Eesti on Euroopa Liidus üks vähestest riikidest, kus kogu elanikkond ei ole ravikindlustusega kaetud. Nii mõnegi kaugema riigiga võrreldes on meil omajagu head – näiteks pensionärid, alaealised ja töötud on kindlustatud –, kuid arenguruumi on veel tublisti, sest kellel kindlustust pole, võib jääda vajaliku arstiabita.

Suur kindlustuseta inimeste hulk ei ole muidugi meie meditsiinisüsteemi ainus probleem, ka kindlustatud peavad tihtipeale ikkagi kasutama tasulist arstiabi, sest riiklikus süsteemis võivad järjekorrad olla väga pikad. Niimoodi olemegi jõudnud selleni, et arstiabile ligipääsus valitseb meil suur ebavõrdsus, see sõltub kindlustuse olemasolust ja rahakoti paksusest.

Ravikindlustuse korralduse juures paistab kurja juureks olevat see, et meie nii-öelda solidaarne süsteem jätab paljud kõrvale.

Mõnel puhul on riikliku ravikindlustuse tekkimise eelduseks jäigalt paika pandud summade maksmine, ei arvestata inimese tegelikku sissetulekut ega üldist maksupanust, kõik sõltub sotsiaalmaksust, mida enamiku eest maksab riik või tööandja, nõrgemal positsioonil olijad, just väikese sissetulekuga töötajad (tööks tuleks muidugi arvestada ka näiteks laste kasvatamine), võivad aga lihtsalt ilma jääda, nii arstiabist kui ka põhiõigustest — õigused elule ja tervise kaitsele on nii Eestis kui ka kogu Euroopa Liidus põhiõigused.

Probleemist ja lahendustest on meil räägitud mitukümmend aastat, üldise ravikindlustuseni pole seni aga jõutud.

Nüüd on terviseökonomistidelt tulnud ettepanek muuta ravikindlustus Eestis kohustuslikuks. Kõige rohkem meeldibki mulle selle ettepaneku juures ilmselt see, et järjekordselt pakutakse välja üldine ravikindlustus.

Üldise ravikindlustuse saavutamise meetodid võivad aga küsimusi tekitada – kohustus pannakse inimesele, mitte riigile, välja pakutud kindlustusmakse on küll palju väiksem kui senine riikliku vabatahtliku ravikindlustuse hind, kuid ligi 1400 eurot aastas on ikkagi väga suur summa, võrreldes ka mõnede riikidega, kus inimesed on jõukamad, ja nagu mõnedki kommenteerijad on märkinud, võib lisakohustus kõigi seniste maksude ja muude kulutuste kõrval panna väiksema sissetulekuga inimesed halvemasse olukorda kui praegu.

Loomulikult saab kõike ju vastavalt vajadusele ümber seada, aga seni pole meil näiteks riikliku vabatahtliku ravikindlustuse puhul inimeste tegelike sissetulekutega arvestatud, see on jäigalt seotud keskmise palgaga, paljude sissetulekud jäävad aga ka miinimumpalgast kaugele allapoole.

Sellepärast tekitabki ettepanek täiesti mõistetavalt ka kartusi. Juba ainuüksi mõte, et nii-öelda väike inimene võib riigile põhiõiguste eest võlgu jääda ja riik võib hakata seda kõigi vahenditega sisse nõudma, kõlab düstoopiliselt ja tekitab külmajudinaid.

Tihtipeale tuuakse meditsiinisüsteemide võrdlemisel näiteks Euroopa riigid, sealhulgas meie lähimad naabrid. Kõigis meie lähiriikides on leitud võimalus tagada sisuliselt kõigile elanikele ravikindlustus, mis annab selgelt parema ligipääsu arstiabile. See on lahendatud erinevalt, mõistliku ravikindlustusmaksu või laiema maksubaasi kaudu, mis ei tähenda sugugi, et kõigile tululiikidele peaks lisama eraldi sotsiaalmaksu. Piisab sellest, kui olemasolevat raha paremini kasutada ja selle ongi ka sotsiaalministeerium nüüd eesmärgiks seadnud.

Šnitti võiks aga võtta ka mõnelt veidi kaugemalt riigilt ning üks neist asub meie poolt vaadates lausa maakera kuklapoolel, kuid jagab selgelt euroopalikke väärtushinnanguid –kui arvestada, et kõige olulisem võiks olla iga inimelu väärtustamine – ja osaleb juba kümmekond aastat ka Eurovisioonil. Kui korraldataks üleeuroopaline võistlus arstiabile ligipääsus, oleksime meie praegu kahjuks viimaste seas, esimeste hulgas säraks aga Austraalia.

Kui eesmärk on korraldada ligipääs arstiabile kõigile meie inimestele, on Austraalia väga hea eeskuju. Väiksema sissetulekuga inimesed (viimati oli lävendiks umbes 28 000 dollarit ehk 17 000 eurot aastas) eraldi ravikindlustusmaksu (medicare levy) maksma ei pea, piisab üldistest maksudest.

Kelle sissetulek küünib kõrgemale, maksavad selle pealt kuni kaks protsenti, kuid ikkagi on soodustusi ja erandeid, näiteks lisavabastus peredele, iga lapse pealt jne. Kui sissetulek on väga suur, oodatakse juba rohkem erakindlustuse kaasamist, muidu tuleb maksta lisamaksu, kuid seegi pole kõrge.

Hakkab selgelt silma, et peamine eesmärk on tõesti kõigi ligipääs arstiabile, rahanduslik pool on korraldatud tervishoiu vajaduste järgi, mitte vastupidi.

Selles peituvadki laiema maksubaasi plussid, raha laekub kõigist maksudest niikuinii ja seda arvestatakse kõige tähtsamate, eluks vajalike teenuste pakkumisel, need ei ole tehtud kõige haavatavamale osale elanikkonnast kõrge hinna või muude piiravate tingimustega kättesaamatuks.

Meil nii kaugele veel jõutud ei ole, suur probleem ongi see, et meil pole riikliku vabatahtliku ravikindlustuse hind, mis teoreetiliselt peaks süsteemist välja jäetuid aitama, seotud inimese tegeliku sissetulekuga. Käesoleva aasta alguses kaotati mõned piirangud sellise ravikindlustuse ostmisel, kuid ilmselt kõige olulisem piirang, kõrge hind, jäi alles ja tõusis 1. juulist veelgi, 3264 euroni aastas.

Nii polegi üllatav, et juba prognoosid, kui paljud uuenenud süsteemiga liituvad, ei olnud kuigi optimistlikud, tegelikkuses on sellise ravikindlustuse ostjate arv küll mitmesaja inimese võrra tõusnud, mis muidugi rõõmustab, aga tegu on selgelt ikkagi peenhäälestusega, mis probleemi päriselt ei lahenda. Ravikindlustuseta on meil praegu umbes 90 000 inimest, hoopis teine suurusjärk, aastate jooksul on meil aga kindlustuseta olnud sadu tuhandeid inimesi.

Aasta lõpus esitab sotsiaalministeerium ettepanekud ravikindlustuse laiendamiseks. See ei ole kaugeltki esimene kord, kui seda tehakse, aga lootus ei kao. Kui eesmärk on, et kõik saaksid vajalikku arstiabi, võib eeskujusid otsides vaadata Euroopa poole, aga miks mitte ka kaugemale. Võiks võtta kasutusele laiema maksubaasi, millest on palju aastaid räägitud, ja põhiõigustega seotud maksude juures võiks arvestada inimeste tegelikke sissetulekuid — põhiõigused peaksid olema kõigile kättesaadavad.

Kui lahendused ikkagi venivad, siis võiks ajutise abinõuna võtta kasutusele mõned paljudest teistest võimalustest, mis on samuti ammu välja pakutud ning mille korraldamine pole kallis või ei nõua riigilt ja kodanikult üldse mingit lisaraha, näiteks visiiditasude ühtlustamine, ligipääsu lihtsustamine esmatasandi arstiabile, retseptiravimitele jne.

Selge on, et kui kõiki hõlmavat ravikindlustust tegelikult sihiks ei võeta, siis selleni ka ei jõuta. Kui aga võetakse, siis on edasi juba palju lihtsam, sest nagu näha, on lahendused olemas, need pole kallid, need on mujal järele proovitud ja toimivad. Kedagi kõrvale jätta ei ole tegelikult mingit põhjust.

Allan Eichenbaum on tõlkija ja kodanikuaktivist, kes on tegelenud ravikindlustusprobleemidega 2017. aastast. Autor tänab kõiki, kes artikli valmimisele kaasa aitasid.