Valitsuskoalitsiooni ehk Reformierakonna ja Eesti 200 koondtoetus on Emori viimatise küsitluse järgi langenud rekordmadalale, 12 protsendile. Voogi sõnul oli valitsusliidu reiting väga madal ka üheksakümnendate lõpus ning toonastel valimistel hääletas lõpuks valitsuskoalitsiooni poolt 15 protsenti hääletajatest.

Praeguse võimuliidu reitingut pole tõusule viinud ka valitsuse juhtpartei Reformierakonna püüdlused leida toetust läbi erinevate avalike vastandumiste, leidsid saatejuhid.

Samas on vastandumine valitsusliidule lõpuks hakanud töötama sotsiaaldemokraatide jaoks, kelle valitsusest väljaheitmisest on möödas üle aasta, märkis Anvar Samost.

Voogi sõnul on Reformerakonna ja sotsiaaldemokraatide populaarsus omavahelises sõltuvussuhtes.

"Need kaks erakonda oma toetajate poolest on ikka lähedased. Kui me vaatame, kelle poolt kodanikud plaanivad hääletada, siis see kattuvus, nende kahe erakonna korrelatsioon kaalujate vahel on hästi kõrge, üks kõrgemaid," lausus Voog.

Nii Reformierakond kui ka sotsid on liberaalsema maailmavaatega toetajate segmendis, kuid see segment on võrreldes eelmiste parlamendivalimistega palju väiksem, mis tähendab vähem valijaid ning praegune vastandumine nende kahe erakonna vahel toidab pigem sotse, märkis ta.

"Aastal 2022 see segment oli kuskil 50 protsenti. Nüüd see on kahanenud juba kusagil 35 või 30 protsendi kanti. Selles väikses segmendis sa võid omavahel ju kiselda, aga seda segmenti see ei suurenda. Selline terav vastandumine nõrgal positsioonil oleval erakonnal mõjub ärplemisena ja vähendab veel usaldust," lausus Voog.

Samal ajal on Reformierakonna toetus võrdsustunud Parempoolsete, keda samuti võib pidada pigem liberaalse maailmavaatega erakonnaks, toetusega. Voogi sõnul pole Parempoolsed siiski Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega samas segmendis valijate pärast võitlemas.

"Nad on ikka täiesti eraldi segmendis, nad on kuskil seal vahepeal. Parempoolsetel on seos ka Isamaaga. On kaks suuremat klastrit – on Keskerakond, EKRE ja Isamaa ja teine klaster on sotsid, Reformierakond ja Eesti 200. Parempoolsed on seal kusagil vahepeal, neil on mingisugune seos Eesti 200-ga ja Reformierakonnaga ja teiselt poolt Isamaaga," ütles Voog.

Küsimusele, kas mõni erakond võiks oma populaarsust tõsta kasutades selleks mõne kuu pärast toimuvaid presidendivalimisi, näiteks käies välja väga populaarse presidendikandidaadi, vastas Voog, et hea näide on võtta aastatuhande algusest.

"Aastal 2001, kui Arnold Rüütel sai presidendiks, siis 2001 septembris-oktoobris Rahvaliidu toetus kasvas ja neil oli üle 20 protsendi toetus.

"Presidendikandidaat, kes tõesti jõuab sellele postile – see võib avaldada mõju, aga kõik erakonnad tahavad seda ja keegi ei taha teisele seda teenet osutada, nii et see, kui üks presidendikandidaat on ühe erakonnaga seotud, siis välistab see tema jõudmise (valituks)," lausus Voog.

Reformierakond pole praeguse presidendi Alar Karise populaarsust proovinud enda huvides ära kasutada ning on viimasel ajal hoopis Karise tagasivalimisest end distantseerinud. Voog märkis, et ametisoleva presidendi suur populaarsus võib samas kesta vaid nii kaua, kui välja käiakse tugevad vastaskandidaadid, nagu juhtus Rüütli ametiaja lõpus.

"Rüütli toetus selle valimisteaasta esimeses pooles oli 60–70 protsenti. Aga kui tekkisid alternatiivsed kandidaadid, algul Ene Ergma ja pärast Toomas Hendrik Ilves, siis Toomas Hendrik Ilvese toetus neis küsitlustes oli kuskil 50 protsenti ja Rüütlil ja Ergmal kuskil kolmandiku peal. Ehk päris nii ka ei saa öelda, et sa oled kõrge toetusega president ja see toetus säilib valimisteni välja," lausus Voog.