Öelda, et poliitiline usaldamatus või "populismilembelisus" on pelgalt kergeusklikkuse või ükskõiksuse küsimused, tähendab nende probleemide alahindamist. Need käitumismustrid avalduvad sageli hoopis süsteemse võõrandumise ning kodanikuhariduse puudumise sümptomitena.

Kaugus poliitilistest institutsioonidest suurendab vastuvõtlikkust populismist võrsunud lihtsatele lahendustele ning poliitilisele manipulatsioonile. Eriti oluliseks kujuneb selle mõistmine valimisea langetamise debati raames, milles skeptikud pelgavad noorte suuremat kalduvust populismile või radikaliseerumisele.

Tegemist on siiski küllaltki põlvkonnaülese nähtusega. Eestis aitab seda seletada meie sotsialistlik minevik ja mälupoliitika, mille rakendamine muudab demagoogiale haavatavaks ka vanema generatsiooni. Vabas Eestis kasvanud põlvkondadel on potentsiaali muuta meie Nõukogude pärandist küllastunud poliitkultuuri. Seega, nagu iga reformiga, on ka noorte valimisea langetamise mündil kaks külge, kuid aina enam paistab, et antud reformi tulevikku vaatav pool on märksa helgem.

Eesti seisab silmitsi kahtlemata iseäraliku paradoksiga: suveräänsuse ja julgeoleku tagamiseks oleme väikeriigina sunnitud otsima liikmelisust rahvusvahelistes organisatsioonides nagu NATO või Euroopa Liit, aga samal ajal peame nendesse kuulumiseks teatud määral oma autonoomiast ka ohverdama.

Vaatamata üldisele Euroopa-meelsusele, on Eestis siiski umbes 22 protsenti elanikkonnast eurokriitilised. Just siin põrkuvadki mälupoliitika ja oleviku hirmud, kuna erinevalt Lääne-Euroopast, kus skeptilisust toidab sageli igatsus kadunud "kuldajastu" järele, tõukub eestlaste euroskepsis ühisest Nõukogude Liidu traumast. See on psühholoogiline reaktsioon kultuurilisele hääbumisele ja iseseisva otsustusvõime kaotusele, mis on aga populistlike ja äärmuslike poliitiliste jõudude seas efektiivseks vahendiks valijate mobiliseerimisel.

Mis muudab sellise tõe moonutamise eriti efektiivseks, on inimeste üldine kaugus Euroopa Liidu institutsioonidest. Euroskeptitsism ja üldisem usaldamatus riiklike või rahvusvaheliste organisatsioonide vastu ei ole pelgalt üksikute otsuste või süsteemide peegeldus, vaid reaktsioon institutsionaalsele keerukusele ja võõrandumisele.

Euroopa Liidu puhul on kaugenemine mingil määral muidugi paratamatus, kuna mida suurem on organisatsioon, seda mitmetasandilisemad on otsustusprotsessid ning seda keerukamaks muutub nende tasandite mõistmine.

Institutsionaalsel kaugusel on aga oma hind. Mida vähem kodanikud võimuorganeid mõistavad, seda raskem on neil läheneda nende tööle analüütiliselt või kriitiliselt. Seetõttu kiputaksegi otsima lihtsamaid selgitusi või emotsionaalseid vastuseid, mis on ühtlasi populistliku retoorika alustaladeks. Lõhe institutsioonide ja kodanike vahel on muutumas kriitiliseks eelkõige praegu, seoses plaaniga langetada valimisiga Euroopa Parlamendi ning ehk tulevikus ka riigikogu valimistel.

Eestis on noorte (vanuserühmas 18–24) valimisaktiivsus Euroopa Parlamendi valimistel traditsiooniliselt madal. Üldjuhul ollakse selles eas äsja kooli lõpetanud, misjärel suunduvad paljud kas erialasele tööle või kõrgkooli. Edasine spetsialiseerumine katkestab sageli sideme kodanikuharidusega ning poliitika, millega paljudel noortel peale õpikuteadmiste kokkupuudet pole, jääb kaugeks.

Valimisea langetamine 16. eluaastale oleks üheks poliitilist passiivsust leevendavaks meetmeks, pakkudes noortele juba varajases eas võimalust raamatutarkust ka praktiliselt rakendada ning aidates kaasa poliitilisele sotsialiseerumisele ja valimisharjumuse tekitamisele.

Luues keskkonna, mis pakub noortele nii võimalusi kui ka oskusi poliitilisel maastikul orienteerumiseks, suurendame noortes huvi ühiskondlike teemade vastu, mis omakorda tõstab ka tõenäosust, et noorte jaoks olulised teemad saavad ühiskonnas rohkem tähelepanu.

Selline tugevdav seos on stiimuliks poliitikas kaasa rääkimisel, sundides ühtlasi ka valimiskandidaate rohkem prioritiseerima teemasid, mis noortele korda lähevad. Seda eriti Euroopa Liidu tasandil, kus sageli tehakse just selliseid otsuseid, mille mõju ja tulemused avalduvad alles pikema aja vältel.

Vananeva ühiskonnaga on kerge tekkima demograafiline ebakõla, kus tuleviku resolutsioone võivad halvimal juhul vastu võtta sellise vanusegrupi esindajad, kes aastakümnete möödudes nende otsuste tagajärgi kandma ei pea. Seetõttu oleks igati õigustatud anda ka noortele võimalus kaasa rääkida teemadel, mis otseselt nende tulevikku mõjutavad.

Kriitikud tõstatavad sageli õigustatud küsimuse, et kuigi tänapäeva noored on vabad vanema põlvkonna Nõukogude Liidu pärandist, elavad nad siiski sotsiaalmeediaajastul, mil populistlikud postitused ja radikaalsed sõnavõtud levivad sekunditega.

Kas pole siis alust karta, et kauge ja kantseliitlikuna näivad institutsioonid kombineerituna valimisea langetamisega võivad muuta noored poliitilisele manipulatsioonile eriti vastuvõtlikuks?

Vaatame statistikat. Sotsiaalmeedia kasutamine ei ole realistlikult enam ammu pelgalt noorte pärusmaa. Pew Researchi andmed näitavad, et vanusegrupis 18–29 kasutab internetti 99 protsenti inimestest, kuid ka kõige vanemas grupis (65+) on see näitaja tervelt 90 protsenti. Vahe on vaid üheksa protsendipunkti ning kanaleid nagu Facebook või Youtube kasutatakse tegelikult kõigis vanusegruppides.

Sotsiaalmeedia mõju noorte poliitilistele valikutele võib kujutada endast nii riske kui ka võimalusi, sõltuvalt noorte oskustest infoküllases maailmas orienteeruda, mis muuseas on 21. sajandil kujunemas üheks olulisemaks oskuseks. Seejuures ongi noorte eeliseks haridus, see on koolide ja perekondade vastutus kujundada keskkonda, mis pakub lisaks võimalusele valida ka oskuse seda teha.

Euroopas leviva radikaliseerumise ja globaalsete pingete valguses on kodanikuharidusel aina kasvav olulisus, mida ei tasu alahinnata. Noorte toetamiseks on oluline võimaldada neil liituda noorteühenduste, –volikogude või mittetulundusühingutega, mis aitavad tõenäoliselt ka tulevikus teadlikumaid valikuid langetada.

Mõistagi on alati risk, et noor valib lõppkokkuvõttes lihtsalt seda kandidaati, keda valivad tema vanemad või sõbrad, kuid kõrvaliste mõjutuste riski ei saa tegelikult elimineerida üheski vanusegrupis. Pigem võiks loota, et mida varem noortele valimiskäitumist õpetada, seda kiiremini õpivad nad tundma ka iseenda poliitilist kompassi ning seda loodetavasti teadmiste, mitte pelgalt manipulatsiooni põhjal.

Austria riiklik valimisuuringute programm (AUTNES) on analüüsinud noorte valimiskäitumist alates 2008. aasta föderaalvalimistest, mis olid esimesed riiklikud valimised pärast valimisea langetamist. Uuringud, mis mõõtsid noorte poliitilisi teadmisi ja huvi enne ja pärast reformi näitasid, et 16–17-aastaste huvi poliitika vastu tõusis pärast valimisõiguse saamist hüppeliselt. Nende tehtud valikud vastasid nende tegelikele väärtushinnangutele täpselt samamoodi nagu täiskasvanud valijatel.

Noorte kaasamine poliitikasse ning kvaliteetse kodanikuhariduse pakkumine on viis võimaldada noortel kaasa lüüa ühiskonna kujundamisel ning murda end välja Nõukogude pärandist, mis on seni Eesti poliitilist kultuuri jõudsalt kujundanud. Probleem ei ole tingimata noorte küpsuses, vaid institutsionaalses kauguses, teadmatuses ning sellest tulenevalt ka poliitilises passiivsuses.

Noorte valimisea langetamise riske on võimalik maandada, kui reformiga kaasnevad tulevikus ka soosiv sotsiaalne keskkond ning suurem rõhk noorte kodanikuharidusele. Samal ajal on valimisea langetamine pikaajaline panus ühiskondlikku sidususse ning uue ja tervema poliitilise maastiku kujundamisesse, mistõttu ei tasuks karta reformi ennast, vaid seda, kuidas muudatust ellu viiakse ja noortele vahendatakse.

Seda, kas ühiskond on valmis noori kuulama ja uut poliitilist kultuuri omaks võtma, näitab juba tulevik, kuid seni laskem vanematel panustada ühiskonna kujundamisesse elukogemustega ning noortel innovaatilise tulevikku vaatava pilguga.