Üks teema, mille kohta on paljudel oma kirglik seisukoht, on ränne. Me loeme ja näeme sellest uudiseid, teeme järeldusi, arvame, kiidame, laidame. Mida me aga ei loe ega kuule, on Euroopa Liidus rahvusvahelise kaitse süsteemi paremaks tegemisel kümmekond aastat käinud aktiivne, kuid laiemale avalikkusele nähtamatu töö. Meie ja teiste Euroopa Liidu riikide ametnike tegevuse tulemus rakendub juuni keskel ja toob rände teemasse selgust, kiirust, tasakaalu ja turvatunnet.

Alustame neist, kes pagevad. Esmapilgul võib kõik rahvusvahelise kaitsega seonduv tekitada kodust lahkuma sunnitud inimestes teadmatust ja hirmu. Nad ei tea, millal ja kas üldse nad saavad sinna naasta. Või kui naasevad, siis kas tagakiusu keskele või isegi surmaohtu? Vahel liigutakse kodumaalt eemale omapäi või perekonnaga, vahel suurtes gruppides smugeldajate juhtimisel.

Ja siis sisserändajate sihtriigid, kus tulijad kohtavad hirmu ja tõrjumist. Pahatihti on selle taga teadmatus või kriitikameele puudumine, mõnikord ka pahatahtlikkus.

Kinnitan, et Eestit ei ähvarda massilise sisserände oht. Me oleme eemal suurtest rändeteedest ning meie sisserände tingimused on selgelt reguleeritud ja ebaseaduslikult viibijad saadetakse tõhusalt tagasi. Rõhutan, et jutt on ebaseaduslikult tulnutest, kelle hulka ei kuulu rahvusvahelise kaitse taotlejad ja Venemaa agressioonisõja alla langenud Ukraina sõjapõgenikud, kelle vastuvõtu ja lõimumise toetamisega oleme hakkama saanud. Seega ei ole hirmud realiseerunud.

Rahvusvahelise kaitse teemad tuleb Euroopa Liidu liikmesriikidel ühiselt kokku leppida. Süüria kodusõjaga alguse saanud sisserändekriis ja Venemaa ja Valgevene teadlik inimeste ärakasutamine ning nende suunamine teiste riikide piiridele on süvendanud vajadust reformida Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi. Kümme aastat tagasi alustatud töö saab 12. juunil läbi ning algab Euroopa Liidu varjupaiga ja rändehalduse süsteemi rakendamine.

Mis muutub?

Euroopa Liidu riigid hakkavad ühistest põhimõtetest lähtuma varasemast suuremal määral, et välispiir oleks kindlam, rahvusvahelise kaitse ja tagasisaatmise menetlus kiire, efektiivne ja ühetaoline ning liikmesriikide vahelise solidaarse abistamise ja vastutuse tasakaal oleks paigas.

Tasakaal on reformi üks võtmesõnadest. Tasakaal peab valitsema välismaalase kohustuste ja riigi pakutavate menetluslike tagatiste vahel. Kaitse taotleja saab menetluse ajal tasuta õigusabi ja majutuse, vajadusel tõlkekorralduse. Aga ta ei saa töötada, elukohta valida, tema liikumisvabadust võib piirata.

Samuti peab tasakaal olema liikmesriikide vahel, kui nad rändekoormusega tegelevad. Näiteks sai varem ainult rändesurve alla sattunud riik öelda, millist abi ta vajab. Nüüd on abi andmine muutunud paindlikumaks. Aidata saab kas inimesi teisest liikmesriigist vastu võttes, toetades rahaliselt või ekspertide ja tehnikaga.

Lisaks puudusid varem kriteeriumid, mille alusel otsustada, kas riigis on rändesurve olukord või kas riik on ise tegevusetuse tõttu suutmatu või vajab tõesti abi ootamatu olukorra lahendamisel. Piltlikult öeldes sai abi eelkõige see, kes tegi kõva häält. Nüüd on tasakaal olemas, sest meil on objektiivsetel andmetel põhinev läbipaistev metoodika, kuidas arvestada, et abivajadus on tegelik ja põhjendatud.

Eesti lõi reformi rakendamiseks uue seaduse ja ametkonnad – peamiselt politsei- ja piirivalveamet – muutsid enda töökorraldust, et suudaksime töötada sellisel viisil, et tagame kiirema abi neile, kes seda vajavad ja lihtsustame nende inimeste tagasisaatmise, kes üritavad siia pettusega tulla.

Muudatused jäävad märkamatuks

Reformi rakendamine ei too kindlasti kaasa suuri muutusi sisserändes. Sisseränne sõltub paljudest teguritest, muuhulgas sõjalistest konfliktidest ja kahjuks ka osade riikide pahatahtlikust inimeste ärakasutamisest.

Küll aga suureneb reformiga Eesti võimekus tulla toime siis, kui ohtliku olukorra eest põgenevate sisserändajate arv peaks kasvama. Samuti teame, kuidas ootamatult suure arvu põgenikega silmitsi seisvate riikide abistamine on korraldatud ja kuidas saame abi ise sellesse olukorda sattudes.

Samuti ei suurene oluliselt kulu riigieelarvele. Siingi on võtmesõnaks tasakaal. Kuigi lisandub regulaarne liikmesriikide vaheline üksteise abistamine, siis kaitse taotlejate menetlemise ja vastuvõtmise kulud kahanevad, sest menetlus muutub oluliselt kiiremaks ja efektiivsemaks.

Euroopa Komisjon eraldas Eestile ja teistele liikmesriikidele reformi rakendamiseks raha, mille eest on koolitatud ja värvatud ametnikke, täiendatud tööprotsesse ja –juhiseid, arendatud digilahendusi ning ehitatakse rände efektiivsemaks haldamiseks taristut.

Eesti elanik, kes ei puutu rahvusvahelise kaitsega kokku, muudatusi ei märka. Ja nii see peakski turvalises ühiskonnas olema.

Miks sellest siis kirjutada? Et teadvustada kogu Euroopa tööd varjupaiga süsteemi kindlamaks ja ressursse säästvamaks muutmise nimel nii, et õiguskindlus, EL-i ühised väärtused ja inimõigused ei kannataks. Et märgata eestlaste tööd, kes viimase kümne aasta jooksul nii Brüsselis kui ka Eestis ja eriti viimasel kahel aastal on ühe suurima riikliku reformi rakendamist tempokalt on ette valmistanud. Peamiselt aga selleks, et luua tegelikku julgeolekut, säilitada turvatunnet ja usaldust ning tuua tasakaal abi andmise ja vastuvõtmise vahel, mida reform meile kõigile pakub.