elu, teadmiste omandamine ning korralik elatustase. Haridus on olnud Eesti arengu peamine vedur, ent selle veduri jõud hakkab ammenduma.

Hariduse näitajad on inimarengu indeksis kõrgel kohal, kuid ei suuda kompenseerida tervise ja majanduse puudujääke. Tallinnas elab inimene keskmiselt kaks korda väiksema vaesusriskiga kui Ida-Virumaal ja ligi kümme aastat kauem tervena kui Kagu-Eestis.

Eestit ilmestab napp tervena elatud aeg, mis kipub lõppema enne pensioniiga. Kõrgharidusega mehed elavad tervelt 11 aastat kauem kui nende põhiharidusega eakaaslased.

Need on Eesti-sisesed arengulõhed. Elu pikkus ja heaolu sõltuvad endiselt rohkem elukohast, kui sooviksime tunnistada.

Eesti e-riigina alarakendab oma potentsiaali hariduses

Eestis on üks asi, mille üle me õigusega uhked oleme, meie e-riik. Me maksame makse minutiga, anname digiallkirju sekunditega, jälgime oma lapse arengut e-koolis, näeme oma terviselugu digiloos, asutame ettevõtte või hääletame kodust lahkumata. See on Eesti igapäevane luksus. Ja ometi on see kõik sündinud viimase 20–30 aasta jooksul.

Just seepärast on ebamugav öelda, et hariduses ei kasuta meie e-riigi potentsiaali. Nagu näitab inimarengu aruanne, tugineme hariduse kõige olulisemates küsimustes – näiteks hariduslõhe puhul – endiselt aeglastele ja subjektiivsetele küsitlustele, samal ajal kui vajalikud andmed on meil registrites olemas. Me tegeleme pigem probleemide avastamise ja lappimisega kui varase märkamisega.

Puudub andmetarkus. Ilmselt on andmeskandaalid meid ettevaatlikuks teinud. Jah, ettevaatlikkus on vajalik. Aga oht tekib siis, kui ettevaatlikkusest saab vabandus ehk igaks juhuks keelamine. Kui avalik sektor seisab silmitsi rahanappusega – hariduses, sotsiaalhoolekandes, tervishoius –, siis on just digiriigi andmevõimekus see, mis võimaldaks teha targemaid, mitte kallimaid otsuseid.

Siit jõuame ühe eriti valusa järelduseni: hariduse suurim puudujääk ei ole raha. Hariduse suurim puudujääk on andmekorratus. Jaak Aaviksoo juhitud hariduskulude ülevaate raporti järeldus oli ehmatavalt selge: Eesti kulutab haridusele kuus protsenti SKP-st – üks OECD kõrgemaid näitajaid –, aga me ei oska öelda, kuhu see raha tegelikult läheb. Andmekorratus.

Inimarengu aruanne näitab, et statistikaameti registrid võimaldavad langetada hariduspoliitilisi otsuseid faktidele tuginedes, ilma et peaksime iga kord alustama nullist. Mitmed riigid on juba selle sammu teinud. Soome on loonud andmepõhised tööriistad, mis toetavad laste ja noorte heaolu juhtimist. Ja eriti kõnekas on Island, meist kolm korda väiksem riik, mis rakendab andmeid noortele turvalise tuleviku loomiseks, varaseks märkamiseks. Meil on e-riigi eelised, millest teised alles unistavad, aga seni kui meie mõtleme, on nemad juba tegutsemas.

Paraku on sageli juba seadusesse sisse kirjutatud vastutuse hajumine, nii et praktikas muutub kollektiivne vastutus enamasti kollektiivseks vastutamatuseks. Kui tahame, et haridus oleks taas tervislik arengukeskkond, peame otsustama mitte ainult selle üle, mida juurde anda, vaid ka selle üle, millest loobuda. Meil on praegu rohkem teadmisi kui kunagi varem, rohkem andmeid kui kunagi varem, rohkem kogemust kui kunagi varem.

Me teame küll, aga kas ka julgeme?