XXI sajandi poliitika vajab oma uut ideoloogilist keskteed ehk kolmandat teed, mis ei ole praegune vasakpoolne rohe-woke-ideoloogia ega ka käremeelne parempopulism või rahvuskonservatism.

Kahjuks pole põhivooluerakonnad (sotsiaaldemokraadid, liberaalid ja mõõdukad konservatiivid) oma ülesannete kõrgusel ning neil napib ideid, kuidas käesoleva sajandi suurte väljakutsetega (globaliseerumine, kliimamuutus, tehnoloogiline üleminek ja sotsiaalse ebavõrdsuse suur kasv) tasakaalustatult toime tulla ning nende ümber sidusaid ja masse kõnetavaid narratiive luua.

Uued mõõdukamad ideoloogiad tõusevad ilmselt esile uuenduskuurist läbi käinud parem- ja vasakideoloogiate aluselt, olles siiski märksa vähem kammitsetud varasematest ideoloogilistest stampidest. Ometi saab see kõik olema vaevaline protsess, kus ees ootavad mitmed dekaadid täis suuri kriise, tagasilööke ja vapustusi.

Kirjeldatud loogikas polegi palju uudset. Seda kõike nägime ka XX sajandil. Möödunud sajandi nägu ei kujundanud ju äärmusideoloogiad, ei vasakult ega paremalt (ehk siis kommunism ja fašism/natsionaalsotsialism), vaid mõõdukad uut tasakaalu otsivad maailmavaated nagu sotsiaaldemokraatia ja isegi kristlik-demokraatia.¹

Ka toona polnud XIX sajandi stiilis vana kooli liberalism ja konservatism võimelised uue olukorraga kohanema ning pidid end ümber mõtestama niimoodi, et näiteks liberalism teisenes 1970. aastateks turukeskseks neoliberalismiks, konservatism aga muundus paljudes Euroopa riikides palju tsentristlikumaks ja vähem natsionalistlikumaks kristlikuks demokraatiaks.

XX sajandi ideoloogiate muundumise loos on ka tumedaid peatükke. Selleks et mõõdukamad maailmavaated said üldse sajandi teiseks pooleks kanda kinnitada, oli vaja teise maailmasõja šokki. See oleks kurjakuulutav perspektiiv ka meie sajandile: paraku ilma tõsiste kriiside, vapustuste ja võib-olla isegi sõdadeta poliitikud ega nende valijad aru pähe ei võta ning mõõdukamate alternatiivide otsingule ei asu.

Poliitikas sünnivad suured muutused harva evolutsiooniliselt: enamasti arenevad need läbi katkestuste ja murrangupunktide, kus vanad väärtused, institutsioonid ja harjumuspärased toimimismustrid keeratakse peapeale ning sunnitakse osalejaid astuma hoopis teistele radadele.

Neli suurt väljakutset

Praegu veel mõnda tõsist katastroofi või murdepunkti näha pole, kuigi rohkete kriiside tõttu on õhus palju ärevust. Ärevuse tekitajaid on küll mitu, kuid kui püüda väga kokkuvõtlikult XXI sajandi suuri väljakutseid ja dilemmasid sõnastada, siis on neid minu hinnangul neli.

Esiteks pinge globaalse avatuse ja rahvusliku suletuse vahel, kus ühel pool on arusaam, et suuremast rahvusvahelistumisest ja avatusest võidame omal viisil kõik (liberaalid), teisalt ka kartus kaotada oma eripärane identiteet, minetada oma "rahvuslikud huvid" jne (rahvuskonservatiivid). Siia alla lähevad immigratsioon, kultuurisõjad, kaubandussõjad jms aktuaalne temaatika.

Teiseks: tehnoloogiline üleminek, mille tempo järjest kasvab ja mis tihti on ennustamatute tagajärgedega. Siia kuuluvad hoiatused, et automatiseerimine, robotiseerimine ja tehisaru võtab meilt peagi päevatöö, kuni vastupidiste seisukohtadeni, et uued tehnoloogiad võimaldavad paljudel riikidel välja rabelda vaesusest ja keskmise sissetuleku lõksust.²

Üldiselt ei oska erakonnad ja poliitikud veel mõtestatult tehnoloogia muutustest kõneleda: valitseb kas ignorants (parempopulistide leeris), rõõmus optimism (neoliberaalid) või maalitakse düstoopilisi stsenaariume uusfeodaalsest³ ühiskonnast, kus enamik vaesub ja valitseb käputäis tehnoloogiahiide (vasakpoolsed mõtlejad).

Kolmas suur väljakutse tuleneb sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse kasvust, mis on läänemaailmas alates 1970. aastatest järjest kiirenenud ning tehnoloogia- ja majandusstruktuuri muutus (liikumine postindustriaalsesse ühiskonda) ähvardab olukorda veelgi halvendada.

Kui XX sajandi suur küsimus oli, kas kodanike heaolu tagamisel peab rohkem usaldama turgu või riiki, siis kuigi XXI sajandil on see dilemma endiselt relevantne, lisandub siia universaalsuse ja partikulaarsuse dimensioon.

Teisisõnu, kas heaoluriik ja sotsiaaltoetused peaksid olema kõigile kättesaadavad, sõltumata nende rahvusest, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest, väärtuspildist, jne (nagu usuvad näiteks sotsiaaldemokraadid) või peab abi osutama vaid neile, kes on selle "ära teeninud" (valged, "normaalsed", põhirahvusest kodanikud, mitte aga immigrandid, teised vähemused jne). Seesugust arusaama tuntakse heaolušovinismina ning selle suurimad propageerijad on parempopulistid.

Neljas suur väljakutse on muidugi seotud kliimamuutusega, mille ulatus võib olla nii suur, et võimalikku kahju on raske ette kujutada. Kui kõneleda kliimamuutustega tegelevatest poliitikatest, siis valitsevad äärmuslikud seisukohad: sotsiaaldemokraatide ja liberaalide seas kohtab piiritut rohepöörde optimismi, samal ajal kui parempopulistide leerist kostab täielik kliimaskeptitsism, kus väidetakse, et kliimamuutusel pole inimtegevusega mingit pistmist.

Kes sõnastaks kolmanda tee?

Poliitikas on ideoloogiline pilt järjest mustvalgem. Kas sa oled rohe-woke-ideoloogia toetajast liberaal/sotsiaaldemokraat, kes usub, et globaalne avatus ja täielik sallivus teeb kõiki õnnelikuks, rohepööre on vältimatu ning valitsus peaks kõiki võrdselt kohtlema ja toetama, sõltumata nende päritolust ja immigratsioonitaustast. Või sa oled kõigis neis küsimustes risti vastupidiseid seisukohti eviv parempopulist/rahvuskonservatiiv?

Kolmandat teed, mis üritaks tuua keskpõrandale, nagu polegi. Seetõttu polegi imestada, et ühiskondlik-poliitilise polarisatsiooni määr on mõnes lääne demokraatias jõudnud 1930. aastate tasemele⁴ ning mingit rohtu selle süvenemise vastu ei näi leiduvat.

Kuid kas olukord on tõesti nii lootusetu? Kellel ometi oleks oskust sõnastada mõõdukam kesktee? Nagu eelnevalt vihjasin, siis ilmselt jäävad põhivoolu sotsiaaldemokraadid, liberaalid, rohelised vasaktiival ning parempopulistid ja rahvuskonservatiivid paremal sellest ringist välja. Nad kõik on juba liiga palju investeerinud praeguse vastaseisu süvenemisse, nad kõik saavad selle edasikestmisest, ja isegi teravnemisest, poliitilisi dividende. Neil napib ideid, motivatsiooni ning riskijulgust oma maailmavaatelisi seisukohti tõsisemalt ümber kujundada, sest nad pelgavad, et ei nende valijad ega ka erakonnaliikmed ei mõistaks, kui paljude tähtsate küsimuste puhul hakatakse äkki hoopis kompromissialtimatest ja uudsematest ideedest kõnelema.

Seega saavad mõõdukamate maailmavaadete idud võrsuma hakata ainult sotsiaaldemokraatia, liberalismi, konservatismi ja roheideoloogia äärealadel. Ringkondades, mis pole veelgi radikaalsemad kui nn põhivool (mis välistab kohe kõikvõimalikud vasak- ja paremradikaalid ning ka radikaalfeministid, ökosotsialistid jne), vaid vastupidi, on märksa kompromissialtimad ning avatud uutele ideede loomingulisele sünteesile.

Me ei pruugi neist ringkondadest veel palju teada, nagu ei teatud 1930. aastatel palju kristlikust demokraatiast või vähemortodoksset marksismi pooldavatest sotsiaaldemokraatidest.

Keskpõranda kontuurid

Milline võiks see keskteeõpetus siis olla? Ehk püüaksime maha märkida keskpõranda kontuurid, mis kõik need neli XXI sajandi väljakutset käsile võtaksid. Ilmselt peaks uus kolmanda tee ideoloogia leidma tasakaalupunkti globaalse avatuse ning rahvusliku suletuse vahel, kus jätkusuutlikuks ei peeta enam ei lahtiste uste poliitikat ega ka rahvuslikku enesesse tõmbumist.

Sama peaks toimuma ka kultuurisõdade tandril, kus nii praegune woke-ideoloogia kui ka sellele vastanduv sallimatu parempopulism pühitakse mõlemad ajaloo prügikasti ning asemele tuleb midagi palju ratsionaalsemat ja eluliste vajadustega kooskõlalisemat.

Uus kolmas tee peaks ülimalt tõsiselt võtma tehnoloogiliste muutustega seotud riske. Ta peaks päitsed pähe panema tehnoloogiahiidude kontrolli- ja kasumiihale, kaitsma töötajate õigusi, kuid tegema seda nii, et väldiks ühtlasi vasakpoolset ülereguleerimist ja turumajandust kägistavaid liialdusi.

Käsitletavad kesktee ideoloogiad loobuvad ilmselt tänapäeva heldest ja universaalsest heaoluriigist, kuid vähemuste diskrimineerimise ja marginaliseerimise asemel (millest unistavad heaolušovinistlikud parempopulistid) püüab süstemaatiliselt kaitsta globaliseerumise, rohepöörde ja tehnoloogilise ülemineku võimalikke kaotajaid, kelleks on, muide, paradoksaalsel kombel vähemharitud mehed (mitte naised ja vähemused, nagu tihti arvatakse).

Ärgem unustagem, et XX sajandi mõõdukad ideoloogiad (sotsiaaldemokraatia ja kristlik demokraatia) saidki õitseda tänu sellele, et nad meelitasid oma paati industrialiseerimise võimalikud kaotajad ehk töölisklassi, teda järk-järgult deradikaliseerides. Praegusest polariseerumise nõiaringist pole meil lootuski pääseda, kui me ei suuda ravida radikalismipisikut ning staatusärevust noorte ja keskealiste vähem haritud meeste populatsioonis, s.t XXI sajandi suurte struktuursete ja kultuuriliste muutuste kaotajate seas.

Uus kesktee peab omaks võtma palju realistlikuma, tegelikke tehnoloogilisi ja ühiskondlikke võimalusi arvestavama vaate kliimakriisile ja rohepöördele. Praegusel üle võlli rohepöörde optimismil ja idealistlikul kliimaradikalismil pole minu hinnangul tulevikku, täpselt nagu ka paremtiival levival täielikul kliimakriisi eitusel.

Kui XXI sajandi poliitilised ideed ei tunnista, et rohepöördel on samasugused kaotajad ja võitjad nagu ükskõik millisel suurel ühiskondlikul transformatsioonil ega suuda ohjeldada võitjate ahnust ning leevendada kaotajate valu, pole meil lootuski praegusest polariseerumise nõiaringist välja murda.

Kas läänel on veel aega?

Pole kahtluski, et nimetatud uue kesktee ideoloogia paika loksutamine pole lihtne ülesanne, sest peale praktiliste poliitikaretseptide vajatakse ka sidusat narratiivi ja väärtusalust, mis teeb lihtsale valijale selgeks, kes me oleme, miks me seda kõike teeme ning kuidas me sellest kõik kasu saame.

Ennist mainisin, et suured muutused poliitikas on harva lineaarsed ja evolutsioonilised, need on pikitud murrangupunktide ja katkestustega, kus lõhutakse varasem rajasõltuvuse taak ja leitakse uued sissetallamata teeotsad. Nii nagu ka XX sajandil, on ilmselt ka käesoleval sajandil vaja mõnda suurt kriisi või katastroofi, mis näitaks, et vanamoodi edasi minna ei saa.

Paljude meelest on praegune rohe-woke-ideoloogia juba näidanud oma võimetust suurte väljakutsetega toime tulla nii, et kõnetaks valijaskonna enamust ega tekitaks trumpistlikke ja orbanlikke veelgi käremeelsemaid vastureaktsioone. Peame ilmselt ootama parempopulismi ja rahvuskonservatismi samasugust läbikukkumist, et mõista: nõnda nagu ei toiminud äärmused vasakul, ei toimi need ka paremtiival. Ehk alles siis avaneb kesktee ideoloogiatel võimalus, kui nad on selleks ajaks intellektuaalselt küpsed ja neil on karismaatilisi, inspireerivaid eestkõnelejaid.

Kuid kas meil on aega? Teadlased hoiatavad, et kliimakriisi tõsisemad globaalsed mõjud jõuavad meieni juba enne sajandi keskpaika. Tehnoüleminek võib tehisintellekti ja muude tehnoloogiate kärme arengu tõttu võtta ootamatuid pöördeid, mis hakkavad palju kiiremini ja ohtlikumal viisil, kui me seda sooviksime, murendama ühiskonna kude ja majandusstruktuuri skeletti.

Meie siin Euroopas peame endale teadvustama, et elame järjest multi­polaarsemas maailmas, kus lääne majanduslik ja poliitiline mõju üha väheneb ning teiste jõukeskuste (ennekõike Aasia) oma tugevneb. Need uued jõukeskused pole aga tingimata demokraatiad, või vähemalt lääne stiilis liberaaldemokraatiad. Võib-olla sõnastatakse XXI sajandi kesktee õpetus, mis kujundab aastasaja näo, hoopis Euroopast ja Põhja-Ameerikast väljaspool? Kui nii, siis see tähistaks ühtlasi ka läänekeskse maailma vältimatut loojangut.