Tõnis Saarts: erakondlik ignorantsus Eesti tuleviku suhtes
Paistab tõenäoline, et tulevikukonvent ja riigireform tuleb peagi taas ooterežiimile panna. Meie poliitiline eliit pole nendeks veel paraku valmis vähemalt kuni järjekordse suure kriisini, leiab Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.
Miks küll ekspertide ja kodanikuühiskonna algatused, mis sunniks meie erakondlikku eliiti omaks võtma pikemat vaadet Eesti tulevikule, kuidagi lendu ei tõuse ning saavad enamasti väga jaheda vastuvõtu osaliseks?
Meenutagem 20 aasta tagust president Arnold Rüütli ideed ühiskondlikust leppest, millest lõppkokkuvõttes asja ei saanudki. Pikalt on räägitud riigireformist, aga parteid on sellessegi üllatuslikult väheentusiastlikult suhtunud ja seni üle võtnud vaid tükikesi palju terviklikumast ekspertide pakutud reformikontseptsioonist.
Hiljuti käis Eesti akadeemiline raskekahurvägi, professorid Erik Terk, Mati Heidmets ja Marju Lauristin, välja Eesti Tuleviku Konvendi idee. Erakondade reaktsioon on taas olnud peaaegu olematu. Miks küll? Kas meie erakonnad on ignorantsed Eesti tuleviku osas? Kas neid huvitab ainult võim ning lühiajaline edu valimistel?
Isegi kui selline lihtsakoeline seletus on osaliselt tõsi, siis tegelikult on põhjused palju mitmetahulisemad.
Esiteks puudub Eestis süsteemne ekspertide poliitika kujundamisse kaasamise traditsioon, nagu see on näiteks Soomes ja Põhjamaades. Kõik, kes Eestis poliitikakujundamisega kokku on puutunud, teavad, et ministeeriumite tasandil korraldatakse kaasamist tihtilugu formaalselt, "linnuke kirjas" põhimõttel. Miks peaks meie erakonnad siis agaramad olema?
Teiseks, Eesti-suguses partokraatlikus süsteemis on partidel vähe motivatsiooni kuulata kodanikuühiskonna esindajaid ja eksperte. Suuremates erakondades on juba ammu kinnistunud arusaam, et neile kuulub poliitikakujundamise monopol ning kellelgi teisel sellele väljale tegelikult asja pole.
Avalikkuses võidakse rääkida suuri sõnu kaasamisest ja vabakonnast, kuid vähemalt parteide jaoks strateegilistes valdkondades ei soovi nad, et keegi teine riigile oluliste sihtide seadmise au endale võtaks. Kui erakonnad näiteks vaatavad professorite välja käidud tulevikukonvendi ja riigireformi ideekavandit, siis näevad nad, et neile on seal ette nähtud teisejärguline roll. Ettepanekuid peaksid välja töötama ennekõike eksperdid, ühes kodanikega ja erakonnad ei oleks seal võtmetoimijad, vaid ühed paljude seast.
Tulevikukonvendi kontseptsioonist tervikuna kõlab läbi tugev parteidesse skeptiliselt suhtuv tonaalsus – pigem olgu neil vähem, kui rohkem võimu. Miks peaksid erakonnad sellist üritust üldse entusiastlikult toetama? Aga kui me soovime, et midagi konvendi ideedest ka realiseeruks, peaksid erakonnad kindlasti paadis olema, nemad otsustavad ju millised mõtted vormuvad lõpuks reformideks ja seadusteks.
Kolmandaks on probleem selleski, et parteidel endil napib pika vaatega ideid Eesti tuleviku kujundamiseks. Seetõttu tunnetataksegi, et ei räägita ekspertidega kui võrdsed võrdsega. Parem kogu protsess juba eos põhja lasta või seda ignoreerida.
Erakondade ideede nappus pärineb kahest allikas. Meie parteidel pole kahjuks enda mõttekodasid ja ajutruste, mis ise suudaksid seesugused pikema vaatega poliitikaid välja töötada. Lisaks tingib lühiajaline valimiskampaaniate keskne vaade selle, et motivatsiooni pikema horisondiga kavade tekitamiseks on vähe, ei premeeri parteisid selle eest valijad ega kadesta hiljem konkurendid.
Kõike eeltoodut arvestades polegi imestada, et erakonnad suhtuvad kõikvõimalikesse tulevikukonventide ja riigireformide algatustesse pehmelt öeldes leigelt. Vähe on lootust, et see olukord iseenesest paraneks. Moraalilugemisest ja manitsemisest on siin vähe abi.
Kahjuks ainult mõni tõsine kriis, mis raputaks Eesti ühiskonda, majandust või julgeolekukorraldust alustaladeni, murraks parteide tardumust. Kuna erakonnad oleksid selles kriisis sisuliselt peata ja ei teaks mida teha, omandaksid ekspertide sisukad nõuanded neile üleöö kullaväärtuse. Kuna kriisiolukorras oleks kaalul Eesti saatus, poleks aega enam tegeleda küsimusega, kes riigi päästmise au endale saab, erakonnad peavad maksimaalselt koostööd tegema nii omavahel kui ka ekspertide ning vabakonnaga.
Kriis looks ka selge ühiskondliku tellimuse, et "tehke midagi", mis sunniks parteisid palju pikema perspektiiviga mõtlema. Niisiis, paradoksaalselt suudaks ainult suur süsteemne kriisi kõik eespool mainitud ekspertide mittekaasamisest, partokraatiast ja lühikesest ideehorisondist tulenevad hädad kõrvaldada.
Seetõttu paistab tõenäoline, et praegused algatused nagu tulevikukonvent ja riigireform tuleb peagi taas ooterežiimile panna. Meie poliitiline eliit pole nendeks veel paraku valmis vähemalt kuni järjekordse suure kriisini.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel




