Eestis elab praegu veidi üle 1,36 miljoni inimese. Ühe aastaga jäi meid enam kui 9000 võrra vähemaks ja stabiilset langust prognoosivad teadlased ka edaspidi.

"Sellise 20-aastase perioodi jooksul, kui me eeldame, et sisseränne toimub, siis võib see kahanemine olla umbes kolm kuni viis protsenti. Kui rännet üldse ei toimuks, siis see võiks olla kuni kaheksa-kümme protsenti," lausus TÜ vanemteadur ja demograaf Martin Klesment.

Muutused rahvaarvus hakkavad mõju avaldama ka kinnisvaramaastikul. Praegu on oma elamise ostmise eas suur põlvkond ehk need, kes sündisid näiteks 1980. aastate lõpus.

"Nemad on praegu just selles eas, kus on hea aeg kinnisvara omandada, võib-olla ka suuremasse korterisse või majja kolida. Kahekümne aasta pärast on nende inimeste hulk tänu vanusstruktuuri kujunemisele umbes 20 protsenti väiksem," sõnas Klesment.

Võiks ju eeldada, et mida vähem on turul nõudlust, seda odavamaks muutuvad hinnad. Nii on ja ei ole ka. Tõenäoliselt odavnevad ainult need piirkonnad, kus elada ei taheta. Kuid rahvastiku-uuringud näitavad koondumist kolme piirkonda.

"Kogunetakse Tallinnasse, Tallinna lähiümbruskonda, Tartusse, Tartu lähiümbruskonda, mingil määral Pärnusse ja enam vähem nii ongi. Kõik ülejäänud kohad siis kahanevad," ütles TLÜ inimgeograafia professor Hannes Palang.

"Eks me näeme juba täna Eestis, kuidas meil on piirkondi, kust rahvas on välja läinud. Kinnisvara pakkumine jääb alles ja saamegi Kohtla-Järvelt 2000 euroga osta korteri ja kuskil Tallinnas Noblessneris sama raha eest saame veerand ruutmeetrit kui sedagi," lausus kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark.

Kui praegu elab Harjumaal 47 protsenti Eesti elanikest, siis 2050. aastaks elavad seal enam kui pooled, mistõttu elupinna hinnad jätkavad kasvamist. Vananeva ühiskonna tõttu tekib aga küsimus: millist kinnisvara me tulevikus eelistame?

"Ühe inimese leibkonnad on ju tegelikult viimase 25 aasta jooksul järjest suurenenud. Nõudlus on suurem nendele elamispindadele, mis on mõnevõrra väiksemad. Kui nüüd mõelda ka sellele, et suuremad põlvkonnad tulevikus oma pensionieas võib-olla soovivad ka liikuda väiksemasse, siis võib-olla tekibki selline moment, kus nõudlus on suurem väiksema ökonoomsema eluaseme suunas," ütles Klesment.

Vaadates uusarendusi, siis liigutakse kinnisvaraturul praegu hoopis teises suunas. Tallinna linn lausa nõuab, et arendajad ehitaksid just suuremaid elamispindu. See tähendab, et luuakse elamuid, mille järele ei pruugi tulevikus samas mahus nõudlust olla.

"Linna tagamaa on see, et suuremaid kortereid oleks rohkem vaja, sest siis saavad noored osta ja nad saavadki koos elada ning kui neil on eluruum, siis nad saavad lapsi ka. Linn läbi oma nõuete ajab hindu üles ja pakkumine ei vasta nõudlusele," lausus Toompark.

Üha olulisemaks muutub ka ligipääsetavus.

"See ei puuduta ainult kortermaju, vaid ka eramajasid väga otseselt, et kas inimene pääseb lihtsasti oma koju," ütles TTÜ Tartu kolledži vanemlektor ja linnaplaneerija Sirle Salmistu.

"Ma ei taha minna sellisesse kohta, kuhu ma pean minema trepist, ronima paar korrust kõrgemale, kus ei ole lifti, sest ma jään sinna lõksu. Kui see üksik vanainimene elab kuskil viiendal korrusel, siis kes teda aitab ja kuidas ta saab sealt?" sõnas Palang.

See võib muuta ka senist hinnaloogikat. Ilma liftita hoonete puhul võib tulevikus madalama korruse korterite hind olla kõrgem kui ülemistel.

"Üldreegel on ju teistpidi just, et madalamal on odavam ja kõrgel parem vaade, vähem ukse tagant mööda kolistajaid ning annab kõrgema väärtuse," lausus Toompark.

Kui laste arv väheneb, jäävad ka mänguväljakud hõredamaks. Linnaplaneerijad peavad hakkama mõtlema, mida ümbruskonnas pakkuda ka vanemaealistele, kelle liikumisruum on piiratud.

"Tal võib oma kodus väga hea olla, aga ühtlasi on oluline see, milline on tema juurdepääs esmavajalikele teenustele, näiteks poodi, apteeki, kuskile mujale ning siia lisandub tegelikult ka liikuvuse ja ühistranspordi küsimus," ütles Salmistu.

Piirkondades, kus elanikud sõltuvad palju isiklikust sõiduvahendist, võivad inimesed hätta jääda. Väärtust saavad juurde aga need naabruskonnad, mis pakuvad parajalt suhtlemisvõimalusi.

"Mingid klubid, seltsimaja, et neil oleks mingisugune tegevus. Kes jaksab, see tantsib, kes ei jaksa, see laulab. Kes viisi ei pea, see pannakse näiteks kuduma või mingisugust muud asja tegema, et oleks mingisugune tegevus neile," sõnas Palang.

Nii seisabki Eesti kinnisvaraturg lähikümnenditel muudatuste ees. Kui seni on fookus olnud noortel peredel, siis rahvastiku vananemine sunnib üha enam elukeskkonda ümber mõtestama.

"Vanainimesi me tavaliselt ühiskonnas kipume mitte väga tähele panema. Aga tuleks rohkem mõelda küll, sest et see on meie kõigi tulevik," ütles Palang.