Ma ei nõustu väitega, et Tartu Ülikoolis levib kapitalismivastasus. Mu õpingud on seotud sotsiaal- ja humanitaarteadustega, kus õpib üldjuhul kõige rohkem vasakpoolselt meelestatud tudengeid, ent isegi siin ei ole tegemist marksismi, vaid oma huvide kaitsmisega.

Praegu on lõppemas minu neljas aasta Tartu Ülikoolis. Tegelen juba magistrikraadi saamisega. Olen aastate jooksul sadade teiste üliõpilastega kokku puutunud, kuid ma ei ole kohanud nende seas tõsist huvi kommunismi vastu. Pigem on siin palju rohkem kindlaid kommunismivastaseid kui mujal Euroopas.

Tänapäeva Eesti noored on kasvanud sügavalt kommunismivastases kultuuris, mis on minu meelest igati hea. Noorte inimeste süsteemivastasuse põhjus ei seisne ei plaanimajanduses ega Nõukogude Liidu poliitilise mudeli atraktiivsuses. Vastasuse põhjuseks on hoopis see, et Eestis ilmnevad sarnaselt teiste lääne ühiskondadega gerontokraatia tunnused. Noorte arvelt üritatakse rohkem kokku hoida, mis paneb neid otsima alternatiive.

Eeskujulik näide on tulemusstipendium. Täiskasvanu töötava inimese jaoks oli see ehk ebaoluline, aga noorele üliõpilasele on sada eurot suur raha. Eriti kui arvestada, et maksutõusude ja inflatsiooni taustal on paljude perede võimekus langenud. Tublisti õppivad tudengid on jäänud sellest ilma.

Nüüd kaalub Tartu linnavalitsus rattaringluse lõpetamist. Just noored kasutavad seda igapäevaselt transpordivahendina. Pirogovi pargi juures asuv parkla on igal tööpäeva hommikul täis rattaid, mida jätavad loengutele sõitvad tudengid. Keegi ei kavatse hoida kokku poliitikute kütusekaartidelt või maksustada naabrite eeskujul raha saamiseks pankasid, aga jätta noori kasuliku abivahendita on täiesti võimalik otsus.

Lisaks tuleb regulaarselt aruteluks, et tasuta kõrgharidust tuleb lõpetada. Noor, kes käib gümnaasiumis või alles alustab oma õpinguid ülikoolis, ei saa olla kindel, et pääseb tasuta magistrantuuri. Perspektiiv jääda kõrghariduseta ei ole kellegi jaoks paeluv. Nõndasamuti ei meeldi noortele perspektiiv, et Eesti loodus kaob kaardilt, kuna just nemad saavad sel juhul kõige rohkem kannatada.

Noortele ebasoodsate otsuste taga seisavad aga kindlad poliitilised jõud. Erakonnad, mis saavad ettevõtjate ja jõukamate inimeste toetust, räägivad, et noortel pole vaja tasuta kõrgharidust, soodustusi või tulemusstipendiumit. Ehk pakuvad need erakonnad, et noored kannaks suuremat rahalist koormust.

Nähes, et ühiskond tahab saada neilt rohkem ja anda neile vähem, tunnevad noored ennast rünnatuna. Loomulikult leiavad nad siis, et suuremat rahalist koormust võiks kanda hoopis ettevõtjad ja jõukamad. Sama loomulikult pakuvad nad välja, et mets võiks jääda nende jaoks alles. Poliitilised jõud, mis arvestavad nende huvidega, saavad seejärel nende toetust. 

Kõik tahavad toetada just nende jaoks soodsamat poliitikat ja see ei ole mingi ennenägematu areng. Pensionärid hääletavad nende poolt, kes lubavad suuremaid pensione. Ometi ei tembelda avalikkus pensionäre kommunistideks. Tembeldada nõnda noori, sest nad tahavad näha puhtat loodust, on samamoodi absurdne.

Paljuütlev on asjaolu, et 2022. aastal oli noorte seas kõige populaarsem Reformierakond ning teisel kohal asus Eesti 200. Mõlemad asuvad nüüd reitingutabeli alumises otsas. Nelja aastaga ei tabanud Eesti noori radikaalne pööre marksismi poole, vaid tekkis sügav pettumus valitsevas korras.

Toimunud ja kavandatavate muutuste tagajärjel käivitus alternatiivide otsing. Nüüd on noorte seas populaarseim erakond opositsioonis asuv SDE, ent nende programm on võrreldes teiste Euroopa sotsiaaldemokraatidega konservatiivne. Seetõttu ei saa nende populaarsust mingi äärmusvasakpoolsuse levikuga seletada.

Eesti noorte seas ei kasva soov ehitada tööliste diktatuuri, toimumas on hoopis väga demokraatlik ja kapitalistlik protsess. Noored, kellele ei meeldi valitsevate jõudude poliitilised otsused, hakkavad otsima ja toetama alternatiive. Seeläbi tekib poliitiline konkurents.

Erakonnad, mis tahavad noorte toetust, peavad võistlema nende häälte eest, pakkudes atraktiivsemat programmi. Konkurentsi tulemusel hakatakse noorte hääli rohkem kuulda ning tõeline radikaliseerumine leiab aset vaid juhul, kui nende hääli eiratakse.