Viimastel kuudel on presidendid Alar Karis ja Alexander Stubb rõhutanud, et paratamatult saabub aeg, mil Euroopal tuleb Venemaaga taas suhelda. Neid seisukohti põhjendatakse eeskätt geograafilise reaalsusega, et Venemaa on meie naaber ning naabrid ei saa teineteist eirata ka siis, kui suhted on halvad. Samuti nähakse vajadust, et Euroopa oleks tulevikus Venemaaga peetavate võimalike läbirääkimiste juures, mitte ei jääks Ameerika Ühendriikide kõrvaltvaatajaks.

Need argumendid on esmapilgul mõistlikud ja pragmaatilised, kuid ajalooline kogemus sunnib esitama tõsise vastuväite: lootus, et Venemaa võiks sisuliselt muutuda ja saada "tavaliseks" partneriks, on seni korduvalt osutunud eksitavaks.

Sageli tuuakse paralleel sõjajärgse Saksamaaga, mis pärast teist maailmasõda transformeerus agressorist demokraatlikuks ja vastutustundlikuks Euroopa riigiks. Kuid see võrdlus eeldab, et Venemaa areng järgib Lääne-Euroopa poliitilise ajalooga sarnaseid mustreid. Just see eeldus on problemaatiline. Vene riik – sõltumata oma nimest, ideoloogiast või valitsevast režiimist – ei ole sajandite jooksul näidanud üles suutlikkust püsivaks ja sisuliseks muutuseks. Impeeriumlik mõtlemine, jõu kasutamine poliitika jätkuna ja naabrite suveräänsuse eitamine on olnud pigem norm kui erand.

Pärast esimest maailmasõda ei toonud Venemaale mitte demokratiseerumist ega vastutuse võtmist, vaid bolševistliku diktatuuri konsolideerumise. Kodusõja, terrori ja repressioonide kaudu taastati impeerium uuel ideoloogilisel kujul ja agressiivne välispoliitika oli süsteemi loomulik osa.

Sama muster kordus pärast Stalini surma. Kuigi retoorikas räägiti destaliniseerimisest ja "sulatamisest", jäi repressiivaparaat alles, julgeolekuteenistuste roll ei vähenenud ning imperiaalne maailmapilt püsis. Ungari 1956. aastal, Praha 1968. aastal ja Afganistan 1979. aastal tõestasid veenvalt, et Nõukogude Liidu olemus ei muutunud.

Ka Nõukogude Liidu lagunemine ei kujunenud Venemaa moraalseks ega poliitiliseks restartiks. 1990. aastatel toimunud üleminek oli poolik ja vastuoluline. Ei toimunud kommunistlike kuritegude rahvusvahelist hukkamõistu, ei viidud läbi lustratsiooni, ei lammutatud julgeolekuaparaati. Selle tulemusel jäi vana eliit suures osas puutumata ning uus riik rajati samadele võimumehhanismidele. Praegune Venemaa on mineviku otsene jätk, seal on sama eliit, samad jõustruktuurid, samad meetodid, nüüd lihtsalt uues ideoloogilises vormis.

Sellest vaatenurgast on eksitav uskuda, et Venemaaga "suhtlemine" või kommunikatsioonikanalite avamine loob iseenesest eeldused muutuseks. Ajalugu näitab pigem, et dialoog ilma jõulise surve ja vastutusmehhanismideta ei ole toonud rahu, vaid andnud Venemaale aega ja ressursse uueks agressiooniks. Majanduslik koostöö, poliitilised järeleandmised ja "strateegiline kannatlikkus" ei muutnud Venemaad enne 2008. aastat, ei takistanud Krimmi annekteerimist 2014. aastal ega ennetanud täiemahulist sõda Ukraina vastu 2022. aastal.

President Karis on öelnud, et suhtlemine saab toimuda pärast sõja lõppu "eeldusel, et Venemaa muutub". Küsimus on aga selles, millised tingimused võiksid sellist muutust reaalselt esile kutsuda.

Tegelik süsteemne muutus Venemaal eeldaks täielikku võimuvahetust ehk presidendivõimu ning julgeolekuteenistuste laialisaatmist, repressiivse aparatuuri lammutamist, rahvusvahelist tribunali sõjakuritegude uurimiseks ning agressiooni ja okupatsioonipoliitika hülgamist. Ilma nendeta jääb jutt muutusest retooriliseks.

Lisaks alahinnatakse sageli Euroopa enda riske stsenaariumis, kus Venemaa satuks sügavasse sisemisse kriisi. See kriis ei pruugi tekkida üksnes lääne surve tulemusel. Tuleb arvestada ka võimalusega, et Venemaale esitaks tulevikus jõulise ultimaatumi Hiina, soovides tagasi praegu Venemaa kontrolli all olevaid territooriume Kaug-Idas ja Siberis. Selline areng seaks Venemaa silmitsi korraga nii strateegilise, majandusliku kui ka territoriaalse eksistentsiaalse väljakutsega.

Kui Venemaale esitataks korraga nõudmised okupeeritud alade vabastamiseks Euroopas, sõjakuritegude eest vastutusele võtmiseks ning samal ajal avaldaks survet Hiina oma territoriaalsete pretensioonidega, siis satuks Venemaa vältimatult majandusliku ja sotsiaalse kollapsi äärele. Sellises olukorras vajaks Venemaa ulatuslikku välisabi, eeskätt Euroopalt. Sellega kaasneks suure tõenäosusega ka enneolematu migratsioonilaine Venemaalt läände, sest miljonid inimesed otsiksid turvalisust ja toimetulekut Euroopa Liidus. Selle kriisi haldamine jääks suuresti Euroopa õlgadele.

Oluline on mõista, et Ukraina, Euroopa julgeolekut otseselt kaitsnud riik ja Vene agressiooni ohver, ei ole ei poliitiliselt, majanduslikult ega moraalselt valmis ega kohustatud Venemaad stabiliseerima või üles ehitama. See vastutus langeks Euroopa kanda ajal, mil Euroopa ühtsus ja ressursid on niigi maksimaalse koormuse all.

Alexander Stubbi väide, et "mingi suhe Venemaaga peab olema", on geograafiliselt tõene, kuid poliitiliselt eksitav, kuna see loob ettekujutuse paratamatusest normaliseerida suhted. Suhe võib eksisteerida ka minimaalsel, külmutatud ja rangelt piiratud kujul, heidutuse, kontrolli ja piiratud kontaktide raamistikus. Naabriks olemine ei tähenda usaldust, partnerlust ega vastastikust kohustust päästa Venemaad, kus kriisi põhjuseks on aastakümnete pikkune agressiivne ja vastutustundetu poliitika, eriti kui see riik ei austa järjekindlalt teiste riikide suveräänsust.