Tänavune harjumatult palav ja lopsakas sügis on ajaloo- ja poliitikateemadest lausa raske ja vahel tundub, et kõik on kõigega liigagi seotud ja selginemise asemel tuleb umbsõlmi üha juurde. Kui emotsioon üle pea lööb, tasub vaadata merele, sest meri mäletab kõike, on vahel tormine ja vahel tüüne, kuid ta ei kao kuhugi. Nii rahvaski mere kaldal.

Põgenemine ja nõukogude vangipuur

Kaheksakümmend aastat tagasi, 1944. aasta sõjasuvel ja -sügisel ei teadnud siinmail keegi kindlalt, mis meie riigist saab. Kõigil olid meeles esimese Nõukogude okupatsiooni repressioonid eesti rahva vastu. Kardeti nende kordumist veelgi jõhkramalt. Ja nagu selgus, kardeti õigusega.

Põgeneti oma elu, pere ja laste tuleviku päästmiseks, loodeti, et mets kaitseb ja selle varjus õnnestub kõige kurjemad ajad üle elada. Õnneks oli neidki, kes suutsid mõelda kaugemale, Eesti riigi püsimisele. Nüüd mõistame, et nad kõik ja igaüks neist on mänginud rolli selles, kus oleme praegu.

Ajal, mil Tallinna sadamas ja Läänemaa randades tunglesid hirmunud inimesed, kes olid valmis punase terrori eest põgenedes eluga riskima, kogunes Tallinnas toonases Maapanga (praeguse Eesti Panga) hoones valitsus Otto Tiefi juhtimisel. 18. septembril teatas valitsus põhiseadusliku korra taastamisest Eestis ning 22. septembri istungil otsustasid ministrid jätkata tööd eksiilis.

Mitmed selle valitsuse liikmed tegelikult Eestist lahkuda ei jõudnud ja maksid oma otsustavuse eest vabaduse või eluga, aga juriidiline alus Eesti iseseisvuse taastamiseks tulevikus oli loodud. Prantsuse kirjanik Francios Bouvet, kelle selleteemaline romaan äsja eestikeelsena ilmus, on pannud toonaste valitsusliikmete  suhu järgmise lause: "Meil on üks päev, et Vabariiki taastada ja võtta ajalugu jälle enda kätte sealt, kus see meist pooleli jäi" (Francois Bouvet, "Valge laev. Ajalooline romaan Otto Tiefist", lk 91).

Kokku põgenes Eestist sel sõjasuvel 70 000 – 80 000 inimest, mis moodustas seitse protsenti kogu rahvast. 40 000 jõudis Saksamaale ja 27 000 Rootsi. Saksamaa põgenikelaagritest liikus suur osa eestlasi hiljem edasi, eelkõige Ameerika Ühendriikidesse, Austraaliasse ja Kanadasse. Paljud – eri hinnanguil võis neid olla viis kuni seitse tuhat inimest - hukkus sel teekonnal.

Meie ühise mälu seisukohalt on kurb, et peame rääkima umbkaudsetest arvudest ja kahjuks see nii jääbki, sest paljudel neist elusaatustest ei olnud tunnistajaid ega kroonikuid. Selles vaates on väga oluline Eesti Mälu Instituudi algatus pagulaste andmebaasi loomisel, kuhu on nüüdseks arhiiviandmete ja inimestelt saadud otseinfo alusel kantud enam kui 65 000 eesti inimest ja töö nende saatuse uurimisel jätkub.

Lapsepõlves olin neist lugudest teadlik, meie peres räägiti rasketest aegadest lahtise tekstiga, kuid lähedasi mul pagulaste hulgas ei olnud, nii oli saatus tahtnud. Meenub seik ülikoolipäevilt Tartus, kui tuli valida diplomitöö teema ja kadunud professor Harald Peep soovitas uurida inglise kirjanduse kajastamist ajakirjas Looming aastail 1923–1940.

Selle soovituse tegelik sisu selgus siis, kui Peep allkirjastas mu erifondi loa (nooremale põlvkonnale teadmiseks: see oli fond, kus hoiti kiivalt luku taga tervet Eesti Vabariigi aegset ajakirjandust, lõviosa pagulaskirjanike loomingust ning paljut muud, mis usinale Nõukogude tsensorile ohtlik tundus) ja ütles hajameelselt kaugusse vaadates: "Teate, jätke kasvõi mõnes loengus käimata, aga lugege, lugege, lugege kõike, nii palju kui vähegi jaksate!".

Seal umbses erifondis tutvusin esmakordselt süvitsi Ants Orase ja Hellar Grabbi tehtuga ning nende suurus on siiani minuga. See oli seesama tinane kaheksakümnendate keskpaik, mil Karl Ristikivi "Inimese teekonda" tuli lugeda salaja kellegi poolt läbi lilla kopeerpaberi ümber trükituna, samal ajal aga oli Vanemuise mängukavas Tõnu Tepandi võimas laulukava ja selles kõlasid ometigi nii "Arkaadia teel" kui ka Kalju Lepiku "Kodust punaste pihlade all".

Milleks seda okupatsioonirežiimi etendatud kentsakat varjuteatrit nüüd meenutada? Sest see näitab selgelt, mida režiim kartis. Režiim kartis meie rahva ühist mälu, vangerdas ja vingerdas alatult, ühe käega lubas ja teisega keelas, sest ta kartis lasta meil näha ja kuulda, millised vaimuinimesed meil on ja mida me vabas maailmas elades suudaksime.

Nõukogude vangipuur oli tolleks ajaks juba lootusetult roostes ning pragunes igast nurgast. Sõnad nagu BATUN/Balti apell ÜRO-s, mittetunnustamispoliitika ning Ernst Jaaksoni nimi kõlasid omavahelistes vestlustes üha sagedamini ja neis oli midagi äraütlemata uljast, kuid samal ajal olid nad mingil salapärasel moel seotud kunagise ilusa Eesti ajaga, mida vahel meenutas mu vanaema.

Mida pakub meile diasporaa

Sellest, kui visa, nutikas ja väsimatu oli kõigi nende aastakümnete jooksul olnud USA, Kanada, Rootsi ja teistegi riikide eestlaste poliitiline võitlus Eesti riigi taastamise nimel, saime täismahus aru ikkagi hiljem. Tänumeel selle eest on suur. Ja tegelikult oli see ju sisult seesama võitlus, mida siinmail pidasid metsavennad, dissidendid ja mässumeelsed kooliõpilased ning loomeinimesed, kes visalt põimisid tõde oma ridade, nootide või pintslitõmmete vahele.

Kui me neid paguluse lugusid jutustame – ja nende jutustamine on väga tähtis ning vajalik –, siis arusaadavalt räägime eelkõige kirjanikest, muusikutest, teadlastest, edukatest äriinimestest ja teistest väljapaistvatest inimestest. Jääb mulje, et Eestist lahkusidki eelkõige haritumad, ettevõtlikumad ja edukamad.

Ehkki täpset statistikat pole siingi, näitavad teaduslikud uurimused, et nii see polnud: diasporaad põhjalikult uurinud teadlane Kaja Kumer-Haukanõmm kirjutab viidetega Bernard Kangrole, Raimo Raagile ja Alur Reinansile, et põgenikke oli kõigist sotsiaalsetest kihtidest. Reinans väidab lausa, et valdavalt jõudis võõrsile algharidusega lihtrahvas.

Kumer-Haukanõmm tsiteerib näiteks diplomaatide August Rei ja August Torma kirjavahetust hilisssügisest 1944, kus Rei kirjutab: "Rõhuva enamuse põgenikest moodustavad lihtrahvas, eeskätt kalurid ja muu rannarahvas, kel ju oli kõige kergem põgeneda, töölised ja käsitöölised, talupojad, töötav intelligents, jne. Vististi mitte alla 90% kuulub nendesse kihtidesse". (Kaja Kumer-Haukanõmm, "1944. aasta suur põgenemine ja eliidi lahkumine Eestist", Tuna 4/2014).

Ühelt poolt oli ju juba toimunud 1941. aasta juuniküüditamine, mil Siberisse viidi 10 000 eestlast ning nemad kuulusid tõesti enamuses poliitilisse, kultuuri- ja majanduseliiti, kelle hävitamist Nõukogude võim esmatähtsaks pidas. Ja teisalt mängis sageli rolli ka juhus, mis väänas inimsaatusi omatahtsi. Niisiis oli kogu me rahvas selles tragöödias osaline.

Statistika näitab, et 1989. ja 2000. aasta vahel kolis lääneriikidest Eestisse tagasi umbes tuhat eestlast. On seda palju või vähe, võib igaüks ise otsustada. Kuid nende seas oli inimesi, kelle panus võõrvõimust räsitud riigi ülesehitamisse on olnud tohutu: aastakümneid Eesti majanduses ja panganduses võtmerolle mänginud Ardo Hansson, suursaadikud Kyllike Sillaste-Elling, Aino Lepik von Wiren, Daniel Erik Schaer ja Mart Laanemäe, õppejõud ja pagulusteemade sügav mõtestaja David Ilmar Lepasaar Beecher ning me rahvusvaheliselt kõige säravam riigipea Toomas Hendrik Ilves, mainides ainult neid, kellega ise tööalaselt kokku puutunud olen.

Nemad on nüüdseks juba nii palju "omad", et nende panusest rääkimine tundub ehk lausa ootamatu. Aga alles praegu, kui endal on olnud võimalik paarkümmend aastat läänemaailmas vabalt liikuda, olen mõelnud, et olmeliselt, rahaliselt ja üleüldise elukeskkonna mõttes oli siia kolimine toona vist ikka üksjagu hullumeelne samm. Mõningaid asju tajudki alles inimpõlv hiljem.

Olen imetlusega mõelnud ka noortele meestele, kes on sidunud oma elu Eesti julgeolekuga. Eesti kaitseväes on viimastel aastatel teeninud üle kuuekümne välismaal kasvanud noore ning peab olema üks vägev tunne, mis neid selle otsuse juurde toob.

Peaksime mõtlema, mida see Eesti jaoks tähendab, et suur osa meie rahvast elab Eestist väljaspool. Loodetavasti on nüüd ja igaveseks unustatud vaidlused, kas riigi taastamisel olid olulisemad kodu- või väliseestlased. Või et kas riik peaks toetama väliseestlasi või hoopis võiksid nemad panna õla alla siinse elu edendamisele. Oleme alles teadvustamas potentsiaali, mida kätkevad endas edukad eestlased välismaal, olgu siis siia tagasi kolides või ka mujal tegutsedes, Eestiga sidet hoides ning maailmas meie sõnumit võimendades.

Usun, et peaksime senisest paremini kasutama võimalust õppida, mida meile pakub diasporaa. See on, nagu saaksid vaadata iseennast, aga kusagilt kaugelt ja kellegi teise silmadega.

Oleme üle minemas ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile ja paljudes muukeelsetes peredes muretsetakse selle pärast, kuidas saaks laps toimida eestikeelses koolis ning tööturul ja ometi säilitada oma rahvusliku identiteedi. Selline kogemus on aga olemas tuhandetel eesti peredel välismaal ja paljudel juba kolmandat-neljandat põlve. Niisiis saame neid kaasmaalasi rahustada: see on võimalik, sest suur osa meie rahvast on selle läbi teinud.

Samuti peaks meil olema eriti ergas närv igasuguse võõraviha tajumiseks, pagulase mure ja hirm äratõugatud saada võiks elada meil lausa kuskil kuklas rahvuslikus alateadvuses. Õnneks vist ongi nii ja mõtlev osa meist ehk ei küsi siin elavalt ukrainlaselt, millal ta ometi koju tagasi läheb. Me teame omast käest, et sõjapõgenik ei ole lihtsalt inimene, kes oli valel ajal vales kohas, tema kannatustel on konkreetne põhjustaja, kes peab kandma ka vastutust.

Mis praeguses rahvusvahelises olukorras ehk kõige olulisem: meie rahva ajalugu on kui üks hästi kirjutatud õpperaamat selle kohta, kui oluliseks võivad saada õigel hetkel tehtud vaprad ja targad otsused, isegi kui need on meeleheitlikud. Ajalugu ei unusta kedagi. Ajalugu pole kaugeltki alati õiglane, kuid argadega kipub ta käituma karmilt.