"Pealtnägija" kaamera ette tulid Harjumaalt pärit 22-aastane Karmen Ott ja 27-aastane Stephanie-Emma Zorianska ning Ida-Virumaalt pärit 26-aastane Sona Kravtšenko, kes sündisid poistena, kuid tundsid juba lapsest saadik, et see sugu pole neile omane.

Kõigi kolme üleskasvamisest ja heitlusest sooidentiteediga saaks omaette pika loo, kuid piisab, kui öelda, et keerulistest oludest pärit ja asendusperes kasvanud Stephanie tuli n-ö kapist välja juba umbes 15-aastaselt, Karmen tunnistas oma vanematele kaks aastat tagasi ja Sona, kelle pere on süvausklikud Jehoova tunnistajad, paljastas kodustele sättumuse alles möödunud suvel.

Kõik kolm esinevad oma nime ja näoga esimest korda, aga eriti suur risk on see Sona jaoks. Mitte ainult pole tema ema leppinud, et n-ö poeg on hoopis transnaine, vaid Jehoova tunnistajate kogudus, kelle hulka pere kuulub, kuuleb sellest ilmselt esimest korda.

Intervjuud andes riskib Sona enda sõnul sellega, et Jehoova tunnistajad võivad ta endi ridadest välja heita ning ema ei pruugi temaga enam rääkida. "Ma loodan, et ta räägib küll, aga selline risk on täiesti olemas. See, et mind lüüakse koduuksest välja ja keegi minuga enam ei räägi, on ka konkreetne risk."

Põhjus, miks Sona, Karmen ja Stephanie avalikult enda teekonda jagavad, on aga palju suurem kui nende isiklikud heitlused.

"Ma leian, et kogu see protsess, kuidas see käib Eestis, on ajaliselt nii veniv. See on pikk, see on alandav, see rõhub inimesi, kellel on niigi raske, sest me oleme üks vähemus Eestis. Ja näha on, et kogu selle komisjoni mõte ei ole inimesi aidata, vaid on need sokutada ära ja aega viita ja lihtsalt kuskile peitu ära panna," rääkis Stephanie.

Et nendest süüdistustest aru saada, tuleb teha põige ajalukku. Kui nõukogude ajal olid sellised teemad tabu või isegi kriminaalkorras karistatavad, siis iseseisvuse taastanud Eestis moodustati 1999. aastal sotsiaalministeeriumi juures soovahetuse arstlik ekspertiisikomisjon. Algul oli reeglite kohaselt vaja transsoolisuse tõestamiseks teha geeniuuringud, saada ministri allkirjaga paber, mis lubaks alustada meditsiinilist sekkumist, ning viimaks soovi korral käia uuesti komisjoni vastuvõtul, et muuta oma isikukoodi esimest numbrit.

Aastal 2021 oli komisjoni töös aastane paus ning vahetus komisjoni juht. Seejärel lihtsustati ka reegleid: piisab psühhiaatri diagnoosist, et inimesel on transsoolisus, ühest kohtumisest komisjoniga ja otsuse allkirjastab komisjoni juht, mitte minister.

Komisjoni koosseisu kuulub 11 arsti ja muud erialaspetsialisti, kellest koosolekul osaleb vähemalt kolm, üldiselt neli. Nad kogunevad Lääne-Tallinna keskhaigla ruumides. Ametliku statistika järgi on soolise ülemineku sooviavalduste hulk ainuüksi viimase viie aasta sees neljakordistunud: 42 taotlust aastal 2020 kuni 177 taotlust aastal 2025. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on aga komisjoni töö kümnekordistunud. Toona oli pöördumisi vaid üheksa. Komisjoni esimees on staažikas günekoloog ja viljatusraviarst Kai Haldre. Tema sõnul on enamasti noored naised, kes soovivad saada meheks.

"Me teadsime, et Lääne-Euroopas ja mujal kuskil aastast 2013-2015 tuli hüppeline kasv. See, et teismeliste tüdrukute selline sooline düsfooria oli nii hüppeliselt kasvanud, et paljudes maades tekkisid ootamatult järjekorrad ja siis meile ka öeldi, küll te näete, teil tekivad suured mitmeaastased järjekorrad," rääkis Haldre.

Ühest selgitust, miks kasv nii suur on, pole. Omaette teema on, kas ja kui palju mõjutab sooviavalduste kasvu sotsiaalmeedia. Kuigi komisjon on oma kohtumisi mitu korda tihendanud, jäädakse ikka mahtudega hätta. Aastas suudetakse kohtuda umbes 150 taotlejaga, mistõttu on keskmine ooteaeg kaks aastat. See pälvis suvel võrdõigusvoliniku kriitika.

Karmen tõi enda näite, et 2024. aastal sai ta aru, et ta peab midagi ette võtma. "Siis juhtuski see, et ma panin ennast komisjoni kirja, saatsin kirja ja siis mulle vastati, et minu komisjoni aeg peaks jääma aastasse 2027. See panigi mind väga pettuma meie tervishoiusüsteemis," rääkis Karmen, kes otsis abi ühest välismaa kliinikust, mis talle hormoonravi määras.

Formaalselt komisjon justkui ainult kinnitab varem psühhiaatri määratud  transseksualismi diagnoosi, mis ametliku klassifikatsiooni järgi kannab koodi F64.0, aga praktikas paljudes aspektides ilma selleta Eestis soolist üleminekut teha ei saa. Näiteks võib arst ka ise soovahetuseks vajaliku hormoonravi välja kirjutada, aga valdavalt nõutakse siiski komisjoni kinnitust. Lisaks ei vaheta rahvastikuregister ilma selleta inimese isikukoodi mehest naiseks või vastupidi.

Selle loo peategelane Karmen siiski sai tänavu kevadel ootamatult vabanenud aja komisjonis ja loa ravi alustada. Sona heitus aga pikast ooteajast niivõrd, et otsis ravi omal käel. Stephanie sai kümmekond aastat tagasi keeldumise, sest polnud toona veel täisealine, aga nüüd on pikalt järjekorras.

"Ma mingi aeg iga kuu kirjutasin, aga sealt tulid sellised vastused, et näed, meil aega ei ole ja me ei saa ja põhimõtteliselt ärge kirjutage meile. Jooksutatakse ühest kohast teise ja siis nagu saadki aru, et nende silmis ei ole sa nagu üldse inimene. Need inimesed seaduse järgi peaksid olema need, kes aitavad, aga nende poolt on null abi. Kogu see protsess on alandav," leiab Stephanie.

Alandust suurendab see, et talvel langes Stephanie oma välimuse tõttu Mustamäel rünnaku ohvriks. Kergelt meigituna tööle sõites märkas ta, et bussis pildistab teda üks noormees. Stephanie märkuse peale, et ei ole ilus pildistada, teda rünnati nii, et esihammas murdus pooleks.

Uurimine sumbus, kahtlusalust ei leitud. Pärast rünnakut moodustasid aga Karmen, Sona ja Stephanie samameelsetega initsiatiivgrupi ja saatsid suve hakul ministeeriumile ülimahuka selgitustaotluse, mille küsimused kritiseerivad teravalt arstlikku ekspertiisikomisjoni. Sellele andis lühikese ajaga allkirja 400 transinimest ja nende toetajat.

Karmen tõi kõige häirivamana välja, et uue määruse järgi on komisjoni vaja minna ainult soomarkeri muutmise pärast. "Ei ole vaja minna hormoonravi või mingite teiste meditsiiniliste protseduuride pärast. Praktikas aga midagi ei muutunud, sest, et arstid ikkagi nõudsid seda. Meil on konkreetselt teada üks juhus, kus arst keeldus patsiendile hormoonravi välja kirjutamast kartuses, et ta võib selle tagajärjel minna vangi," rääkis Karmen.

Lisaks pikkadele ooteaegadele heidavad transinimesed ette, et komisjon alandab transinimesi, nõudes diagnoosi, mis viitab psühhiaatrilisele haigusele, lähtub oma töös aegunud teadusuuringutest ja on maailmavaateliselt kallutatud.

Kai Haldre tõdes seepeale, et patsientide rühmades ikka levivad oma mütoloogiad. "Ma ikka vahel olen pool naljaga öelnud, et teate, ma teen kõik, mis te tahate, aga tooge mulle artikkel. Tooge näidake mulle, kus on see tõenduspõhisus," sõnas Haldre, lisades, et noortest inimestest koosnev tuumikgrupp ei pruugi mõista, kuidas meditsiin töötab või mis loogika seal taga on.

Aastakümneid abordiõiguse eest võidelnud Haldre hinnangul moodustavad kriitikute tuumiku transnoored, kellel on tihti keeruline perekondlik taust ja tugevad vaated. Näiteks kandis Stephanie suvisel Pride'il plakatit, mis saatis komisjoni sinnasamusesse. Üks anonüümkiri kelleltki aktivistilt oli aga nii ähvardav, et Haldre pöördus politseisse.

Eraldi teeb aktivistidele tuska see, et kui ametlikke teid pidi asju ajades läheb vajaliku ravi saamiseks aega aastaid, siis pöörduvad paljud noored välismaiste ravimivahendajate või suisa musta turu poole.

Samas ei jäta arstid ühtki ravimit välja kirjutamata lihtsalt kiusu pärast.

"Kui on vaja meditsiinilist sekkumist, kui endokrinoloog võtab nii suure vastutuse, nii-öelda ka off-label või selliste ravimitega, mis ei ole ju selleks ette nähtud ega kunagi ju uuritud, siis tal peab olema laiem kinnitus. See on ka meditsiinieetiliselt nii, rääkimata kirurgiast selles vallas," selgitas Haldre.

Kõnekal kombel hakkas sama tuumiktiim end hiljaaegu kutsuma nimega Transrinne. Nad on kirjutanud lehekülgede kaupa analüüse ja pöördumisi, mis viitavad, et komisjon ja selle juht on kallutatud. Muu hulgas salvestasid mitmed aktivistid salaja oma vastuvõttu komisjonis, tõestamaks, nagu esitataks seal tagurlikke ja asjakohatuid küsimusi. Üks selgem etteheide on, et komisjon ei järgi transsoolisuse määramisel Maailma Terviseorganisatsiooni ehk WHO põhimõtteid. Samuti heidavad nad Haldrele ette seotust organisatsioonidega, mis on nende hinnangul transfoobsed.

Konkreetselt solvab asjaosalisi, et ajalooliselt liigitati transsoolisus psühhiaatriliseks häireks ja kannab tänaseni Eesti klassifikatsioonis koodi F64. Maailmas aga seda enam häireks ei peeta. Haldre sõnul pole see tagurlikkus, vaid administratiivne küsimus.

"Pealtnägija" suhtles selle loo jaoks Haldrega korduvalt nii kõnes kui ka kirjas. Etteheidetest selgelt häiritud Haldre meenutas korduvalt, et komisjoni eelmine juht Imre Rammul pani ameti maha osaliselt sarnase kriitika pärast. Ka sotsiaalminister Karmen Joller, kellelt "Pealtnägija" kommentaari küsis, hoiatas, et arste ei tohiks isiklikult rünnata: "Pädevaid spetsialiste on vähe ning nende kaasamist raskendab seegi, et komisjoni liikmed on sattunud tugeva surve alla," sõnas Joller.

On siiski üks asi, milles osapooled on ühel meelel. Nimelt, et määruseid võiks muuta nii, et komisjon ei pea arutama enam seda, kas lubada muuta isikukoodi esimest numbrit või mitte. Võrdõigusvolinik kiidab seda ideed.

"Minu jaoks on see väga problemaatiline. Arstlik komisjon, nagu nimigi ütleb, peaks tegelema nii-öelda tervisealaste, meditsiinialaste toimingutega. Panna siis arstlikule komisjonile veel lisafunktsioon juurde ja millest siis sõltub see, kas see transinimene saab enda dokumente viia kooskõlla sellega, kes ta identiteedilt on või ei ole, see on minu jaoks suur probleem ja mina pean seda isiklikult ebaõiglaseks," ütles Christian Veske.