Holm: riik peab lõpetama uute ülesannete võtmise ja tegelema vanadega
Riik peaks esmalt keskenduma juba võetud ülesannete täitmisele ja lahendama olemasolevad probleemid, mitte võtma üha uusi kohustusi, rääkis riigikontrolör Janar Holm saates "Esimene stuudio".
Saite valmis aastaaruande, pidasite riigikogu ees ka pikema kõne. Kui toonide värve hinnata, siis pigem hallid ja mustad toonid. Kuhu kadus riigikontrolli optimism ja päike?
Ma ei ütleks, et optimism ja päike on kadunud. Toome esile ka asju, mis hästi on, aga riigikontrolli ülesanne ei ole ainult rääkida sellest, mis hästi on, vaid eelkõige probleemidest, mis ees seisavad ja lahendamist vajavad. Selle eest on riigieelarves meile raha ette nähtud, et seda tööd teeksime.
Mõned tsitaadid: "Riik ei suuda seada prioriteete", "Eelarvedistsipliin laguneb", "Riik ei tea piisavalt hästi oma tulevasi kohustusi". Kas probleemid on ajas kasvanud või näete lahendusi ka?
Probleemid on viimastel aastatel suhteliselt sarnased. Kui vaatame üle Euroopa, siis Eesti ei erine siin – oleme suhteliselt sarnases olukorras võrreldes teiste riikidega. Meie valitsejad teavad, mis probleemid on, aga neid on raske lahendada, sest ühiskond on nii-öelda äärtesse kogunenud ja väljakutsed on väga keerulised. See ei ole ainult Eesti probleem, see on Euroopas ka nii.
Juhtimise ja valitsemise üks keskne instrument on raha ja raha puhul te ütlete, et riigil puudub terviklik ülevaade, kui palju tulevaste aastate raha on ette ära lubatud. Miks Eesti riigil või rahandusministeeriumil see kontroll puudub?
See on tõepoolest üks probleem, mille välja tõime. Teadupärast on aeg-ajalt vajadus võtta kohustusi ka pikemaajaliselt ja seadus näeb selle võimaluse ette, et 50 protsenti jooksva aasta kuludest võib ka tuleviku eelarvetesse viia. Kui küsisime, palju me tulevikku oleme kulutusi viinud, teades, et meid ootab ees miinus, tuli välja, et mitte keegi ei tea seda.
Rahandusministeerium ei tea seda ja ministeeriumid ei tea – mõned neist väitsid, et teavad. Kui küsisime konkreetseid pabereid, siis paraku tuli välja, et neid ei ole. Me võime olla ühel hetkel olukorras, kus tulevased valitsused ja riigikogu on seotud otsustega, mida täna tehakse. Nende asi on ainult leida raha nende kulutuste katteks, aga nii ei tohiks olla.
Üks asi on, kui sa midagi ostad või planeerid, aga kohustusi saab võtta ka muul viisil. Kõige värskem teie maja raport ütleb, et kui Euroopa Liidu poliitika ei muutu, võib Eestit tabada täitmata kliimakohustuste eest kuni miljardi eurone pauk. See võtaks ju hinge kinni.
Kindlasti. Just eile avaldasime auditi, mis puudutab maakasutuses keskkonnaeesmärkide täitmist. Tõepoolest, siin on teatavad ohud, et tulevikus peame seal oma rahakotist kinni maksma. Kui palju täpselt, ei tea, kõik selgub tulevikus, eks aeg näitab.
Jällegi leiduvad ju need targad, kes ütlevad, et juba siis me rääkisime, et me ei saa neid kohustusi võtta, need käivad riigile üle jõu. Ometigi me leppisime kokku, meie valitsus oli nõus. Brüsselis ütlesime, et oleme nõus. Kuidas see kõik võimalik on?
Nii ta juhtub. Päris keeruline on – ma saan nendest inimestest aru, kes käivad Euroopas neid tingimusi läbi rääkimas. Aga tuleb Eesti huvide eest seista ja selguse eest seista. Ma arvan, et mitte ainult Eesti, vaid päris paljud riigid on hädas selle konkreetse eesmärgi täitmisega praegu.
Kui ma nüüd sellele auditile tagasi mõtlen, siis kõige kurvem on tajuda, et paljud need nii-öelda lahendused, sõltuvad metoodikast. On võimalik väga palju ära otsustada kontorilaua tagant lahkumata, kas me täidame eesmärke või mitte. Pigem selle teema suur probleem on see ebaselgus, kui me saame teada, kas me 2030. aasta lubaduse täidame alles aastal 2032, siis me ei saa juhtida seda protsessi.
Aga kes vastutab ühel hetkel, kui peaks selguma, et on see miljard, on see pool miljardit, mingisugune raha – kes kannab seda vastutust?
Selles töös me oleme välja toonud lisas selgelt, kuidas otsustusprotsess toimus ja kes selles otsustusprotsessis osalesid. Eks see vastutus on seal, aga peamine küsimus on alati see, kas me teadsime, mida me otsustasime, või nagu ikka, lasime kergelt minna.
Eelarve suure pildiga jätkates: kui poliitikutega rääkida, siis nad ütlevad, et kõiges on süüdi suur sõda Ukraina ja Venemaa vahel, Venemaa algatatud sõda. Kas sõjakas naaberriik saab olla vabandus, miks meie eelarve arvepidamises saab segadus olla?
See, et meil on miinusega eelarve – ma arvan, et siin on siiski suur roll ka sellel, et naabruses käib sõda. Siit tuleb ka palju sellest, et me oleme äsja koroonakriisist välja tulnud, kus me kulutasime päris palju raha. Tõepoolest, seal on teatav roll ka sellel, mis praegu toimub, aga on neid kohti, kus me saame ka ise sisse vaadata, mida me saame paremini teha, ja kõike ei saa kindlasti ainult selle peale panna.
Kaitsekuludest oleme ka varem rääkinud. Selle sügise hittsõna kahtlemata on Datasel – see kurikuulus mürsukaasus. Kas mingisuguseid arenguid teile teadaolevalt selles loos on või jällegi peame praegu uskuma, et kõik osapooled töötavad heas usus ja see lugu lahendatakse lihtsalt ära?
Minu meelest võttis ajakirjandus väga hästi auditeerimise üle meilt. Sinna, kuhu me septembris jäime, sellel hoitakse hästi silma peal ja ma arvan, et täpselt see, mis on avalikkuses näha, nii asjad praegu täpselt on. Seda teemat uuritakse ja ka parlamendis tegelevad erinevad komisjonid sellega.
Millega ajakirjandus võib-olla vähem tegeleb, aga kus riigikontroll hoiab silma peal, on kogu kaitseväe laovarude auditeerimine. Kuidas seal asjad on? Sest ka riigikogus, kui te kõnet pidasite, võtsite eraldi ette väite, et kiirel ja keerulisel ajal ei pea kaitsevägi lugema üle mitte sokke, vaid saapaid, aga need põhilised asjad on ka lugemata.
Jah, praegu kaitsevägi tegeleb teemaga, meil on päris hea kontakt praeguse kaitseministriga. Valitsus arutab iga kuu seda seisu. Kui ette vaadata, siis tõenäoliselt järgmisel aastal me tuleme umbes samasuguse sõnumiga, sellepärast et probleemid on sellel aastal jätkunud ja lihtsalt üritame siis välja tuua, mis on paremaks muutunud. Hetkel tegeletakse tõesti laoarvestuse parandamisega selleks, et raamatupidamisarvestust saaks parandada, aga karta võib, et järgmisel aastal tõenäoliselt probleemid jätkuvad. Üritame sealt positiivselt välja tuua, mis arengut on.

Ja endiselt ei nõua te ülelugemist padrunite ja sokkide puhul, aga teid huvitavad palju kallimad asjad nagu relvasüsteemid, nende komponendid, sidevahendid, tulejuhtimisseadmed, moondamisvarustus – ja ka seal kaitsevägi ei suuda teile piisavalt hästi neid asju näidata.
Jah, miks need näited olid ka kõnes – ma olin päris murelik vahepeal, et üritati pisendada seda just nimelt padrunite ja sokkideni, aga tegelesime seal tõsiste relvasüsteemide ja erirelvastuse ja kõige muu tõsisega. Seal on arenguruumi ja ma arvan, et äkki järgmisel aastal samal ajal on see seis natuke parem.
Aga see kaos, mis kaitseinvesteeringute valdkonnas valitses – kas see on nüüd pidama saadud: allkirjastamata lepingud, dokumentatsiooni vead? Vahel ei teata, millal ja milline kaup saabub. Kas need asjad on hakanud korda saama?
Järgmisel aastal saame öelda. See aruanne puudutas eelmist aastat ja aasta alguses teadupärast tuli uus direktor riigi kaitseinvesteeringute keskusesse ning päris palju ka temaga oli kokkupuudet aasta alguses. Mulle tundub, et ta tegeleb sellega, et lepingute täitmise üle oleks parem järelevalve, sest tõesti ka seal oli teatav kaoselaadne olukord, kus oli päris keeruline aru saada sellest, mis täpselt on vastu võetud, mis vastab lepingule, mis ei vasta lepingule. Vaatame, järgmisel aastal – keeruline öelda, lootma peab.
Kui te oma töölaualt riigikontrollist kogu seda Eesti riigi juhtimist vaatate, siis kui hästi meie riik on juhitud?
Iga kord, kui ma mõne teise kolleegiga olen suhelnud ja Eesti peale mõtlen, siis selles võrdluses ütleks, et ikka uhke on eestlane olla. Alati sõltub taustsüsteemist. Meie asi on välja tuua neid probleeme, mis tuleks lahendada ja kus me võiksime veel paremad olla. Neid kohti, kus võiksime veel paremad olla, on ikka kuhjaga.
Küsimus kõige selle taustal on see, kui meie riigis võetakse vastu otsuseid, kui hästi arvestatakse erinevaid mõjusid? Kui hästi me sellega hakkama saame?
Mul on selline tunne, et meil on tüvitekst "Kevade" ja seal on, et kui ei suuda teha tervet rehkendust, tee pool. Me võib-olla mõnikord ka riigi juhtimises erinevate reformide ettevalmistamisel ja plaanide ettevalmistamisel teeme nii, et ilmnevad väga paljud kulud ja mõjud alles siis, kui rakendamine on. Neid näiteid on ju väga palju.
Kui me vale poole teeme, siis on ju probleem?
Ikka tuleks mõlemad pooled teha. Et reform oleks edukas ja muutused oleksid edukad, peame teadma, mis need kulutused on. Tohutult oluline on, et me igasuguseid algatusi tehes alguses saaksime kohe aru, mida see maksab.
Homme hakkab vabariigi valitsus arutama idapiiri sulgemist. Milline see idapiiri sulgemise mõjuhinnang on?
Ei oska öelda, homme valitsusele tutvustatakse, mis see täpselt tähendab.
Kas see mõjuhinnang juba valitsuse istungite infosüsteemis üleval ei ole?
Ei ole jõudnud vaadata, ma arvan, et ta tõenäoliselt on, kui istung on homme.
President ütleb, et emotsioonide ajendil ei peaks riiki juhtima. Olete temaga nõus?
See ei puuduta ainult piiri, see puudutab kõiki teemasid. Emotsioonide ajal ei saa seda teha, peame ratsionaalselt otsustama.
Võib see otsus idapiir sulgeda olla liiga emotsionaalne?
Ei oska öelda, ei näe valitsuse liikmete sisse. Ma loodan, et mõjuhinnangud on tehtud ja tehakse tark otsus.
Räägime arengukavadest ka, sest ütlete, et neid on päris palju. Kas te olete proovinud kokku lugeda ka riigikontrollis, kui palju Eesti riik arengukavasid on vastu võtnud?
Neid on vähem, kui minevikus oli. Seda tööd on tehtud, et arengukavasid on vähemaks saanud, aga neid on jätkuvalt liiga palju selleks, et nad oleksid tõsiseltvõetavad. Tervisevaldkond, kus on lisaks kesksele rahvatervise arengukavale 16 arengukava ja seitse on tegemisel.
Mingid inimesed kogu aeg koostavad neid, saavad sellest raha. Põhimõtteliselt kaasatakse majaväliseid eksperte, neile makstakse, kaasatakse osapooli, peetakse mõttetalguid ja siis pannakse kõik see paberile?
Töö käib.
Mis see maksab?
Töö kogu aeg käib, ta maksab. Kõige tähtsam, mis ta maksab, on tegemata otsused. Plaanid on head, aga tegemata otsused maksavad. Ma isegi nii väga ei näeks peamise kuluna seda, mis on selle kaasamisprotsessi kulu ja mis on nende inimeste kulu, vaid seda, et asjad lükkuvad edasi. Arengukavad on teatud valdkondades andnud võimaluse lihtsalt otsuseid edasi lükata.
Kas me püüame neid täita või milles see probleem on, et kogu aur, tööjõud ja raha kulubki ära koostamise peale ja kui läheb rakendamise poole peale, siis sinna ametnikke ei panda ja raha ei ole?
Ma ei ole kindel, et kõigi arengukavade puhul on algusest peale üldse eesmärk seda täita, vaid pigem võib-olla rahustada keskkonda, anda lootust, sest kui raha ei ole, siis lootus ju ei maksa midagi.
Põhimõtteliselt teeseldakse siis töö tegemist?
Eks arengukava kokkupanek on päris töö ju ja päris ajakulu, aga tuleks mõõta selle järgi, mis tulemusena sünnib. Aga ma tahan öelda, et see kriitika ei puuduta seda, et Eesti ei tohiks tegeleda arenguplaneerimisega. Vastupidi, on ka positiivseid näiteid.
Võtame kaitsevaldkonna näiteks, kus on erinevad arengudokumendid ka investeeringuotsuste valikute tegemise aluseks, ja neid on veel. Aga me räägime nendest olukordadest, kus on näha, et vaatamata sellele, et arengukava on tehtud, mitte midagi ei juhtu.
Tervisevaldkonnas oleme mitme aasta jooksul küsinud erinevate teemade kohta ja siis öeldakse, et täpselt nüüd on õnnest puudu üks arengukava. Tuleme tagasi, on valmis, aga õnne ei ole saabunud.
Ma tooks veel ühe teise valdkonna näite. Umbes aasta tagasi võeti vastu energiamajanduse arengukava, möödus paar kuud, Elering tuli välja miljardieurose uue gaasijaamade hankega, mida selles arengukavas ei ole. Kuidas see võimalik on? Kas Eleringile sai tulla üllatusena, et meil on elektridefitsiit?
Ka enne energiamajanduse arengukava vastuvõtmist oli energiamajanduse arengukava, mida ju ei jälgitud. Ma arvan, et protsess, mis toimus uue energiamajanduse arengukavaga, oli selles mõttes positiivne, et ta võttis mõned asjad maha – lepiti ka kokku, mida ei tehta. Aga tõepoolest, nagu selle näite puhul võib näha, siis ega need otsused ei tulene otseselt sellest arengukavast.

Aga mis juhtuks Eesti riigis, kui me lepiks kokku, et mitte ühtegi arengukava me enam ei tee?
Ma arvan, seda eesmärki ei tohiks seada. Me võiks teha jätkuvalt tõsiseltvõetavaid arengukavasid – me võiksime ikkagi kokku leppida, kuhu me jõuda tahame, mis me selleks tegema peame ja mis see maksab, aga seda tuleks teha tõsiselt. Ja nagu ma ütlesin, õnneks on ka neid näiteid olemas.
Võtame selle tervishoiuvaldkonna, millest te ka näiteid tõite. Värske raport ütleb teil ka, et tervishoiuvõimekus jääb ravivajadusest üha enam maha, reformiplaanid ületavad suutlikkust muutusi ellu viia. Aidake tõlkida – see tähendab ju seda, et patsiendi vaatest läheb asi ainult halvemaks.
Patsiendil on tohutu hea valik erinevaid arengukavasid, aga tõepoolest, ravivõimalused ei parane selle tulemusena. Mis see probleem on? Kui vaadata neid üksikuid arengukavasid eraldi, siis kõik tundub hea, aga kui nad kokku panna ja mõelda, et nüüd tuleb seda rakendama hakata, siis tuleb mõelda nendele inimestele, keda on selleks vaja, sellele rahale, IT-lahendustele. Seda kõike korraga lihtsalt päriselt ei ole võimalik teha, tuleb teha valikuid ja need valikud on rasked.
Nüüd tulevad kohe valimised, ma kujutan ette, kuigi veel programme ei ole ilmunud. Kõik erakonnad lubavad tõenäoliselt ravijärjekordi lühendada, tervishoidu veel paremaks muuta, mõni räägib võib-olla ka ausamalt eraraha kaasamisest, kuigi valija tõenäoliselt ei saa aru, mida see otseselt tähendab. Teie teate juba ette, et ega see ju päeva ei päästa ja olukorda ei lahenda?
Jah, nii ta on, lihtsaid lahendusi ei ole kuskilt võtta, kuskilt tuleb alustada. Ma ei taha ka öelda, et midagi ei tehta. Eile ju terviseminister kaitses esimesel lugemisel seaduseelnõu, mis puudutas perearstide temaatikat näiteks, kus nähakse ette olukorrad, kus perearsti ei ole võtta, nagu me teame.
Opositsioon ütleb, et ta lahendas iseenda probleemi?
Nojah, eks sellele vürtsi lisas see teine teema, mis seal kõrval oli, aga ka päriselt käsitletakse seal probleemi, mis puudutab asendusnimekirjas olevate inimeste suurt hulka.
Aga ikkagi, kui vaadata poliitikute vaatest: lubatakse, et asjad lähevad paremaks, ametnikud töötavad selle nimel, et asjad läheksid paremaks, ja siis tulete teie, ütlete, et olete jäänud poolele teele. Mida teha?
Esimene asi on see, et me võiksime need asjad, mis me ette võtame, tõsiselt ära teha. Kõigepealt eristada, mis on baasfunktsioonid, mida täitma peab riik. See ongi tervishoid, see on haridus, see on ühistransport kasvõi. Lahendaks neid asju, mis meil on tegemata. Kõige hullem on nüüd jälle võtta virnu uusi asju ette ja olemasolevad probleemid jäävad lahendamata.
Ka nende arengukavade probleem on mõneti, et loeme sealt nagu paradiisi, aga selle paradiisi ülalpidamiskulud peavad kuskile eelarvesse, riigieelarve strateegiasse mahtuma. Me näeme praegu põrgu vaeva sellega, et olemasolevaid kohustusi täita. Võtame erihoolekande näiteks – 200 miljonit eurot, mis on ministeeriumi enda arvestuse järgi puudu. Ja me oleme siin raha juures, aga oleme olukorras, kus ka inimesi ei ole. Tervishoiu üks suur probleem on see, et võib ju otsustada riigieelarve strateegia raames, et anname raha, aga arsti ei õpeta nagu trollijuhti kuue kuuga – see võtab palju rohkem aega.

Lahendusi on ju kaks: kas raha juurde anda, aga me saame aru mõlemad, et raha juurde andmine on väga keeruline, sest kui vaadata ühiskonna reaktsiooni erinevatele maksutõusudele, siis sellega suur osa ühiskonnast ei ole nõus. Teine võimalus on lihtsalt teha vähem. Kui palju mõeldakse täna Eesti poliitikas ja Eesti riigis selle peale, et teekski vähem?
Eks see häda on, et äravõtmine on ju valus – pigem on hea midagi kõrvale ehitada. Ja nii see riik muutub üha paksemaks, kus tulevad uued asjad, aga vanad jäävad küpsema. On ka ju kärpeid olnud riigieelarves – kas neid kärpeid, mis on päris kärped, või neid, kus esialgseid ambitsioone võetakse maha.
Reeglina öeldakse, et tehke lihtsalt väiksema raha eest sama osa ära. See ju ei lahenda selles mõttes probleemi, see tekitab ju vaesust juurde.
Mõnikord on ka see lahendus anda vähem, et siis efektiivselt raha kasutada, aga minu meelest Eesti probleem on praegu selles, et meil on – kui ma pean riiki silmas – neid ülesandeid liiga palju. Kui praegu öelda, et võtame 20 protsenti ametnikke vähemaks, ja kui ülesanded jäävad alles, ega siis sellest ei lähe elu paremaks. Kui me räägime kasvõi ametnike kärpimisest, siis võiks ausalt öelda, mis asja me vähem teeme.
Kohtusin teisipäeval vabariigi presidendiga Vikerraadios, sai seda intervjuud ka kuulata. Ta rääkis pikalt julgusest otsustada, võtta vastu ka ebapopulaarseid otsuseid. Kas riigisektoris, ametnike ja poliitikute tasandil see julgus on olemas?
Nagu ma alguses ütlesin, ma arvan, et teadmine on olemas, et nii edasi minna ei saa. Kui ma viitasin ka Euroopale – võtame Prantsusmaa ja Hispaania –, kõik teavad seda, et niimoodi edasi minna ei saa, et kulud kasvavad, aga proovi sa seda otsust teha, kui ühiskond on nii polariseerunud. See on päris keeruline. Jah, ma arvan, et julgus tähendab seda, et järgmistel valimistel väga palju asja koalitsiooni ei ole, aga otsustada tuleb.
Poliitikute puhul on enne valimisi eriti arusaadav, et nemad tahavad olla populaarsed. Järelikult siis ametnikud peaks ikkagi aitama ree peal hoida ja reaalsust ikkagi koju tooma. Aga kui te mõtlete selle peale – te olete riigiametnik olnud juba mõned aastad üle veerand sajandi –, kui te alustasite, kas seda julgust siis oli rohkem?
Ma arvan, et oli küll julgust rohkem ja ma arvan, et ka ühiskond oli vastuvõtlikum rohkem muudatustele. Sellist ärevust on nüüd natuke rohkem ja ma arvan, et väga paljud on nõus sellega, et kärpida tuleb. Aga see on natuke nagu "mitte minu tagaaias" olukord, et võib küll, aga mitte minuga seoses. Väga paljud need kohad, kus tõsiseid kärpeid saab teha, puudutavad väga paljusid inimesi. Nii et nokk kinni, saba lahti – tahaks küll, aga ei taha ka.
Endise haridusministeeriumi kantslerina, mis pilguga te vaatate eks-Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse juhi Hendrik Aguri kaasusele, sellele sõidupäevikute loole?
See on mõneti kurb, sest Hendrik Agur on minu meelest silmapaistev direktor, ta on erinevates koolides väga head tööd teinud ja kahju, et see praegu seal koolis niimoodi lõppema pidi. Aga päris nii, nagu ta oma sõidukompensatsiooni välja võttis – tõepoolest, nagu ta ka ise on öelnud –, teha ei saa.
Aga see kompensatsioon ja palgalisa: ma olen kuulnud, et avalikus sektoris üsna paljud tõlgendavadki sellist asja palgalisana. Mis te arvate, kui levinud see probleem avalikus sektoris võiks olla, kus ametnikud võivad olla probleemi kütkes, sellepärast et loomingulisse tabelisse on midagi kirja pandud?
Ma ei tahaks uskuda, et see on valdav probleem. Ma arvan, et kui on mingisugused kompensatsioonid, siis neid ikkagi tehakse tõsiseltvõetavalt ja nii, nagu on ette nähtud.
Kuigi räägitakse, et riigil on raha puudu, siis lugedes riigikontrolli aastaaruannet, räägite taaskord sellest SmartCapi kaasusest. Kuidas ikkagi on võimalik, et riik laenab mitu miljardit eurot ja peaaegu veerand miljardit eurot seisab arveldusarvel – või võib-olla tänaseks enam ei seisa seal –, kuidas see võimalik on?
Aasta alguses tõepoolest niimoodi oli, et riik võtab ühe käega laenu ja teiselt poolt annab investeerimisfondidele, kus see seisab ja kogub nii-öelda hoiusintressi. See, nagu rahandusminister on öelnud, on kahetsusväärne ja see on probleem. Praegu selle probleemi lahendamisega tegeletakse ja ma arvan, et kui asjad käivad õigesti ehk raha eraldatakse siis, kui selleks on õige aeg, siis see sääst on päris suur.
Toimetaja: Merilin Leetna
Allikas: "Esimene stuudio", intervjueeris Mirko Ojakivi









