Endiste luurajate meenutusi aeg-ajalt ikka ilmub. Pahatihti on probleemiks aga asjaolu, et luureveteranid peavad enne üllitise ilmumist läbima teksti põhjaliku kontrolli ja autorid ise eelistavad kirja panna avalikest allikatest pärit materjali. Selles plaanis on huvitavad Nõukogude ja Vene luure ülejooksikute raamatud, kuna nemad ei pea endiselt leivaisalt luba küsima ega püüa nad ka midagi eriti varjata, pigem vastupidi.

Need mõtted trügisid pähe ka jutuks olevat raamatut lugedes. Tegemist on USA Luure Keskagentuuri pikaajalise töötaja Sean Wiswesseriga, kes operatiivtöötajana tegelenud peamiselt Venemaa ja endise nõukaliidu alaga.

Raamatus "Luuremeetodid, taktika ja räpased trikid. Vene luure ja Putini salajane sõda" (Sean M. Wiswesser, "Tradecraft, Tactics, and Dirty Tricks. Russian Intelligence and Putin's Secret War", 2026) pakub ta ülevaate Vene luure- ja julgeolekuteenistuste tegevusest ja struktuurist. Pealkiri on lugema ehk siis ostma kutsuv. Paljudele kindlasti ka kasulik. Mõnedele võib see aga pisut lahjaks jääda, kuid nopime sealt üht-teist ja autor on üllitanud ka uue raamatu Vene luure kohta, mida ma pole veel lugenud.

Wiswesser märgib, et Venemaa eriteenistuste aktiivmeetmed ja luuretegevus on suutnud maailma avalikku arvamust manipuleerida. Seda näitasid Gruusia sõda 2008. ja Krimm ning Donbass 2014. aastal. Teatud määral oli Vene mõjutustegevusel edu ka 2016. aastal USA presidendivalimistesse sekkumisel, kui nende eesmärk oli eelkõige tekitada usaldamatust valimissüsteemi suhtes.

Eriteenistused on Venemaal alates Ivan Julmast alati olemas olnud ja neil on alati olnud ühiskonnas tohutu jõud. Praegu võib väita, et KGB järeltulija FSB kontrollib sisuliselt kogu ühiskonda. Lisaks on FSB ka osa välisluure ehk KGB endise 1. osakonna järeltulija SVR-i tööst enesele jätnud, konkreetsemalt lähivälismaal.

Pildi terviklikkuse jaoks lisame siia sõjaväeluure ehk GRU kui Vene kindralstaabi luuredirektoraadi, mis on seotud ka kübertegevuse ja satelliitluurega.

FSB-st on kujundatud surve- ja jälitusstruktuur, mis jälgib ka teisi eriteenistusi. FSB kõige suurem ja mõjukaim osa olla vastuluure ehk 3. direktoraat. Ka kogu side, sealhulgas ka andmeside, on Venemaal FSB kontrolli all. Selle teenistuse võim ja maine on sellised, mis tõmbavad paljusid võimu ja staatuse poole pürgijaid nagu küünlaleek liblikaid.

Nõukaajal püüdsid paljud neil põhjustel KGB-sse pääseda, sest seda peeti isikliku mõju suurimaks tagatiseks. Kunagine Leningradi kangialuste kaak Volodja Putin pakkus ennast ju ise sinna tööle, kuigi pääsu sai ta alles hiljem, kuna KGB avalduste alusel teenistujaid ei värvanud.

Nõukaliidu lagunedes KGB maine langes ja sinna pürgijate arv kuivas kokku, aga Vladimir Putini võimule tulekuga seis muutus ja FSB tõusuga on avardunud ka värbamisvõimalused, tahtjatest puudust ei olevat.

Wiswesseri sõnul on FSB ja üldse Vene eriteenistuste probleem jätkuv korruptsioon ja nepotism. Korruptsioon mõjutab töötajate suhteid, karjääriredelil edenemist ja ka raporteerimist, sest püütakse ülemustele meele järgi olla. Korruptsioonile aitab kaasa ka tõik, et väga tihti on värbamisel tegemist sugulaste või tutvustega.

FSB-s on ka operatsioonidega seotud teenistused, mis olid ja on tihedalt seotud Ukraina vastase sõja kavandamisega. Pikas plaanis võib see jälitus- ja luurefirmale ohtlikuks osutuda, sest kui kunagi peaks tõusetuma küsimus vastutusest selle suursõja alustamise eest, võidakse nii mõnedki senised teenekad tegelased liistule tõmmata.

Vene eriteenistustel on kogu külma sõja ja selle järgse aja üks probleeme olnud läänes illegaalide ehk oma agentide ühiskonda sulatamine. Häda olnud muuhulgas selles, et välismaalasena esinevad agendid nägid miskipärast pahatihti välja nagu venelased. Ja eks neid illegaale on pärast nõukariigi lagunemist ka hulgi rajalt maha võetud.

Kui 1990. aastatel leevenesid Vene kodanike teistesse riikidesse kolimise võimalused, andis see Venemaa välisluurele uue šansi. Nimelt hakati luure jaoks kasutama topeltkodakondsusega venelasi teistes riikides. Tekkis isegi uus mõiste: eri-agent-illegaal. Neil ei olnud vajadust oma vene päritolu varjata ja kasu oli sellestki, et nad ei olnud seotud Vene saatkondade ega konsulaatidega. Häda oli ehk selles, et neil ei olnud ka väljaõpet, mistõttu nad võisid kergemini vahele jääda.

Wiswesser märgib, et Vene eriteenistustel on mõned omapärad, mõned neist suisa kriminaalsed, seaduslikkuse ning eetilisuse piire ületavad. Näiteks salamõrvad ehk "märg töö". Suurt tähelepanu pööratavat topeltagentide kasutamisele, mistõttu läänel on värvatud agente pidevalt kontrollida vaja.

Kuna oma töötajate saatmine välismaale ja ka püsiagentide kasutamine on tehnoloogia arenedes muutunud keerulisemaks, siis kasutatakse üha enam ühekordseid ja ebastabiilseid allikaid. Illegaali praegu välismaale saatmine nüüdisaegsete võimaluste juures inimese oleviku ja mineviku tuvastamisel kasvõi sotsiaalmeedia abil, on muutunud peaaegu mõttetuks.

Tulusamad on kindlasti niinimetatud kasulikud idioodid, keda lääneriikides jätkuvalt leidub ja keda tihti ajendab isiklik ego. Ja üha enam keskenduvad Vene eriteenistused hübriidmeetoditele.

Värbamiskatsed ei ole siiski kadunud. Turist võidakse Venemaal lõksu meelitada ja siis karistusest pääsemiseks nii-öelda väljapääsu pakkuda. Ka diplomaate võidakse eri viisil vahele võtta, kasvõi niinimetatud meelõksuga ehk vastassugupoole kasutamisega. Venemaal olnud ja võib-olla on praegugi Kaasanis riiklik kool number 4, erikool, kus koolitatakse niinimetatud pääsukesi ehk naisohvitsere, kelle töö on välistegelaste võrgutamine ja kompra tekitamine.

Kokkuvõtlikult tasub nõustuda Wiswesseri viitega, et Vene eriteenistuste tegevus läänes on muutunud palju ohtlikumaks, keskendutakse infrastruktuuri ja elutähtsate teenistuste ründamisele, kuid ka valeinfole ühiskonna destabiliseerimiseks, tihti kohalike poliitikute tahtmatu abiga. Vene luure praeguste trikkide jaoks oleks aga juba uut raamatut vaja.