Elame äärmuste maal. Ühelt poolt võib pea igal ühiskondliku arutelu tasandil kuulda, et noored on meie tulevik. Räägitakse vajadusest investeerida haridusse, toetada noorte arengut ning luua neile rohkem võimalusi. Poliitilised programmid, riiklikud strateegiad ja kohalike omavalitsuste projektid rõhutavad sageli noorte kaasamise olulisust.

Samal ajal eksisteerib selle kõrval ka teine pilt. Vestlustes noortega töötavate inimestega võib sageli kuulda ohkamist, et tänapäeva noortele ei minevat justkui miski korda, neil ei olevat huvi ning neid olevat keeruline ühiskonnaellu kaasata. Mõnikord kirjeldatakse noori koguni põlvkonnana, kes eelistab telefoniekraane, sotsiaalmeediat ja meelelahutust tegelikule osalusele ühiskonnaelus.

Sellist vastuolu ei kohta ainult ühes piirkonnas. Seda võib märgata nii pealinnas kui ka väiksemates linnades. Veelgi enam, sageli võib just väiksemates kohtades kohata aktiivseid ja algatusvõimelisi noori, kellel on lihtsalt keerulisem leida võimalusi oma ideede elluviimiseks.

Aga kas tänapäeva noored on tõesti nii passiivsed, nagu sageli arvatakse?

Noored osalevad, kuid teistsugusel viisil

Üks põhjus, miks arusaam noorte passiivsusest püsib, on see, et mõistame sõna "poliitika" sageli liiga kitsalt. Kui räägitakse poliitilisest aktiivsusest, peetakse enamasti silmas eelkõige valimistel osalemist, parteilist tegevust või osalemist ametlikes poliitilistes struktuurides. Laiemas tähenduses tähendab poliitika aga osalemist ühiskonnaelus, avalike küsimuste arutamist ning püüdlust mõjutada ühiskonna arengut.

Kui vaadata poliitikat just sellisest vaatenurgast, muutub kiiresti selgeks, et noored ei ole toimuvast sugugi ükskõiksed. Noori huvitab riigi tulevik, kus nad ise elama hakkavad. Neid puudutavad hariduse, keskkonna, sotsiaalse õigluse ning võrdsete võimaluste küsimused. Lihtsalt nende osalemise viisid erinevad sageli neist, millega vanemad põlvkonnad on harjunud.

Viimaste aastate uuringud näitavad, et noorte osalus ühiskonnaelus ei ole kadunud, vaid on pigem muutnud oma vormi. Näiteks näitavad Euroopa noorte poliitilise osaluse uuringud, et noored osalevad harvem traditsioonilises parteipoliitikas, aga on seevastu märksa sagedamini seotud teiste ühiskondliku aktiivsuse vormidega, näiteks organisatsioonide tegevuses, kampaaniates ja kodanikualgatustes.

Noored osalevad vabatahtlikes projektides, allkirjastavad petitsioone, võtavad osa ühiskondlikest kampaaniatest ja algatustest, toetavad sotsiaalseid projekte ning tegutsevad noorteorganisatsioonides. Nende jaoks on oluline võimalus mõjutada konkreetseid probleeme ja näha oma tegevuse reaalseid tulemusi. Seda kinnitavad ka Euroopa noorteuuringud.

Eurobaromeetri kohaselt tunneb märkimisväärne osa Euroopa noortest huvi ühiskondlike küsimuste vastu ning on valmis osalema tegevustes, mis on suunatud ühiskonna muutmisele, näiteks vabatahtlikus tegevuses, kodanikualgatustes ja organisatsioonide töös.

Osalus on seega olemas, kuid see ei toimu alati harjumuspärastes institutsionaalsetes vormides.

Telefon kui uus avaliku arutelu ruum

Veel üks levinud argument, mida noorte kohta sageli esitatakse, on väide, et noori ei saa telefonidest lahti. Kuid võib-olla tasub seda vaadata ka teise nurga alt. Tänapäeva noorte jaoks on internet ja sotsiaalmeedia oluline infoallikas ja just digitaalsete platvormide kaudu saavad nad teada maailmas toimuvast, seal arutavad nad ühiskondlikke teemasid ning kujundavad oma arvamust.

Sotsiaalmeediast on saanud omamoodi tänapäevane avaliku arutelu ruum, koht, kus saab väljendada oma seisukohti, arutada päevakajalisi küsimusi ja toetada erinevaid algatusi. Paljude noorte jaoks on see ka keskkond, kus nad tunnevad end enesekindlamalt kui traditsioonilistes avalikes aruteludes, kus domineerivad sageli täiskasvanud.

Huvitav on see, et samal ajal, kui arutletakse noorte väidetava passiivsuse üle, luuakse Eestis üha rohkem struktuure, mille eesmärk on kaasata noori otsustusprotsessidesse. On olemas noortevolikogud, õpilasesindused ning mitmesugused nõuandvad kogud riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste juures.

Nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tasandil räägitakse sageli noorte osaluse olulisusest. Kui aga vaadata lähemalt, tekib oluline küsimus: kus on noortel tegelikult reaalne otsustusõigus? Praktikas võib selliseid näiteid lugeda pigem ühe käe sõrmedel.

Näiteks tegutseb pealinnas Tallinna linna noortevolikogu, mis on Tallinna linnavolikogu juures tegutsev noorte esinduskogu. Selle ülesanne on esindada noorte arvamusi ning osaleda noori puudutavate küsimuste aruteludes.

Samal ajal on selle struktuuri tegelik roll otsuste tegemise protsessis piiratud. Noortevolikogu täidab nõuandvat rolli ning sel on sõnaõigus vaid linnavolikogu hariduskomisjonis. See on oluline ja väärtuslik platvorm noorte arvamuse väljendamiseks, kuid näitab ka seda, et tee sisulise osaluseni otsustusprotsessides on endiselt üsna piiratud.

Miks räägitakse endiselt "passiivsetest noortest"?

Huvitaval kombel näitavad mitmed uuringud, et arusaam noorte passiivsusest ei ole sageli seotud mitte niivõrd tegeliku osaluse puudumisega, vaid sellega, kuidas noori avalikus arutelus kujutatakse. Uuringud noorte meediakajastuse kohta näitavad, et noori kirjeldatakse sageli apaatsete, laiskade või ühiskonnaelu suhtes ükskõiksetena, kuigi tegelikkus on märksa mitmekesisem. Lisaks juhtub sageli, et kui noored siiski aktiivselt osalevad, näiteks protestides või ühiskondlikes algatustes, suhtutakse sellesse vahel skeptiliselt või isegi üleolevalt.

Nii tekib paradoks, et kui noored ei osale, siis nimetatakse neid apaatseteks, ja kui nad osalevad, seatakse nende aktiivsus kahtluse alla.

Võib-olla on üks tänapäeva noorte eripära see, et nad ei püüa alati teha valjuhäälseid poliitilisi avaldusi. Paljud muutused toimuvad hoopis vaikselt ja järk-järgult. Noored loovad algatusi, käivitavad projekte, tegutsevad vabatahtlikena ning koonduvad konkreetsete ideede ja probleemide ümber. Sageli eelistavad nad praktilisi tegusid valjudele poliitilistele loosungitele.

Noored on endiselt huvitatud oma riigi tulevikust, lihtsalt nende tee muutusteni kulgeb sageli teiste tegevusvormide kaudu, näiteks vabatahtliku tegevuse, kodanikualgatuste, projektide ja ühiskondlike kampaaniate kaudu.