Haridusest rääkimine on Eestis pidevalt avaliku arutelu keskmes. Õpetajate ja tugispetsialistide nappus, õppekavade maht, vaimne tervis, õpilaste ja õpetajate töökoormus, ebavõrdsus ning pidevad reformid on teemad, mis korduvad tuimestava järjekindlusega.

Siseturvalisuse valdkonnas tajume kasvava murega nii noorte vaimse tervise probleemide kasvu kui ka kehalise vastupidavuse tahaplaanile jäämist.

Tänavune inimarengu aruanne keskendub haridusele ning püüab hariduse sõlmküsimusi vaadelda tervikuna, mis kindlasti on väärtus omaette. Samal ajal ei saa ma aga lapsevanemana salata kerget skepsist, et antud aruannegi midagi muudab.

Olen koos oma lastega käinud üldhariduse teed ligi kakskümmend viis aastat ning selle aja jooksul ei ole ma märganud sisulist paradigmanihet. Suurim muutus on olnud digivahendite lisandumine, mis on teinud võimalikuks õpilastele hinnete või õpiülesannete andmise ka südaöösel või nädalavahetuste varahommikutel. Püüdes siiski hoida positiivset lootust, et ehk on lõpuks koostöiselt valmidust midagi päriselt muuta, mitte vaid sõnades tõdeda.

Mind kõnetasid mõtted, mis kõlasid inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko sõnades "Plekktrummi" saates: inimeseks olemise kunst vajab toetamist ka koolis ning õppimine ei saa tähendada lõputut õppemahu kasvatamist.

Need on mõtted, mida on kogenud pea iga lapsevanem, kui koolitööd venivad südaöösse. Piisab pilgust riiklikule põhikooli või gümnaasiumi õppekavale – sadade lehekülgede kaupa eesmärke, pädevusi ja õpitulemusi, kus iga ainevaldkond võistleb tähelepanu ja aja pärast. Sellises konkurentsis tunnevad õpetajad, et aega on liiga vähe, ning õpilased ja lapsevanemad, et neilt oodatakse liiga palju.

Küsimus ei ole ainult mahus, vaid fookuses. Rahvusvahelised uuringud (OECD, UNESCO, WHO) osutavad üha selgemalt, et tänases ja homses maailmas vajab noor inimene üldharidusest lahkudes eeskätt tugevaid tuumoskusi: kriitilist mõtlemist, enesejuhtimist, koostööoskust, digipädevust, vaimset vastupidavust ning võimet õppida kogu elu. Just need oskused aitavad säilitada toimetulekut ja arengutahet kiiresti muutuvas ühiskonnas ning loovad vundamendi edasiseks õppimiseks.

Me ei vaja niivõrd maksimaalselt pähe tuubitud teadmistega noort, vaid vaimselt ja füüsiliselt tasakaalus noort, kes oskab teadmisi mõtestada, oma aega ja energiat juhtida ning teha teadlikke valikuid tuginedes olulisimatele baasteadmistele loodusteadusest, matemaatikast, kultuurist ja keelest.

Nii jõuame paratamatult üldhariduse riikliku õppekavani. Aus ei ole lähenemine, et põhikooli riiklik õppekava kirjeldab kogu maailmarahu ning õpetaja õlgadel on kohustus selles rägastikus laveerida nii, et kõik oleksid õnnelikud. Õppekava jätab mulje riiklikul tasandil koostöisuse puudumisest. Iga ainevaldkond justkui lisab, kuid keegi ei ole julgenud või tahtnud otsustada, mida võiks välja jätta.

Rakenduskõrghariduses oleme pidanud selliseid valikuid koostöiselt tegema lähtudes nii ajaressursist kui ka kaasaja vajadustest. Näiteks politseitöö õppekava puhul oleks lihtne uppuda ootuste ja nõudmiste merre, kuid seda ei ole tehtud. On olnud julgust keskenduda tuumkompetentsidele, sidustada teadmised ja oskused tervikuks ning arvestada realistlikult õppuri ajaressursiga. Sama julgust on vaja ka üldhariduses.

Üldhariduse õppurite töökoormus on kindlasti tähelepanu vajav teema. Kui liita põhikooli kolmanda kooliastme koolipäevade pikkus, temaatiline killustatus ja sellele lisanduv kodune õppimine, siis jõuame töötundide arvuni, mida me ei pea mõistlikuks isegi täiskasvanu puhul.

Koormus ei ole aga ainult kvantitatiivne küsimus, sama oluline on koolipäeva tähenduslikkus. Noorte vaimse tervise probleemide kasv näitab, et midagi vajab süsteemset ümbermõtestamist.

Lahendused ei sünni üleöö, kuid need algavad läbimõeldud kokkuleppest: millised tuumteadmised ja oskused on üldhariduse fookuses ning mille saab jätta elukestva õppe ja tehnoloogia võimaluseks. Vajame terviklikku üldhariduse õppekava revisjoni, mis arvestab nii noorte arengupsühholoogiat, õpetajate tegelikke võimalusi kui ka ühiskonna muutuvaid vajadusi. Ainult nii saab koolist keskkond, mis toetab vaimset ja füüsilist arengut ning valmistab ette noori, kes on valmis edasi õppima ja vastutust kandma.

Noored elavad maailmas, kus info on kättesaadavam ja liigub kiiremini, kus kriisideks tuleb valmis olla, riskid on mitmekesisemad ja ootused suuremad. Haridus peab neid selles keskkonnas toetama ja edasi aitama, mitte lisakoormusega murdma. Üldharidusel on võimalus ja vastutus kujundada vaimselt tervem ja tugevam tulevikuühiskond. See võimalus ei tohiks jääda kasutamata.

Merike Jürilo töötab Sisekaitseakadeemias ning on varasemalt töötanud üldhariduskoolis õpetaja ja õppejuhina.