Inimarengu aruanne toob välja, et kui meditsiinis ei jõua ükski vaktsiin inimesteni enne, kui selle mõju ja ohutust on põhjalikult tõendatud, siis hariduses on olukord vastupidine: kümnest haridusreformist üheksa puhul ei hinnata selle pikaajalist mõju.

"See tähendab, et hariduses tehakse otsuseid, mida ei testita, ei mõõdeta ega hinnata samade standardite järgi, mida peame enesestmõistetavaks teistes eluvaldkondades," tõdetakse aruandes.

Probleemina toob aruanne välja uuringute paljususe ja tervikpildi puudumise. Kui toota kümnete tuhandete lehekülgede kaupa analüüse, mis ei jõua tegudeni, muutub uuring investeeringu asemel kuluks, sest uuringu tegelik väljund peaks olema muutus, mille see esile kutsub.

"Eestis ei ole ühtset andmebaasi, kust oleks võimalik kiiresti teada, mida on juba uuritud, kus on tööd pooleli ja millised järeldused on rakendamata. Teadmine on olemas, aga see on killustunud – ministeeriumide, rahastajate, ülikoolide ja uuringufirmade kodulehtedel laiali. Nii tekib paradoks: me kordame uuringuid, sest me ei tea, et need on juba tehtud," sedastab aruanne.

Teisisõnu on Eestis teadmine olemas, aga see lihtsalt ei ringle.

Lisaks toovad aruande autorid välja, et Eesti haridust ei kurna mitte teadmatus, vaid algatuste üleküllus. Iga uus minister, ametnik või komisjon algatab järjekordse programmi, kuid keegi ei küsi, mis kõik veel teoksil on ja millest võiks loobuda.

"Kool ja õpetaja uputatakse reformide, strateegiate ja projektide alla, kuid ressurssi juurde ei teki ning olemasolevat koormust ei kärbita. Tulemuseks on süsteem, mis teeb korraga kõike ja seepärast ei tee midagi hästi," märgivad nad.

Aruande kohaselt on Eesti hariduse suurim kitsaskoht õpilaste vähene õpirõõm ja kehv vaimne tervis ning samal ajal ka õpetajate ja koolijuhtide kurnatus. Seepärast peaks haridusmaastiku eesmärk olema vabaneda ülesannetest, mis lämmatavad õppimise ja õpetamise rõõmu.

"Kõik haridusasutused teavad oma igapäevatöös, millised ülesanded koormavad kõige enam ega toeta õppimist. Seda nimekirja ei pea ette kirjutama, vaid tuleb leida julgus see enda jaoks sõnastada ja siis ka midagi kärpida," soovitatakse aruandes.

Hariduse kahe kõige ohtlikuma lausena toob aruanne välja "Teisiti ei saa seda ainet õpetada" ja "Me oleme alati nii teinud".

Lisaks märgitakse aruandes, et maailmas arutatakse üha rohkem selle üle, millistest ülesannetest võiks hariduselus loobuda. Näiteks kodutööd: kui õpetajate ületöötamist väljaspool koolipäeva nähakse probleemina, siis õpilaste koolipäevajärgset tööd peetakse pigem enesestmõistetavaks.

Aruanne resümeerib, et me oleme koormanud haridussüsteemi ülesannetega, mida ta ei suuda täita, ja selle hinnaks on süvenev ebavõrdsus. Kui jätta julged valikud ja lahutamistehted tegemata, murdub süsteem surve all.

"Eesti inimarengu aruande 2026" peatoimetaja on Eneli Kindsiko.