Ilmselt said paljud televaatajad, siinkirjutaja kaasa arvatud, omamoodi ehmatuse osaliseks kui aastate eest vabariigi president oma pidupäevakõnes lausus murenoot hääles: "Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval".

Nõnda juhtis president Kersti Kaljulaid 2017. aastal ühiskonna tähelepanu kurvale tõsiasjale, et pikkadel pühadel registreeritakse tavapärasest enam koduvägivalla juhtumeid. Kuigi viimased aastad on perevägivallajuhtumite arv näidanud langustrendi, siis üle kolme tuhande juhtumi aastas on endiselt liiga palju.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on peaaegu kolmandik naistest kogenud paarisuhtes füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda oma partneri poolt. Vägivalda kogenud naised on igapäevaselt meie kõrval ühistranspordis, kassajärjekorras ning koosolekulaua taga.

Perevägivald on endiselt levinumaid ja ohtlikumaid kuriteoliike, moodustades ligikaudu 50 protsenti vägivallakuritegudest. Lähisuhtevägivalla ohvrile on riigi ja vabatahtlikke toel on loodud mitmeid hädavajalikke teenuseid, alates naiste tugikeskustest kuni tugitelefonideni.

Kuid kes ulatab "abikäe" vägivallatsejale? Kes aitab Eesti meest, kes juba korra on lähedase vastu käe tõstnud? Või arvame endiselt, et uppuja päästmine on uppuja enda asi? Vaevalt siin karistuste karmistamine või politsei soov vägivallatseja kolmeks ööpäevaks perest eemaldada suurt midagi muudab. Mehed peavad oma nime ja näoga lähisuhtevägivalla hukka mõistma ja tegutsema selle nimel, et mehed, kes on kurjuse meelevalda langenud, saavad vajalikku abi.

Võime lõputult otsida põhjusi vägivallale, sest teadmine selle põhjustest alates kogemusest lapsepõlvest või stereotüüpsed soorollid, ei aita meid sammugi lahendusele lähemale. Debatid teemal, kas abi mitteotsimine võib olla seotud sotsiaalse häbimärgistamise, hirmuga õiguslikke tagajärgede ees või hoopis vähese teadlikkusega, looritab vaid tegelikkust ning tõugates meid kaugemale probleemi tuumast.

Eeldades, et Eesti mees usub jätkuvalt, et abi otsimine õõnestab tema mehelikkust, kartes "omade" hinnangut hoiab teda tagasi vägivaldse käitumise vastu suunatud abi otsimisel, ei too meile nii vajalikku tulemust. Reintaageperalikult väljendudes "julgus olla nõrk" suhtumiseni, kus tuleb suuta end avada ja sellega hinge kuhjuvast pääseda, jõudmine võtab paratamatult oma aja.

Teine samm oleks loobuda eeldamisest ja stereotüüpsest mõtlemisest kui jutuks tuleb lähisuhtevägivald. Mõne aasta eest avaldatud "Variraport. Istanbuli konventsioon Eestis" (2023) rõhutab murekohana Eesti inimeste suhtumist lähisuhtevägivalda. Uuringutest tuleb esile, et jätkuvalt leiab iga kolmas eestlane perevägivallaga seonduva olevat avalikkuses ülevõimendatud. Arvame endiselt, et perevägivalda minu naabruses ega tutvusringkonnas ei esine. Kas "mittemärkamise" põhjuseks see, et Eesti mees ei oska ega taha sellest rääkida?

Vähese teadlikkuse taga ilmselt on ka meeste teema vähene käsitlemine avalikkuses. Veebimeedia analüüs näitab, et lähisuhtevägivalla teemaliste artiklites toonitatakse ainult iga kümnendas loos vägivallatseja abivajadust. Vajadus sellise "teenuse" järele on aga selgelt olemas.

Lahenduseks on kindlasti vägivaldsele mehele suunatud programmid, agressiivse käitumise muutmiseks. Sarnaselt paadunud kiiruseületajatele tuleb vägivallatsejaid suunata programmi, kus osaleja aktsepteerib varajast sekkumist, seega tunnistades abi otsimisele suunatud käitumist.

Meestele kättesaadava teenuse puudumine võib olla põhjuseks, miks lähisuhtevägivalla juhtumeid on jätkuvalt palju. Pealegi tundub, et laiema avalikkuse debati puudumise kõrval on meil vajaka spetsialistidest, kes saaks Eesti meest päriselt aidata.

Ühtlasi peame mitmekesistama kõikvõimalikke tugiteenuseid, kus vägivaldne mees saab nõu anonüümselt ja respekteerivale suhtlemisele lootes. Kui jõuametid teevad kord aastas üleskutse loovutamaks ebaseaduslikud relvad karistust kartmata, siis miks ei võiks vägivallatsejat sarnaselt üles kutsuda end andma teenusepakkujate hoolde?

Luues vägivaldsetele meestele tugiprogramme peame meeles pidama, et muutused ei ole kiired. Edukas kaasamine ei saa siiski mööda vaadata asjaolust, et mees peab esmalt võtma vastutuse oma tegude eest ja seejärel keskenduma eneseparandamisele. Jagades abi Eesti mehele, loome paremaid suhteid ja parema ühiskonna, kus pühades saabudes ei pea keegi tundma hirmu vaid rõõmu lähedastega koosoldud ajast.