Mõned päevad tagasi võisime ajakirjandusest lugeda, et inimeste pangasaladus polegi nagu päris pangasaladus. Vähe sellest, paljudele riigiametnikele, aga ka õiguskantslerile, kes selle kohta avalduse tegi, tuli üllatusena, et enam kui aasta on Eesti mitmel ametiasutusel täiesti vaba voli teha sõna otseses mõttes kümneid tuhandeid päringuid inimeste pangakonto seisu ja muude pangaarvel toimuvate tegevuste kohta.

Kui see oleks üksikjuhtum, siis võib-olla ei peakski sellest rääkima, aga minu meelest on viimasel ajal terve rida asju, kus inimesed saavad tagantjärele teada, et erinevad riigiasutused saavad neid nende teadmata jälgida. Millest see küpsesse ikka jõudnud Eesti Vabariigis meile räägib?

See kõneleb kahjuks sellest, et välja on kujunenud teatav muster. Algpõhjused sellisele mustrile on ühes päris heas tsitaadis, mille ütles omal ajal välja Kersti Kaljulaid vabariigi presidendi rollis – nimelt millegipärast on riigikogu ennast taandanud tagaritta.

Olgu tegemist kaameratega või riigiasutuste võimalusega pangakontosid jälgida, peavad need kõik olema reguleeritud seaduse tasemel ehk riigikogu poolt, kuna ilmselgelt on tegemist inimeste põhiõiguste riivega.

Riigikogu poolt reguleerimine tähendab, et esiteks kaasatakse sinna märkimisväärsel hulgal rohkem inimesi – eksperte, poliitikuid, kõiki, kes on asjast huvitatud – ja teiseks, mis kõige tähtsam, sel juhul on tegemist avaliku protsessiga, avaliku menetlusega.

Juba vanas Roomas öeldi, et seaduse mittetundmine vastutusest ei vabasta. Kuid kui ei ole põhiriivete küsimus lahendatud seaduse tasandil, mis tähendab ka inimeste võimalust olla kogu asjast informeeritud, ja selle kaudu teostada heas mõttes ka sotsiaalset kontrolli, siis on see põhimõte pärsitud või puudub üldse.

Õiguskantsleri poolt toodud näited on professionaalselt ja väga põhjalikult läbi analüüsitud. Mul on tänase õiguskantsleri kui professionaalse spetsialisti suhtes erakordselt suur ja sügav respekt ega ole vähimatki kahtlust, et need väga tugevad kitsaskohad, mida õiguskantsler on praegu kirjeldanud, on väärt seda, et Eesti riigi toimimise muster neis küsimustes vaadatakse tervikuna ümber ja väga selgelt on tarvilik, et täitevvõimu poolt, olgu tegemist vabariigi valitsuse või valitsusasutustega, nihutatakse tasakaalupunkt tagasi parlamendi poole.

Kas te näete kuskil seda tahet?

Tulen teise sarnase näite juurde. Paar kuud tagasi said samamoodi ajakirjanduse vahendusel nii siseminister, justiitsminister kui ka peaminister teada, et juba aastaid tehakse inimeste autonumbritest umbes kaks korda päevas fotokaameratega pilti. Inimesed ei tea fotokaamerate asukohti ega ka seda, et pildistatakse. Avalikkus ei teadnud ning ei teadnud ka valitsuse liikmed. Välja tuli see suhteliselt juhuslikult ja võttis mitu nädalat aega, enne kui avaliku surve tulemusel möönis siseminister, et see on problemaatiline ja pani selle tegevuse politseis seisma. Tema kui täitevvõimu esindaja, tema kui valitsusliikme esimene reaktsioon oli see, et ausal inimesel ei ole midagi karta.

Ma ei ole kodanikuna kohustatud uskuma, et rida ministreid, kes väitsid, et nad mitte midagi ei tea, sellest teadlikud ei olnud. Nimelt piisab sellest, et minna õiguskantsleri koduleheküljele ning lugeda sealt 2024. aasta maikuus erinevatele ministeeriumitele saadetud märgukirja, mille põhiadressaat oli justiitsminister, aga oli veel paar-kolm ministeeriumit ja asutust, kus õiguskantsler selle teema juba tollal püstitas ja tõstatas.

Seda, et justiitsminister ja siseminister ei olnud sellest teadlikud, ei ole ma kodanikuna kohustatud uskuma. Tõenäoliselt peaministri tasemele see asi tõesti ei jõudnud.

Ma juba tunnustasin avalikult ja tunnustan veel kord praegust siseministrit, et ta võttis selle teema sellisel viisil üles ja pani tõepoolest seadusele mitte tugineva praktika pausile.

Kahjuks jättis ta kasutamata unikaalse võimaluse, ta oleks pidanud selle eest, kuigi see pole tema isiklik küsimus, Eesti riigi nimel kodanikkonna ees vabandust paluma.

Ma tõesti siiralt ei mõista, miks juhul, kui miski asi läheb valitsuses või riigikogus viltu, on kodanikkonnale nii raske vabandust välja öelda. Ometi maandaks selline vabandus pingeid ja tõstaks valitsuse ja riigi usaldusväärsust, mitte vastupidi.

No aga vaadake, praktika on ju tegelikult selline, et umbes samal ajal, kui selgus, et sadu tuhandeid inimesi on nende käikude pealt koju või tööle fotografeeritud, siis selgus ka ühest kohtuasjast ootamatult, et näiteks politseiameti hoonete pildistamine on politseiameti peadirektori käskkirjaga ära keelatud. Ja vähe sellest, ühte inimest, kes Tallinnas Pärnu maanteel politseiameti peahoonet pildistas, üritas politseiamet karistada. Kohus leidis, et tegemist on ebaseadusliku korraldusega, mis ei kehti ja jätkuvalt võib iga inimene avalikke objekte pildistada. Seega ma arvan, et vabandusest jääks väheks. Võib-olla peaks kedagi ikkagi karistama.

No kõik algab vabandusest, sellepärast et vabandus tähendab ausalt öeldes patu ülestunnistamist ning kui on riigiõiguslik patt üles tunnistatud, on tõenäoliselt võimalik leida lunastusmeetmeid ja vahendeid, mis ei tähenda, et kuskil peaksid kellelgi hakkama, nagu omal ajal keegi poliitikutest ütles, pead veerema. Ei pea. Kõigil võib juhtuda, ka riigil võib juhtuda eksitus, aga neid tuleb tunnistada, neid tuleb aktsepteerida ja korralikult ületada.

Mis puudutab seda numbrituvastuskaamerate lugu, siis tegelikult polnud nende kasutamine ju isegi mitte valitsuse tasemel reguleeritud, vaid need said reguleeritud ameti peadirektori õigusaktide tasemel, mis on ausalt öeldes isegi natuke groteskne, et mitte öelda kafkalik.

Loomulikult on neid kaameraid tarvis, ma ei tea, kui suurel hulgal, aga neid on tarvis, midagi ei ole parata. Kuid need peavad seadusandja tasandil olema detailselt reguleeritud: millal võib pildistada, miks võib pildistada, kuidas andmeid säilitada, kuidas tohib andmeid kasutada. See kõik peab olema selgelt laua peale pandud, selleks et põhiseaduslik riive ei muutuks põhiseaduslikuks.

Põhiseaduse preambul ütleb meile, et Eesti Vabariik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See järjekord ei ole siin ju juhuslik – kõigepealt tuleb vabadus, siis õiglus ja alles siis õigus? Teie kui üks põhiseaduse autoritest peaksite seda väga hästi teadma.

Väga õige. Ma arvan, et põhiseaduses peaaegu et juhuslikke asju ei olegi, kindlasti mitte preambulis.

Preambuli tähtsus põhiseaduse tõlgendamisel on palju suurem kui seda on siiamaale Eesti ühiskonnas tunnetatud või aktsepteeritud.

Põhiseaduse preambul on tegelikult põhiseaduse ülejäänud sätete tõlgendamise eeskiri, teatav kood.

Et sellest peab lähtuma, kui teisi paragrahve vaadata.

Sellest peab lähtuma, sellepärast et sealt tuleb noodivõti, kuidas tõlgendada helistikku, mis põhiseaduses kirjas on.

Loomulikult on fundamentaalne alus vabadus ja veelgi kõrgem moraalne väärtus kui õigus, on õiglus.

Õigus on selline instituut, mis peab alati püüdlema õigluse poole. Kuid maailmas puudub veel riik, kus õigus oleks alati sajaprotsendiliselt õiglane, aga selle poole peab pidevalt liikuma. Ja sellepärast ongi, vaatamata sellele, et me elame õigusriigis, õiglus ja moraal mitte vähem tähtis kui õigus, see on tegelikult veel kõrgem – õigus peab vabadust, õiglust ja moraali teenima.

Ometi jääb elu Eestis aastal 2025 vaadates mulje, et seda preambulit ei kasuta keegi võtmena Eesti õigusriigi ja põhiseaduse tõlgendamisel. Võib-olla peaks põhiseaduse esimesele lehele trükkima hoopis lause "ausal inimesel pole midagi karta"?

Kõigepealt esimene osa teie küsimusest. Ma arvan siiralt, see ei ole metafoor ega huumor, et põhiseaduse preambul peaks Eesti riigi nimel otsuseid tegevatel inimestele olema pähe õpitud. Kui ta pähe ei jää, siis ta peaks igal õhtul olema öökapil värskelt läbilugemiseks, et mõista, et kõik toimingud, kõik õigusaktid, mis on vastu võetud, peavad lähtuma preambuli vaimust.

Miks? Preambulis pole ainult kirjas põhiseaduse alusväärtused, mis on ka väga tähtsad, vaid seal on kirjas ka Eesti rahvuslikud huvid. Ja rahvuslikud huvid on midagi sellist, mis on aluseks Eesti rahvuslikule kestmisele.

Nüüd sellest aususe jutust, et kaamerad ausat inimest ei sega ega häiri ja nii edasi – sellele võib tavakodaniku tasemel tõesti niimoodi vastata, et ei sega, aga alati tuleb vaadata pikemas perspektiivis.

Kui ausaid kodanikke massiliselt pildistatakse ja nende kohta andmeid küsitakse, siis tekib küsimus – milleks?

Totaalne enamus inimestest on ausad kodanikud, totaalne enamus ettevõtjatest on ausad ja juba see, et ausaid piltlikult öeldes jälgitakse, ma ei taha kasutada sõna jälitatakse, see oleks liialt palju öeldud, aga jälgitakse – see mõjub ühiskonna psühholoogiale ja indiviidide psüühikale.

Ja tuleviku vaates, kui see olukord saavutab kriitilise massi, siis mis juhtub, on see, et ühiskond ei usalda enam iseenda loodud oma riiki. Kui me devalveerime kodanikkonna usaldust oma riigi vastu, vaat siis me oleme tõepoolest sügavas kriisis.

Täna ei ole veel asi sinnamaale jõudnud, ministritel ja riigikogu liikmetel on veel võimalus seda vältida ja see tagasi pöörata.

No ma tahaks ka uskuda, et nii on, aga ma olen skeptiline. Teie olete õigusteadlane, emeriitadvokaat, mina olen ajakirjanik ja puutun iga päev kokku hoopis teistsuguse suhtumisega.

Ma ei saa kahjuks nime nimetada, aga mul oli mõned nädalad tagasi sama numbrituvastuskaamerate teemal vestlus ühe kõrgelseisva poliitikuga, kes ütles hästi sõbralikult midagi sellist, et te olete vabaduse jutuga piiri peale läinud, et kõik asjad ei pea olema päris vabad – ühiskonnas on turvalisus väga oluline.

Ma ei osanudki midagi selle peale öelda. See oli nukker hetk selles mõttes, et ega mina teda kindlasti ümber veennud ei oleks. Võib-olla oleksin pidanud võtma põhiseaduse ja ütlema, et vaadake, preambulas on kõigepealt kirjas vabadus, siis õiglus ja siis õigus. Kas ma oleksin pidanud nii tegema?

Turvalisus on üks meede vabaduse tagamisel. See tähendab seda, et me ei tohi turvalisuse tagamise eesmärke kuidagi alahinnata, naeruvääristada või alavääristada, sest kui me riigi tasandil ühiskonna turvalisust ei taga, siis sel juhul võib lõppkokkuvõttes vabadusest ja õiglusest üsna vähe alles jääda.

Tulebki selline politseiriik.

No täpselt. Õigust ja kontrolli võib olla väga palju, aga õiglust ja vabadust jääb väheks.

See ongi väga tunnetuslik protsess. Asi on selles, et ega ühiskonda ei saa juhtida exceli tabeli alusel. Ühiskonda tuleb juhtida tunnetuse alusel ja tunnetus koosneb väga paljudest asjadest, allikaks on erilised andmed, analüüsid, kuid on olemas ka selline asi nagu elukogemus.

Mulle tundub, et elukogemust tänastel Eesti juhtidel valdavalt napib.

Miks ma praegu sellises võtmes räägin, ma tean, et seda võib olla natuke keeruline jälgida, aga meil on põhiseaduses väga suur hulk erinevaid põhiõigusi ja sageli on niimoodi, et ühe põhiõiguse realiseerimine riivab mõnda teist põhiõigust. Nüüd tuleb neid riiveid tasakaalus tõlgendada ja vaadata just nimelt preambuli järgi, milline riive millises ulatuses tunnetuslikult on Eesti rahvuslikes huvides ja milline mitte.

Ja see riive, mis Eesti rahvuslikes huvides ei ole, mis põhiseaduse preambuliga vastuolus on, see osutub ühtlasi vastuolus olevaks ka põhiseadusega.

Nii et turvalisuse tagamine on selgelt ka vabaduse nii-öelda garant, aga niipea, kui minnakse turvalisuse tagamisega üle piiri, kus aus kodanik peaks tõepoolest hakkama ennast tundma kuidagi ahistatuna, siis oleme me tegelikult teinud karuteene ja saavutanud bumerangiefekti – toimub demokraatia erosioon, toimub usalduse devalveerumine Eesti riigi vastu.

Vaat sinna ei tohi me jõuda!

Ma kasutan võimalust, et küsida veel vabaduste ja vabaduse kohta. Teeme kolleeg Huko Aaspõlluga pühapäeviti koos saadet ja päris tihti on ta mingisuguste kohtuotsuste peale tõdenud, et Eesti on jätkuvalt vaba riik. Näiteks juhtumi puhul, kus üks meeleavaldaja ütles või kandis loosungit kirjaga "jõest mereni" ja siis riigikohtust tulnud otsuse põhjal selgus, et selle alusel inimest karistada ei saa. Asi oli küll keerulisem, ma natuke lihtsustan. Meie vaate aluseks oli see, et Eesti on vaba riik ja inimestel on vabadus öelda ka lollusi, rumalusi või veel mingeid ebameeldivamaid asju ning paratamatult tuleb see meil ühise vabaduse nimel ära taluda. Kas me saame asjadest õigesti aru?

Ma arvan küll jah. Inimestel on õigus väljendada ka rumalusi, küsimus on selles, kes hindab, kas tegemist on rumalusega või hoopis tarkusega.

Antud juhul pidi seda hindama politsei.

Õnneks toimib Eesti õigusriik selles osas ikka väga hästi, et Eesti kohtusüsteem, nagu ka õiguskantsler, kes on õigussüsteemi toimimises väga keskne isik, et nende suhtes mul küll ei ole küll mingit põhjust öelda, et neid ei peaks usaldama. Neid võib selgelt usaldada.

Ja riigikohtu otsused, muidugi on ka kohtutel õigus ja võimalus eksida. Mõtleme, mida tähendab kolm kohtuastet. Esimene aste mõistab õigeks, teine süüdi ja kolmas ütleb, et kuritegu üldse polnud.

Selliseid asju on küll ja küll.

Loomulikult tekib alati küsimus, kas keegi tegi kuskil midagi valesti. Ei, see ei ole midagi valesti tegemine.

Kohtuotsused tehakse lõppkokkuvõttes hääletamisega. Kas keegi arvab, et tõde on võimalik kehtestada hääletamisega? See on ju nonsenss. Järelikult ei saa kohtud mõista tõde, kohtud mõistavad õigust ning mida lähemal on õigus õiglusele, seda tõesemad on ka otsused.

Nii et midagi ei ole parata, see, kellel on Eesti riigis nii-öelda viimane tõe ja õiguse monopol, on riigikohus Tartus.

Veel vabadusest. Meil on viimastel aastatel olnud mitu ühiskonda vapustanud arengut, esimene neist oli pandeemia, selle järel tuli sõda Ukrainas – põhimõtteliselt üks lõppes ja teine algas. Need mõlemad on kaasa toonud inimeste vabaduste piiramise. Koroonaepideemiast ma ei räägi, seal oli minu meelest väga palju väga veidraid regulatsioone, korraldusi, käske ja keelde, aga ka seoses sõjaga Ukrainas on meil tekkinud piiranguid või otseselt keelde, mille tõlgendamine on jäetud politseile.

Näiteks on politsei mingite agressiooni sümbolite tõlgendamisel jõudnud väga veidrate tulemusteni. Üks näide oli Lihula monumendi koopia äravõtmine kuskilt autost Tallinna ringteel. Oletan, et politsei eeldas, et selle monumendi omanikel või valdajatel oli sellega mingisugune plaan. Ma ei tea, kuidas nad küll saavutasid mõtete lugemise võime, aga monument võeti ära ega antud tükk aega valdajale tagasi.

Või näide sellest, et keegi käib kuskil punase nelgiga, mis võib mingis kontekstis osutuda agressiooni toetavaks sümboliks, samas mingis teises kontekstis ei osutu.

Kas need näited on põhiseaduse preambuliga kooskõlas: vabadus, õiglus ja siis õigus?

Vastus on jah ja ei ning see vastus ei rahulda mitte kedagi. Õnneks on ikkagi niimoodi, et vaatamata sellele, kas politsei eksib või mitte, on meil olemas lõppkontroll ja see on kohus. Ka nendele politsei otsustele on võimalik saada kohtust lahendus, mis ühel või teisel viisil tuleb Eesti riigis lugeda õigeks.

See, kus on keeruline olukord välja kujunenud, on see, et suur hulk ka Eestis otsustusprotsessis osalevaid inimesi kasutavad kriise, olgu tegemist pandeemia või julgeolekukriisiga seoses meie agressiivse naabriga, ettekäändena, et eirata või aeg-ajalt meie põhiseadust lausa unustada.

Tahaksin erakordselt jõuliselt rõhutada seda, et põhiseaduse järgimine ja põhiseaduslikkuse järgimine, ükskõik kui raske kriis ka ei oleks, on kõikidest teistest väärtustest kõrgem. Sest niipea, kui hakkad tegema mingisuguseid moraalseid mööndusi, tekib küsimus, kui kaugel mööndustega minnakse.

Ja mingil hetkel, kui näiteks kas või sise- või välispoliitilistel eesmärkidel püütakse eirata põhiseadust, on tulemuseks see, et lõppkokkuvõttes kaob meil ära see vai, see kang, milleks on põhiseadus ning mille ümber peab riigi elu pöörlema ja toimuma.

Ka siis, kui meil on tegemist väga raske ja suure kriisiga, milliseid meil on ka mitmel korral olnud, ei tohi põhiseaduslikkust eirata.

Teine asi, mida tuleb demokraatlikus riigis ja ühiskonnas nagu Eesti, kindlasti silmas pidada, on see, et demokraatlik ja põhiseadusega kooskõlas peab olema otsuse vastuvõtmise protsess.

Sellel hetkel, kui otsus on tehtud demokraatlikul viisil, seaduste ja põhiseadusega kooskõlas, demokraatia lõpeb. Ehk otsuste täitmise protsess ei ole enam demokraatlik, otsuste täitmise protsess ei ole valikuline, et ühel või teisel juhul seda kohaldame, kolmandal juhul ei kohalda.

Sest kui me otsuste täitmise protsessi viime kuidagi demokraatlikuks või valikuliseks, siis tekitame me jälle täieliku erosiooni oma põhiseadusliku korra suhtes. See on olnud sõja ja pandeemiaga seotud kriiside ajal üks oluline probleem.

Kõiki asju ei saa põhjendada julgeolekukriisiga, me ei saa lähtuda sellest, et eelarvekriitika oleks kuidagi seotud Kremli-meelsete seisukohtadega või ülepeakaela, et hinnatõusu üle muretsemine on sama rumal kui ilma kohta kommentaaride avaldamine.

Need on avaldused, mida mina kodanikuna kohe absoluutselt riigi tipp-poliitikute poolt kuulda ei taha ja seda mitte sellepärast, et nad mulle optiliselt ei meeldi, vaid sellepärast, et nad ei ole kooskõlas põhiseaduse vaimuga.

Kunagi, kui ERRi veel ei olnud ja ETV-l ei olnud majanduslikult asjad hästi, tegi üks kolleeg nalja, et hästi odav saateformaat oleks selline, kus on ainult kaks tooli, kaamera ja stuudio ning saate nimi on "Pooltund põhiseadusega". Saatejuht ja õigusteadlane istuvad toolidel ja saatejuht ütleb, et täna räägime põhiseaduse paragrahvist number 13: igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Ning siis nad arutavad pool tundi, mida see paragrahv tähendab. Ja nii kolm aastat iga nädal. Tollal oli see tõesti mõeldud naljana, aga võib-olla peaks praegu sellise saatesarja tegema.

See ei ole üldse nali. Minu silmis on põhiseadus õiguslik pühakiri ja see peab olema mõistetav ja arusaadav igale keskmise IQ-ga Eesti Vabariigi kodanikule ja elanikule.

Kuhu ma tahan jõuda – meil on põhiseadusse selle tegemise ajal sattunud mõned vead, mille eest olen ma kaasvastutav, on ka aegade ja olude muutmise tõttu tekkinud põhiseadusesse olukord, kus põhiseadus on ebaõige.

Ma toon kaks näidet. Esimene viga, mis läks põhiseadusse selle tegemise ajal, on see, et õiguskantsleri ettepanekule viia kas siis riigikogu seadused ja otsused või volikogude otsused kooskõlla seadusega on antud 20 kalendripäeva. Igaüks saab aru, et see on ebarealistlik ega ole teostatav. Tollal olime me kõik õhinapõhised –  riik toimib kolmsada 365 päeva ja 24/7 –, pööramata tähelepanu, et demokraatlikus riigis ei ole otsuste vastuvõtmise menetlus mitte poliitikute ja ametnike kiusamise meede, vaid põhiseaduslikkuse tagamise atribuut.

Või siis teine näide, kus põhiseadus ütleb, et Eesti valuutat emiteerib Eesti pank. No kuidas ta siis emiteerib? Mitte midagi ei emiteeri.

Mingisugune konstruktsioon on sinna selle põhjendamiseks leiutatud.

Mõlemale asjale on leiutatud konstruktsioonid, ega ma ei alahinda akadeemilisi konstruktsioone.

Aga mina lähtun sellest, et kui ma olen keskmine Harjumaa, Hiiumaa, Kihnu või Pärnumaa inimene, siis pean ma põhiseadust lugedes aru saama, mis on tegelik. Ma ei ole kodanikuna kohustatud otsima riigikohtu praktikat või lugema erinevaid akadeemilisi käsitlusi. Ma võin kodanikuna huvi tunda, kuid ei ole kohustatud tundma õiguskantsleri seisukohti. Ma võtan kodanikuna kätte põhiseaduse ja loen, mis meie õigused ja kohustused on.

Praegu juhtub aga niimoodi, et riik ise tolereerib seda, et teatavaid sätteid riik ise ei täida ega saagi täita.

Nüüd tekib küsimus rollimudelist, kui riik ise ei täida teatavaid põhiseaduses ettenähtud sätteid või siis suudab ta tõlgenduslike meetmetega ära põhjendada, miks ta neid ei täida, aga siis tuleb küsimus – kust tekib see väga tugev moraalne õigus nõuda ja tagada, et kodanik kindlasti kõiki asju täidaks.

Seesama, mis te saate alguses tõite välja, et kaameratega võis kodanikke maanteedel jälgida, aga politseimaja pildistada ei tohtinud, eks ole. Nii ei saa olla, sest lisaks õigusele ja põhiseadusele on riigi toimimise oluline atribuut kodanike ja riigivõimuorganite vaheline usaldussuhe.

Meil on praegu huvitav olukord, kus väga paljud inimesed on nõus, et oleks vaja poliitilist või ühiskondlikku muutust. Kõige konkreetsemalt osutatakse vastuolule praeguse valitsuse madala populaarsuse ja samas väga suure esindatuse üle parlamendis. Meil on üks erakond, kel on riigikogus 37 kohta, mis on Eesti poliitilises ajaloos suhteliselt erakordne. Kuid toetus sel erakonnal, kui praegu tuleksid valimised, ei annaks kaugeltki sellist esindatust. See on peaministri erakond. Samas saavad kõik aru, et erakorralisi valimisi ei saa tulla. Võib-olla üksikud poliitikud näevad küll oma peas mingeid väga keerulisi teid erakorraliste valimisteni. Kas see on üks koht, mida peaks põhiseaduses muutma?

Selliseid ettepanekuid põhiseaduse muutmiseks, tõsi, mitte formuleeritud kujul, vaid printsiibina, on välja käidud. Ühe sellise ettepaneku tegi ka austatud Jüri Adams.

Aga mis on siin probleem? Kui me tahame leiutada ja kirja panna uue parlamendi laialisaatmise aluse, mis tähendab seda, et me peame andma mingisuguse uue diskretsiooniõiguse vabariigi presidendile, ehk president omaks teatavat olukorda hinnates õigust otsustada, kas saata parlament laiali või mitte. Selline põhimõtteline muudatuse võimalus ei käi kokku praeguse parlamentaarse konstitutsiooniga ning pole tõenäoliselt seetõttu ka realiseeritav.

Loomulikult võib alati loota ideaalsele situatsioonile, mis tõenäoliselt kunagi ei teki, et parlamendierakonnad on muutunud nii teadlikuks, et mõistavad, et taolises olukorras teevad nad ühise otsuse ja kutsuvad erakorraliselt valimised esile.

Isegi koosmeele korral on seda üsna keeruline teha.

Jah, seda on ka isegi koosmeele korral üsna keeruline teha, möönan, et see on pigem teoreetiline asi.

Kas nüüd valitsuserakondade reitingu madal tase on piisav põhjus, et öelda niimoodi, et seetõttu ei ole parlament ega valitsus legitiimsed. Õiguslikult on nad legitiimsed. Nad on oma mandaadi saanud korrektsete valimiste kaudu ja seda mandaati kahtluse alla panna on minu arvates äärmiselt ebaõiglane ja ebaõige.

See, mis on praegusel juhul juhtunud, ja see kõlab kummaliselt, aga sõltumata sellest, kas tegemist on Reformierakonna või mõne muu erakonnaga, ei tähenda ühe erakonna liiga suur valimisedu Eestis demokraatia edu.

Mida ma silmas pean – põhiseaduses on kirja pandud võimude tasakaal ja lahususe printsiibid, kuid seal on ka teatav mõte, kus peab olema veel üks tasakaalumehhanism. Praeguses riigikogu koosseisus on praktiliselt võimatu ette kujutada, et saaks valitsust moodustada ilma Reformierakonnata, kelle ülekaal valimistel oli nii suur.

See tähendab, et valitsuses olevatele erakondadele, eeskätt peaministri erakonnal, on suurepäraselt teada, et neile puudub alternatiiv. Ja kuna neile tänases matemaatilises konstruktsioonis alternatiiv puudub, siis ka opositsioonipoolsed käigud, olgu tegemist lubatava obstruktsiooniga või ka lubamatu obstruktsiooniga, ei ole ausalt öeldes midagi, mis koalitsioonierakondadele tasakaalumehhanismina mõjuksid.

Ma ei mäleta, kas seda, et taoline olukord võib tekkida, põhiseaduse assamblee ajal väga täpselt arutati, kuid põhiseaduse kujundamisel seda kindlasti arvesse ei võetud. Seetõttu puudub põhiseaduse järgi praegu parlamendi laialisaatmise võimalus nii loogiliselt kui ka juriidiliselt.

Kas ühe erakonna selline fikseeritud, suur, kuidas öelda, edu või kontroll ühiskonna üle saab väljenduda ka selles, mida me näeme igapäevaselt Eesti majanduses? Meil on veidras mõttes seisak kestnud mõne sõnul mõned aastad, teiste sõnul vaat et kümme aastat – majandusareng on toppama jäänud, kaks ja pool aastat majandus lausa langes, samas on üsna kõrge inflatsioon. Väljastpoolt vaadates mäletavad paljud inimesed, et Eesti oli väga edumeelne riik, kus tehti asju kiiresti ja teistmoodi, kuid nüüd, kui päris aus olla, seda vist enam ammu öelda ei saa.

Kas need kaks asja on omavahel kuidagi seotud? Meil on siin väga suur poliitiline stabiilsus, kui viisakalt väljenduda, ja teisest küljest on meil väga suur majanduslik stabiilsus, ehk majanduse arengut tegelikult ei ole.

Stabiilsus ja stagnatsioon on ju kaksikvennad. Poliitiline stabiilsus on suurepärane, sellepärast et see hoiab riiklust teatavatel konkreetsetel radadel. Hiljem küll selgub, kas need rajad olid õiged või mitte. Majanduses tähendab stagnatsioon loomulikult kas paigalseisu või tagasiminekut.

Mul on kombeks Eesti Rahvusringhäälingut usaldada. Kui ma vaatasin eile õhtul "Aktuaalset kaamerat", kus oli toodud diagramm, kus juunikuu seisuga on Eesti oma hinnakasvu ja inflatsiooni kasvu poolest Euroopa Liidus number üks. Läti ja Leedu olid paremas olukorras, kes peaksid tegelikult olema meiega väga hästi võrreldavad. Ning Soome Eesti 5,2 vastu oli 1,9 peal.

Viimasel ajal püütakse kõike seletada julgeolekuolukorraga. Ärgem unustagem, et Eesti, Läti ja Leedu vahel pole julgeoleku seisukohalt erilist erisust, võib-olla on Leedu veel raskemas olukorras, sest Suwałki koridor asub seal, mitte Eestis.

Teiseks, Soomel on ju üle tuhande kilomeetri pikk piir Venemaaga. Mis tähendab seda, et julgeolekupoliitika on loomulikult üks oluline faktor, mille pärast on väga paljud asjad Eestis olnud vaja teha teistmoodi kui varem, aga ta ei ole geopoliitiliselt eristuv teatavate teiste riikidega, kes on selgelt suutnud hoida paremat positsiooni ja säilitada arengut. Ma ei ole küll majandusinimene.

Te olete väga pikalt ettevõtlusega tegelenud. Advokaadina on teil kindlasti olnud kliente, kes on Eesti majanduse eri valdkondades väga edukad olnud.

Vastab tõele ja ma ei ole seni oma klientide hulgas mitte kedagi kohanud, kes oleks öelnud, et majanduskriisi kõige parem lahendamine on maksude tõstmine. Ei ole kuulnud sellist asja.

Mõned, kes on valitsuse poliitikaga lähemalt seotud, püüavad valitsust aidata, aga tegelikult jäävad need argumendid ikkagi väga-väga kesisteks.

Aga te olete nüüd ju ise valitsusele appi kutsutud institutsiooni liige, mille nimi on majanduskasvu nõukoda.

Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda.

Praegu olete te seal nõukojas tegelenud küll erinevate regulatsioonide väljaselgitamisega, mis võiksid Eesti majanduse ja riigiaparaadi paremat toimimist takistada, see nimekiri on väga pikk ja sinna ma väga minna ei tahaks, aga kui peaks üldiselt küsima – mida peaks teie kogemuse pealt tegema, et Eesti majanduskasv stagnatsioonifaasist välja saada?

Kindlasti ei ole need mõtted ja ettepanekud, mida ma olen teinud ja kavatsen jätkuvalt teha, mingisugused võlu- või imevitsad, mis üksinda peaksid väga tugevalt seda olukorda muutma, kuid kindlasti aitaksid nad kaasa.

Kui palju on olnud justiitsministrite, õiguskantsleri, avaliku arvamuse liidrite, sealhulgas riigireformi sihtasutuse poolt juttu sellest, et Eesti on ülereguleerinud ja viimasel ajal ennast tegelikult ka oimetuks maksustanud.

Seda ülereguleerimist ei saa loomulikult mõõta, ei saa tuua tonne ega meetreid või mis iganes mõõtühikuid, aga jällegi, ühiskonda juhitakse tunnetuse kaudu. Kui tohutu suur hulk asjatundlikke inimesi ütleb, et ülereguleerimine on suur probleem, et bürokraatia on suur probleem, siis sellega tuleb tegeleda.

Nüüd see nõukoda, ma suhtun jätkuvalt nõukoja tegevusse optimistlikult, kuid veel on vara öelda, millised on selle nõukoja tegevuse tulemused.

Nõukojale on esitatud tohutult suur hulk erinevaid ettepanekuid erineva detailsuse, üldistuse ja kaalukategooriaga. Ma arvan, et üks osa tõehetkest saabub siis, kui valitsus teeb lõplikud otsustused teatavates, minu silmis fundamentaalsete küsimustes, mis on ka nõukoja poolt juba muide konsensuslikult otsustatud, kuid mida ei ole siiamaale veel eriti palju ajakirjanduses käsitletud.

Näiteks?

Toon need konkreetsed näited ära.

Esimene näide on kõigi haldusmenetlustega tähtaegade lühendamine kaks korda, sealjuures ka kooskõlastamiste korral vaikimise tagajärgede arvestamine nõusolekuna.

Nüüd mõtleme natukene, me räägime kõikides haldusmenetluses, mitte kohtumenetluses, vaid haldusmenetluses tähtaegade lühendamisest kaks korda.

Ametnike tehtavad otsused.

Jah. See tähendab tohutult palju kiiremat asjaajamist. Kui ma selle ettepaneku varem avalikult tegin, siis teatasid ametnikud, et neil läheb sel juhul vaja peaaegu kaks korda rohkem ametnikke. Nad unustavad ära, et meil on IT-tiiger ja kohe tuleb TI-lõvi, ja siis, kui me need kaks asja kokku paneme, siis ei suuda kaine mõistus aru saada, kuidas sellises olukorras, kus me oleme IT-esirinnas, ei ole võimalik ametnike koormust, sealhulgas ka ametnike hulka vähendada.

Teine näide on planeeringute ja keskkonnamõjude hindamise tähtaegade lühendamine kaks korda. Seda on nõukoda otsustanud praegu kaks korda.

Esimest korda minu ettepaneku alusel ja teist korda siis, kui olid planeeringud eraldi päevakorras ning kus väga hea ja põhjaliku ettekande tegi Robert Kitt.

Kolmandaks tegime me minu ettepanekul pealtnäha natuke kummalise otsustuse, et tuleb toetada valitsusliidu aluslepingus sätestatud põhimõtet vähendada riigiametite personalikulusid ühe viiendiku ehk kahekümne protsendi võrra. Tekib küsimus, miks me küll sellise ettepaneku tegime.

Varasemast praktikast ja elust, sealhulgas varasemast riigireformi sihtasutuse kogemusest tean, kui tugev on vastuseis sellistele ettepanekutele ja kui palju on ka võimalusi neid ettepanekuid kas surnuks suudelda või lihtsalt olematuks või oimetuks menetleda. Ehk me tegime otsuse toetada valitsust, et nad tõesti saadaksid selle ka ellu.

Et siis viiendik ametnikest lahti lasta.

Jutt käib valitsusliidu aluslepingust. Me toetasime valitsusliitu.

Kõik imestasid väga.

Minu selline mitte imestus, vaid üllatus oli väga positiivne, sest olen seda omalt poolt ja varem riigireformi sihtasutuse poolt korduvalt ja korduvalt propageerinud.

Me toetasime ka seda, et kõigi uute koormavate normide vastuvõtmisel tuleb vähemalt üks tühistada. Muide, nõukoda läks minu ettepanekust edasi radikaalsemaks ja tehti ettepanek, et üks sisse, kaks välja, mis on suurepärane.

Vahepeal tekkis arutelu, et need on mingisugused Raidla rajud ettepanekud, tekkis metafoor, et see on Raidla raju. Mis ma siis tegin? Need ettepanekud tõukuvad otsesel või kaudsel määral riigireformi sihtasutuse kontseptsioonist.

Riigireformi sihtasutusel oli erakordselt representatiivne nõukogu, oli tipp-poliitikuid, endiseid tippametnikke, endiseid riigikogu liikmeid, kaks akadeemikut ja nii edasi. Siis ma presenteerisin, et vaadake, need ei ole Raidla rajud ettepanekud, sest tollal, kui riigireformi sihtasutus neid asju otsustas, oli kuueteistkümnest nõukogu liikmest kohal viisteist ja hääletustulemus oli 15:0 ettepanekute kasuks. Ja see ei olnud selline 15:0, et nõukogu esimees Raidla tegi mingisuguse järelduse. Ei! Me tegime vanakooli hääletuse, kes olid nõus, pidid tõstma käe.

Ehk teisisõnu, need ettepanekud on olemas ja nüüd ma väga ootan ja mingil hetkel tõenäoliselt ma küsin valitsuselt, kuidas nende ettepanekute realiseerimine on edenenud.

Ega siin väga palju aega ei ole, see tuleb selle aasta sees ilmselt.

Ma mihklipäeval veel ei küsi, aga pärast mihklipäeva.

Eesti majanduskasvust rääkides kipun ma arvama, et kui ühiskonnas on teatav dünaamika, usk enda võimetesse, siis majanduskasv tuleb ka juhul, kui regulatsioon on natuke halvem, üksi regulatsiooni maha tõmbamisega kasvu ei tekita. 15-20 aastat tagasi, kui oli ka Reformierakond võimul ja erakonna esimees oli Andrus Ansip, siis oli üks loosungeid, mida armastati päris laialdaselt mõnitada, et 15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi sekka. Ma arvan, et see oleks tänapäeval väga hea loosung, sest see annaks väga selge suuna, miks me siin oleme, mida me teeme ja mis on valitsuse või võimul olevate erakondade prioriteedid. Täna sellist loosungit ei ole ning ma ei näe ühtki erakonda, kust selline loosung võiks tulla.

Peaminister Ansipi loosung oli erakordselt õige, vaatamata sellele, et tollal selle kallal aasiti.

Miks ma ütlen erakordselt õige, sellepärast et ükskõik millisel organisatsioonil, ka riik on muide organisatsioon, peab olema edenemise ja laienemise ambitsioon. Kui seda ambitsiooni ega fookust ei ole, siis ebaedu saabumine ei ole mitte küsimus, kas ta saabub, vaid küsimus on see, millal ta saabub.

Kuna sellist ambitsiooni pole viimastel aastatel enam olnud, ka poliitikud pole seda sõnastanud, siis tegelikult on suurel määral see olnud ka põhjus, mille pärast on meil majandus hakanud tagurpidi liikuma.

Nüüd mida ma tahan ütelda, regulatsioonide vähendamine koosneb kahest osast ja jõuan kohe ka sinnamaale, miks regulatsioonide vähendamine on palju tähtsam ühiskonna psühholoogia seisukohalt kui õigusliku regulatsiooni enda seisukohalt.

Kaks asja: kõigepealt tuleb tõepoolest vähendada ja tühistada väga suur hulk koormavaid lahendusi. See on päevselge. Mitte ainult sel eesmärgil, et ühte konkreetset detailset küsimust lahendada, vaid sel eesmärgil, et ühiskonnale, ettevõtjaskonnale saata signaal.

Mina olen oma elus ja karjääris harjunud uskuma mitte sõnu, vaid sümboleid, käike, tegevusi ja akte. Need on need, mis tegelikult kõnelevad.

Teine pool on veel tähtsam, selleks, et majandus saaks psühholoogiliselt tõusule pöörata, tuleb saavutada ka seda, et kui meil õnnestub teatav hulk regulatsioone vähendada, ja selles ma ei kahtle, siis kuidas saavutada see, et pärast ei tule uut ülereguleerimise astet. Vot sellepärast ongi need ettepanekud, mida ma eelnevalt kirjeldasin.

Mul oli näiteks ka üks ettepanek, et tuleb reguleerida, konstitueerida seaduses peaministrile õigus lükata ülereguleerimise vältimise motiivil tagasi vabariigi valitsusele esitatud mis tahes eelnõu. Selle peale on mulle öeldud niimoodi, et see õigus on ka praegu olemas, sest peaminister kujundab valitsuse istungi päevakorra.

On kaks erinevat asja, kas on päevakorra kujundamine või on sulle seaduse tasemel antud delegatsioon, mis ühelt poolt õigusena loob ka kohustuse. Siis saab peaminister koalitsioonipartneritele ütelda, et vaadake, parlament on mulle pannud sellise kohustuse, hinnata, kas tegemist on üleregulatsiooniga või mitte. Kuna mina hindan, et tegemist on üleregulatsiooniga, siis ma lihtsalt ei pane seda valitsuse istungi päevakorda ja punkt.

Ehk need on minu arvates meetmed, kust peaks tulema ühiskonnale, eeskätt ettevõtjaskonnale selge signaal. Dereguleerimine toimub ja dereguleerimine ei ole praegu üksikakt ega üksikaktsioon, kuid see on mõeldud perspektiivse seisundi saavutamiseks.

Uskuge mind, sel juhul tekib ettevõtjaskonnas ja ühiskonnas uus õhinapõhisus. Ja õhinapõhisus ei ole paha termin, õhinapõhisus oli ju üheksakümnendatel aastatel põhiline faktor, miks Eesti riik tegelikult nii võimsalt startis ja nii üheksakümnendatel kui ka nullindatel hästi suurt edu saavutas. Seda õhinapõhisust enam ei ole, see tuleb taastada. Ja kui tuleb õhinapõhisus, siis tuleb ka majandusedu uuesti tagasi.

Ma ei saa ütlemata jätta, et kuulan seda skepsisega. Toon näite, miks ma olen skeptiline.

On erinevaid ilmselgeid asju, mida Eesti ei peaks riigina tegema, näiteks suur osa rohepöördega seotud regulatsioonist on selline, mis kahtlemata meie majandusele majanduskasvu eesmärke silmas pidades väga hästi ei sobi.

Kui siis poliitikud või ettevõtjad on nendele konkreetsetele regulatsioonidele juhtinud tähelepanu, siis tuleb peamiselt ametnikelt, mõnikord ka poliitikutelt vastus, et me ei saa midagi teha, need ei ole üldse Eesti omad seadused, regulatsioonid või määrused, need on Euroopa Liidu tasandil ära otsustatud ja põhimõtteliselt kõlab lause, mida olen väga palju kordi kuulnud, et kui te tahate sellest emissioonikaubanduse süsteemist lahkuda, siis põhimõtteliselt peate te ka Euroopa Liidust välja astuma.

Nii et me võime ju võtta vastu otsuse, et peaminister võib mingi täiendava regulatsiooni tagasi lükata, aga kui Euroopa Liidus mingisugune regulatsioon kehtib, tuleb ametnik, riigisekretär või kantsler peaministri juurde ja ütleb, et ei saa.

Euroopa Liidu õiguse ja seaduste üleloomulikkus ja ülevõimsus Eesti seaduste suhtes on kergelt mütologiseeritud.

Me teame, et Euroopa Liiduga ühinemisel võeti vastu põhiseaduse täiendamise seadus ja Euroopa Liidu õigus on Eesti õiguse suhtes ülimuslik selle hetkeni, kui ta ei ole vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega.

Põhiseaduse aluspõhimõtetest me enne rääkisime, need on suurel määral ka preambulast tuletatavad ehk teisisõnu, kui mingisugused Euroopa Liidu regulatsioonid on vastuolus preambulas kirjas olevate Eesti rahvuslike huvidega, siis on võimalik neid kas korrigeerida või teatavas ulatuses mõnikord ka ignoreerida.

Mismoodi see tegelikkuses peaks välja nägema?

Kui näiteks liiga kiire põlevkivienergiaenergeetikast loobumine võib viia Eesti majanduslikult sinnamaale, riigi puhul ei saa rääkida küll pankrotist õiguslikus tähenduses, aga selgelt ülisuurest majanduslikust stagnatsioonist, siis see on juba Eesti riigi ja rahvuslike huvidega vastuolus ning on kindlasti ka regionaalsete väga oluliste põhimõtetega vastuolus.

Teiseks, mida me peame tähele panema, ma arvan, et Eesti riigis on kahjuks väga palju tegemata tööd nii ametnike kui ka poliitikute poolt selles faasis, kus toimub Euroopa Liidu õigusaktide ettevalmistamine.

Siin on püütud mängida, saada mingisugust pailapse rolli, et mõnus on minna Brüsselisse ja öelda oma kolleegidele, teate, me oleme jälle selle kõigega nõus. Alati on väga ebamugav olla kriitiline, olla opositsioonis.

See on arusaadav, see on inimlikult alati ebamugav.

Aga midagi ei ole parata, kui sa kas otseselt või kaudselt esindad riiki, siis sa pead sellest ebamugavusest üle olema, sest kui sa sellest üle ei ole, siis sa lihtsalt ei ole piisavalt kompetentne ja pädev Eesti riigi seisukohti väljendama.

Meie ju näeme väga hästi, et see rohepööre oli vahepeal Euroopa Liidu enda poolt väga tugevalt mütologiseeritud ja Eesti läks selle mütoloogia aktiivsemalt kaasa. Piisas aga sellest, kui Trump hakkas Ameerikas asju teistpidi pöörama, kui õige pea hakkas ka Euroopa Liidu president Ursula von der Leyen väga tugevalt kõiki asju tagasi tõmbama.

Kuid Eesti oli selleks hetkeks jõudnud oma psühholoogias ja poliitilises agendas kõvasti ettepoole trügida. Minu ettepanek ja mõte on alati olnud, ka kliente nõustades, et ärge tekitage olukorda, kus vagun hakkab vedurist ettepoole minema –  sellest tuleb igal juhul mingisugune jama raudteel.

Suhtumisel Euroopa Liidu õigusaktidesse on meil väga sageli olnud vagunina vedurist ette tormamine. Tahan kiita justiitsminister Liisa Pakostat, kui ta oli veel ELAK-i esinaine riigikogus, ka nüüd justiits- ja digiministrina on ta Euroopa Liidult liiga agaralt ülevõtmisele püüdnud hakata omalt poolt selgelt pidureid peale panema. Selle eest tuleb teda tunnustada ja kiita.

Jah, selline fakt oli, tõsi, kui ma vaatan Euroopa Liidu asjade komisjoni tööd, siis seal on olnud veel sarnaseid avaldusi, näiteks viimase Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Peeter Tali poolt, kes on öelnud, et nüüd tehakse sisulist tööd ja kõik paberid tõesti ka vaadatakse läbi. Aga ma ei näe seda tegelikkuses.

Küsimus ei ole mitte niivõrd selles, et need inimesed oleksid kuidagi pahatahtlikud, aga kui sulle pannakse lauale mitme tuhande leheküljeline pakk õiguslikku teksti ja sul aega nädal, et oma seisukoht kujundada, siis me ei saa riigikogu liikmelt kuidagi eeldada, et ta saaks sellega sellise pädevusega hakkama, et tema seisukoht tingimata ka kolme või viie aasta pärast õigena tundub.

Kunstlikult pikaks kirjutatud õigusaktide eelnõu või nende seletuskirjad on tegelikult üks meede globaalselt, nii Eestis, Euroopa Liidus kui ka teistes õhtumaade kultuuriruumides ametnikkonna väga selge taastootmise atribuut.

Kõik saavad ju aru, et kui sa paned riigikogu liikmetele tuhat lehekülge lauale, siis on ülivähe neid riigikogu liikmeid, ja inimlikult ma mõistan neid, kes pole tegelikult kõike seda materjali läbi lugenud.

Te ütlete, et selliste bürokraatlike trikkidega on võimu kese kallutatud poliitikute, rahva mandaadiga inimeste käest ametnike kätte.

Absoluutselt ja see ei ole ainult Eesti probleem, aga Eesti puhul näeme me seda probleemi kohapeal kõige teravamalt.

Me peaksime seda lahendama. Kuidas me saaksime riigikogusse rohkem inimesi, kes tajuksid mandaati ja üritaksid võimu jälle enda kätte tagasi saada?

Nüüd ma jõuan jällegi, tahes või tahtmata, aga kõik intervjuud lõpevad mul riigireformiga. See, mida on minu meelest ilmtingimata vaja Eestis saavutada, on üldiselt ja põhimõtteliselt Eesti Vabariigi ministrite professionaalse taseme tõstmine. Sest seni, kuni ministrid ei ole oma valdkonnas piisavalt tugevad, teevad nende asemel otsuseid ametnikud.

Miks ma jõudsin riigireformini välja, jõudsin sinnamaale välja, sest me tegime ju väga selge ettepaneku, mida siiamaani on ignoreeritud, muide Eesti 200 võttis selle enne valimisi oma valimisprogrammi komponendiks, on see, et kõikidel ministrikandidaatidel peab toimuma riigikogus kaks avalikku ärakuulamist.

Esiteks vastavas komisjonis ning see peab olema ka avalik, aga see ei ole kõige tähtsam, ning siis riigikogu täiskogu ees. Kaamerad on peal, ajakirjanikud on kohal, härra Samost esitab küsimusi...

Vaevalt küll.

...läbi riigikogu liikmete. Mina nimetan seda avalikku ärakuulamist rumaluse filtriks.

Normaalne inimene, teades, et ta võib olla geniaalne kodanik mõnes muus küsimuses, ei lähe ennast avalikkuse ees rumalaks tegema.

Kui ta ise ei saa sellest aru, siis sel juhul peaks erakond aru saama, et sellist kodanikku ei saadeta ministrikandidaadina riigikogu ette. Kui erakond ei saa aru, siis peaks peaministrikandidaat mõistma, et kui ta aktsepteerib oma valitsuse liikmetena valdkondlikult ebapädevat inimest, siis tegelikult muutub see varem või hiljem tema probleemiks. No ja kui peaministrikandidaat ei saa aru, siis on olemas Kadriorg, tõsi.

Te olete nii optimistlik Eesti riigi arengu suhtes. Mõned aastad tagasi kaalusite presidendiks kandideerimist. Kui aasta pärast tuleb see hetk uuesti, siis kas te olete vahepeal välispoliitilise osa endale rohkem selgeks teinud kui kolm aastat tagasi ja võtate ettepaneku vastu?

Ma sain 16. mail isiklikult vabaks. See oli siis, kui ma loobusin lõplikult advokaadi praksisest.

Loomulikult ma tookord kaalusin korraliku kodanikuna, nagu ma ka kolme erakonna juhtidele lubasin. Kuigi mul oli teada, olin tollal veel advokaadibüroo partner, et suure tõenäosusega ma ikkagi presidendiks kandideerima ei lähe.

See, et ma tookord välispoliitilise vähese ettevalmistatuse põhjuse välja tõin, oli väga aus ja see vastab tõele. Praegu on niimoodi, mult on viimaste päevade jooksul ajakirjanikud korduvalt seda küsinud ning minu vastus on ei, mul ei ole kavatsust vabariigi presidendiks kandideerida ja seetõttu vastan erakondadele ebaviisakalt, võib-olla kõlab see isegi natuke arrogantselt, aga ei ole mulle mõtet neid ettepanekuid teha.

Selge, suur tänu, Jüri Raidla, õigusteadlane ja emeriitadvokaat.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.