Sel suvel lahvatanud arutelu ravikindlustuse küsimuses on väga tänuväärne ja toob fookusesse teema, mille peale enamik elanikkonnast igapäevaselt ei mõtlegi, sest see on nende ametis iseenesestmõistetav või ealiselt (lapsed ja vanurid) tagatud, aga mis on nii mõnegi ühiskonnaliikme jaoks valusalt põletav teema. Meie tervishoiusüsteemist on puudu suur hulk raha ja olen üpris kindel, et see saab eesootavatel riigikogu valmiste kampaanias üheks jututeemaks.

Ravikindlustuse probleemiga maadleb ümmarguselt seitse protsenti elanikkonnast, mis võib tunduda marginaalne. Arvuliselt tähendab see aga 90 000 inimest, mida pole sugugi vähe. Kui vaadata vaid tööealisi inimesi, kerkib ravikindlustamata inimeste hulk kümne (naised) kuni 14 (mehed) protsendini.

Kindlasti on nende seas isikuid, kelle jaoks see probleem ei ole midagi, mille pärast nad eriti muretsevad, kuid kahjuks vajavad enamasti just nemad kõige enam sotsiaalteenuseid, näiteks kiirabi sekkumist avalikus kohas teadvuseta või ebaadekvaatses seisundis oleku tõttu, mille põhjus on sageli kaugele näha ja tunda, isegi kui keeratava korgiga klaaspudelit magaja kaisus pole. See, kes nendega peaks tegelema või kuhu nad tuleks paigutada peale väljakutse tegemist, on peavalu kõigi osapoolte jaoks, aga see on juba teine teema. Nende inimeste käest sadat eurot kuus ravikindlustusele nagunii ei pigista.

Seega oleks terviseökonomistide ettepaneku, et ravikindlustus muutuks kohustuslikuks, nii et inimene maksaks ise igas kuus 115 eurot, fookuses inimesed, kellel on mingigi sissetulek. Enamasti ebaregulaarne, sest vastasel juhul neil ravikindlustusega probleemi ei oleks. Mida ebaregulaarsem on inimese sissetulek, seda keerulisem on neil oma väljaminekuid planeerida. Eriti talvekuudel, kui kerkivad eluasemekulud, eelkõige praeguste energiahindade juures, võivad pere eelarve erakordselt pingesse tõmmata.

Praegune süsteem, kus arvestatav osa ühiskonnast on ravikindlustuseta, on samas tervishoiusüsteemile väga koormav, sest lõpuks jõuavad need inimesed ikkagi kulukale riigi teenusele EMO-sse. Lisaks on tegemist süveneva trendiga. Me näeme ettevõtteid nagu Bolt, kes ei tahagi, et nende teenust pakkuvad isikud oleksid "töötajad", sest nad ei taha maksta sotsiaalkindlustusmakse, mis panustaksid ühiskonda solidaarselt.

Ekspertide välja pakutud kohustuslik ravikindlustus on ka ohtlik, sest võib lükata inimesed sügavamale toimetulekuraskustesse. Räägitakse kolmekohalisest summast kuus, aga praeguses keerulises toimetulekuolukorras loeb kuu lõpus ka kümme eurot, rääkimata sajast. Tuletan meelde, et praegune valitsus võttis tervisekindlustuse ära ka kodus lapsi kasvatavatelt emadelt.

Arvan, et kuulutada üks või teine lahendus ainuõigeks või kanda täiesti maha oleks siiski väär, sest me teame, millises seisus on riigieelarve. Seega on Isamaa seisukoht, et isegi vaadates ühte konkreetset murekohta, peame silmas pidama ka suurt pilti ehk seda, millised doominokivid ühe otsuse peale veel kukkuma hakkavad. Sellesama näite varal võib nentida, et valitsuse otsus võtta ära kodus lapsi kasvatavate emade ravikindlustus oli praegust probleemi süvendav otsus.

Riik peab teenima inimest, mitte inimene riiki

Praegune keskmisel palgal tuginev vabatahtlik ravikindlustus (272 euro eest kuus) on Eesti sissetulekute suurust arvestades ilmselgelt liiga kõrge. Selles pildis on miinimumpalga järgi kalkuleeritud 115 eurot märkimisväärselt madalam ja inimsõbralikum, aga siiski mitte inimlik, arvestades, et paljudel peredel puudub lisaks sotsiaalsele garantiile ka säästupuhver.

Kujutage ette, et peate valima, kas osta perele süüa, lapsele kooliriided, tasuda elektri eest või maksta ära sotsiaalmaks, et saada ravikindlustus, mida sel kuul võib vaja minna, aga ei pruugi. Ei ole eriti raske arvata, mis oleks selles valikus vaesuspiiril elava pere jaoks kõige vähem prioriteetne, olgugi et see tekitab lisapinget nii kindlustamata inimesele kui seeläbi ka kogu perele.

Terviseökonomistid kirjutasid oma kommentaaris, et neile teadaolevalt ei ole võrreldud tööealiste ravikindlustatud ja ravikindlustamata inimeste terviseseisundit. On üsna tõenäoline, et ravikindlustamata inimene sama tervisemurega, mis ei ole ülemäära akuutne, lihtsalt arsti juurde ei lähegi, enne kui tõeline häda käes. Tõelise häda puhul on erakorraline arstiabi ühtmoodi kättesaadav kõigile, sõltumata kindlustatusest, küsimus on selles, mis saab pärast seda, kui patsient erakorralise meditsiini osakonnast välja kirjutatakse.

Seega olen siinkohal vägagi nõus nende väitega, et "märkimisväärse osa elanikkonnast püsiva kindlustuskaitseta jätmise tulemusel kaotame väärtuslikke tervena elatud aastaid". Pelk teadmine ravikindlustuse olemasolust võib tekitada inimeses kindlustunnet, et ta saab vajadusel arstiabi, ja võtta maha vaimset pinget, mis omakorda mõjutab ka positiivselt nii tema füüsist kui ka teda ümbritsevate inimeste vaimu.

Suurima löögi all on vabakutselised

Ühiskond liigub selle poole, et inimesel oleks rohkem vabadust, ka tööelus. Näiteks kultuurivaldkonnas tahaksid paljud näitlejad, kunstnikud või kirjanikud töötada pigem vabakutselistena ning ise oma rolle valida, mitte sõltuda sellest, mida neile pakutakse või kas neil on võimalus igapäevase töö kõrvalt, mis mõnikord on hoopis teises valdkonnas, leida aega raamatu kirjutamiseks.

Veel enam, kunstide valdkonnas ei olegi kõigile alati tööd, mis tagaks üheksast viieni ameti koos kõigi tagatistega, ja paljud on selle valdkonna valinud just seepärast, et neile sobib teistsugune tööaeg.

Vabakutselisus tähendabki sageli ebaregulaarset sissetulekut, mis seab ohtu sotsiaalse tagatise. Sel eesmärgil, et võimaldada loomingulistele tegijatele sotsiaalne garantii, mille abiga nad saaksid keskenduda muretumalt loometööle ja luua kultuuri, mis on samuti ühiskonna toimimiseks tarvilik, on välja töötatud kirjaniku- ja kunstnikupalk, aga seda ei jätku kaugeltki kõigile ravikindlustuse vajajatele. Ei peagi jätkuma, kuna tegu ei ole sotsiaaltagatise, vaid pigem tunnustava ja innustava vahendiga, mis, nagu öeldud, peaks tagama oma ala parimatele loomerahu.

Selleks, et inimesel tekiks ravikindlustus, peab ta teenima ühes kalendrikuus teatud summa, mis igal aastal veidi tõuseb. Kui 2025. aastal oli see 820 eurot, siis 2026. aastal juba 886 eurot.

Kõige keerulisem olukord võib vabakutselistel seepärast sageli tekkida jaanuaris, aastanumbri muutudes, eriti kui mõni projektipõhine tööandja on jätnud mingil põhjusel sotsiaalmaksu detsembris maksmata. Põhimõtteliselt tähendab see inimesele järgmist poolteist kuud ilma ravikindlustuseta, sest makselaekumiste arvestustähtajad jooksevad napilt kuu keskpaiga eel.

Igakuine muretsemine selle pärast, kas uus kuu tuleb kindlustatuna või mitte, mõjub vaimsele tervisele laastavalt ja takistab igapäevasele tööle keskendumist ja see omakorda vähendab vabakutselise sissetulekut, mis sõltub otseselt tema tehtava töö hulgast.

Olen kuulnud lugusid sellestki, kuidas ametnikud, kellel on endal alati olnud sotsiaalne tagala ja nad ei kujuta teistsugust elu ettegi, suhtuvad vabakutselistesse kui tülikatesse eranditesse, kellega tegelemine nende süsteemi sassi ajab. Halvemal juhul annab üks neist ühesuguse, teine teistsuguse vastuse, mis tegelikku muret lahendada ei aita.

Kusjuures võib sellest tulenevalt ette tulla, et inimesel on riigile ühes kuus eri tööandjate poolt makstud võib-olla koguni 90 protsenti ettenähtud summast, aga puudujääva pisku tõttu kindlustust siiski ei teki, kuigi maksuna on tema töö eest riigile tasutud märkimisväärne summa, aga mille nimel või eest?

Vabakutseliste puhul, kelle üldine sissetulek pikemas plaanis ei ole alati sugugi nii väike, et vajalikku maksupiiri ei ületaks, vaid pigem on probleem selle ebaregulaarsuses, võiks lahendus olla pigem aastapõhine arvestus. See jätaks ära nii igakuise närvesööva arvelduse ja ebakindluse kui vähendaks ka ametnike halduskoormust ja võib-olla koguni nende hulka.

Kahtlemata on Eesti ühiskond keerulises olukorras ning lähiaastatel on vaja leida lahendusi, kuidas seda olukorda parandada, aga ärme siiski unusta, et riik on inimese, mitte inimene riigi jaoks. Seega on riigi esmane ülesanne leida lahendusi oma kodanike aitamiseks, mitte selleks, kuidas neilt rohkem raha välja pressida. Kõige halvem on seda teha inimese tervise arvelt.

Kui inimese sissetulek on niigi kaootiline, on lisakoormise panemine tema õlgadele ebaõiglane. Tervisekindlustus ei ole koht, kus riigil oleks paslik oma inimeste pealt raha teenida, et mitte öelda, koorida neilt seljast viimanegi nahk, mis pärast toidu- ja eluasemekulude ning nii mõnegi muu maksu tõusu veel alles on jäänud. Sellisel moel lähenedes ei jää meil varsti ka inimesi. Riik on inimeste, mitte inimesed riigi jaoks.