Inimesele on omane seoste otsimine. Mõnikord on tulemused üllatavad. Nii kaldume arvama, et me mõtleme iseseisvalt ja ratsionaalselt. Ning et meie poliitilised vaated ja moraalsed väärtused on mõttetöö ja objektiivse info töötlemise tulemus. Kuid kas ikka on?

Seekordse jutu aluseks on ajakirjaniku ja meediaärimehe Turi Munthe raamat pealkirjaga "Miks me mõtleme nagu me mõtleme. Meie sügavaimate uskumuste ootamatud allikad". Munthe käib läbi ajaloo, bioloogia, geograafia, psühholoogia ja sotsioloogia saavutused, et näidata varjatud mõjureid meie maailmavaate kujunemisel.

Seitse aastat tagasi käivitas ta koos kaasmõtlejatega fantastilise projekti sihiga koostada maailma arvamuste entsüklopeedia, nimega Parlia. Kui ma augusti lõpul selle kodulehte vaatasin, oli seal 1776 arvamust umbes 7700 kommentaari ja alla pooleteise miljoni hääletustel osalenuga. Globaalse haarde kohta ei ole just palju, kuid protsessi käigus kogunes mitmeid mõtteid. See kõrvaltöö ongi olnud viljakam ja rikastavam.

Paljuski on uuritud eri nähtuste seost poliitikaga, kas otse või kaude. Nii näiteks on selgunud, et USA ja Ühendkuningriigi valijate seas eelistavad parempoolsete vaadetega valijad Burger Kingi McDonaldsile. Tsentristidele meeldib vahel jäätist süüa ja liberaalidel on konservatiividest rohkem kalduvust terava toidu söömiseks, mis konservatiividele aga ei maitse.

Seda kasutas muide 2016. aastal USA presidendivalimiste eel Trumpi poolt kampaaniat kallutada püüdnud Cambridge Analytica, mis lähtus sõnumite poliitilisel suunamisel sellest, et kui inimene oli viimase kuu jooksul mõnda etnilist restorani külastanud, oli ta ilmselt demokraatide pooldaja. Siit ka viide erinevate andmete kogumise ja kasutamise võimalustele.

Eeltoodud näite puhul viitab Munthe Cornwalli Ülikooli 2020. aasta uurimusele, mille kohaselt konservatiivide keelel olla rohkem maitseandureid kui liberaalidel. Esmapilgul kõlab jaburalt, kuid teadlased sellise järelduse tegid. Kindlasti on üllatav seik, et inimese aju skaneerimine võib 70-protsendilise tõenäosusega tuvastada tema poliitilise kuuluvuse.

Nimelt paigutub poliitiliste vaadete kompleks ajus teatud piirkonda ja detailidesse laskumata võib öelda, et konservatiivide ja liberaalide ajus on erinevused teatud osade suuruses. Sellele teemale on tegelikult pühendatud üks teine raamat, Leon Zmigrodi "Ideoloogiline aju", millele on teksti järel ka viide.

Laias laastus võib öelda, et konservatiivne aju kaldub erinevuste ja ebakorrapärasuse tõrjumise poole. Liberaalne aju on aga parem erandite ja nüansside tuvastamisel. Ehk siis konservatiivne aju kaldub lihtsustamisele ja ratsionaliseerimisele, liberaalne aga erinevuste aktsepteerimisele.

Eeltoodu võib ehk olla osaline põhjus, miks konservatiivid on ägedalt muulaste ja immigratsiooni vastased, kuid tihti ka ühiskonna teatud rühmade nagu seksuaalvähemuste, naiste või juutide suhtes kriitilised.

Siit on paslik minna veel kaugemale, geneetika valda, kuna sel olla side ka poliitikaga. Asja on uuritud identsete kaksikute abil oludes, kus kaksikud on mingil põhjusel olnud lahutatud ja üles kasvanud täiesti erinevates keskkondades.

Nimelt langesid ka sellisel juhul kaksikute poliitilised vaated suurel määral kokku, kuigi mitte täielikult, sest keskkonnal ja kasvatusel on siiski oma mõju. Inimese intelligentsist ehk IQ-st olla 70 protsenti geneetilise mõjuga ja 30 protsenti mittegeneetiline.

Geenidel on tugev mõju meie religioossusele ning poliitilistele arvamustele. Väidetavalt olla geenide mõju kõige suurem parempoolsete autoritaarsete vaadete osas. Kui aga võtta meie vaated majanduse ja maksupoliitika vallas, siis aitavat geenid selgitada 50 protsenti meie vaadetest. Teine pool tuleneb siis kasvatusest, elukogemusest, kuid ehk ka kliimast, ajaloost, isiksusest ja muust.

Laias laastus olla umbes 60 protsenti meie vaadetest skaalal konservatiiv–liberaal geneetiline. Arenguks on ühiskonnale mõlemad vaatesuunad vajalikud, nagu parlamendis valitsuskoalitsioon ja opositsioon.

Õnneks ei mõjuta geenid meid vaakumis, muud mõjurid on pea sama tähtsad. Muidu võiks ju 18-aastaselt teha kodanikule geenitesti, skaneerida tema aju, ja valimas pole vaja käia, kuna poliitilised vaated niigi selged. Selles on ka üks ohukoht, kui meenutada geneetika tumedamat poolt ehk eugeenikat. Kui geenide muutmisega saab muuta inimese IQ-d, siis miks mitte poliitilisi vaateid.

Laiemas vaates kirjeldab Munthe ka geograafia ja kliima mõju meie arvamustele. Maal elavad inimesed kalduvad mitte toetama suurt valitsust, kuna selle kohalolu on maal vähe tunda. Seetõttu olla nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas maapiirkondade elanikud enamasti konservatiivid.

Geograafia selgitab ka suuri küsimusi, nagu erinevus ida ja lääne vahel. Teadlased on jõudnud järeldusele, et lääne pool on üksikisik enne kogukonda ehk tegemist on individualismiga. Ida pool aga valitseb kollektivism ehk kogukond on tähtsam kui indiviid.

Siit jõuab autor järelduseni, et üks põhjus on riisikasvatajate ja teraviljakasvatajate erinevuses. Teravilja, nagu ka veini ja oliivõli, võis toota ka üksinda koos perekonnaga. Riisi kasvatamiseks on aga vaja niisutust, tamme, kanaleid ja muud, milleks kõigeks vaja suurt kollektiivi.

Kui vaadata raamatus olevat kaarti, siis on idamaade riisikasvatajate traditsiooniga rahvaste ja lääne teraviljakasvatajate järeltulijate asualadega kattumas ka süü ja häbi kultuurid. Ehk lääs on süü kultuuri ala, kuna süütunne on isiklik. Ida on aga häbi kultuuri ala, kuna häbi on sotsiaalne, tulenedes arvamusest, et me ei ole täitnud ootusi, mida kogukond meile on pannud.

Huvitav on seik, et Venemaa jääb riisikasvatajate ja häbikultuuri alasse ehk on kollektivistliku kultuuriga. Võimalik, et kollektivism ei laiene ainult riisikasvatajatele, vaid ka steppide rändrahvastele. Ja Moskoovia on paljuski mongolite Kuldhordi järglane. Süükultuuri puudumine aitab ehk selgitada, miks enamus venelastest Ukraina sõja pärast endil süüd ei tunne.

Viited lugemishuvilistele

• Turi Munthe, "Why We Think What We Think. The unecpected origins of our deepest beliefs", 2026
• Leor Zmigrod "The Ideological Brain"
• Opinions on Parlia