Ossinovski sõnul ei ole universaalse ravikindlustuse idee iseenesest uus, aga Eesti on Euroopa riikide seas erandlik, sest ligikaudu kümnendikul elanikest puudub ravikindlustus. See ei sobitu solidaarse tervishoiusüsteemi loogikaga.

Ossinovski hinnangul ei tähenda ravikindlustuse puudumine seda, et inimesed tervishoiuteenust ei saa. Kui nad jäävad tõsiselt haigeks, jõuavad nad kiirabi või erakorralise meditsiini osakonna kaudu ikkagi ravile, kuid selline abi on riigile märksa kulukam.

Ossinovski hinnangul ei suurendaks universaalse ravikindlustuse kehtestamine seetõttu riigi kulutusi märkimisväärselt.

Samas rõhutas ta, et tervishoiu rahastusprobleemide põhineb demograafilistes muutustes, kuna vananev rahvastik ning järjest kallim meditsiinitehnoloogia kasvatavad tervishoiukulutusi.

Ossinovski sõnul põhineb Eesti solidaarne ravikindlustus kolmel põhimõttel.

"Nooremad inimesed maksavad eakamate inimeste ravi eest. Jõukamad inimesed maksavad vaesemate ravi eest, sest jõukamate sotsiaalmaksukoormus on kõrgem. Tervemad inimesed maksavad haigemate inimeste eest," nentis ta.

Ossinovski hinnangul ei ole sotsiaalmaksu tõstmiseks kuigi palju võimalusi. Küll aga võiks arutada, kas õiglane on olukord, kus osa inimesi tegutseb oma ettevõtte kaudu ega maksa endale palka, vältides seeläbi sotsiaalmaksu tasumist.

Ossinovski ütles, et kui tervishoid ei saa lisarahastust, suureneb inimeste omaosalus ravikulude katmisel ning üha suurem osa teenuseid liigub erasektorisse.

"Jõukamad inimesed saavad tasulist arstiabi endale lubada, väiksema sissetulekuga inimesed aga mitte. See suurendab ebavõrdsust tervishoius," lausus ta.

Ossinovski arvates peab ühiskond mõistma, et ka otsustamatusel on oma hind.

"Haridussüsteem ja tervishoid on Eestis üles ehitatud solidaarsuse põhimõttel. Nii nagu peame oluliseks, et kõik lapsed saaksid sõltumata vanemate sissetulekust hea hariduse, peaks ka ligipääs tervishoiule olema võimalikult võrdne," ütles ta.

Lisaks peab Ossinovski vajalikuks haiglavõrgu senisest ühtsemat juhtimist ning leiab, et kõik haiglad võiksid kuuluda riigile, et tervishoiuressursse oleks võimalik tõhusamalt planeerida.