Britt Vahter: abi peab jõudma lapseni, mitte jääma paberile

Riik on loonud lastekaitsele ulatuslikud nõuded ja kohalik omavalitsus vastutab nende täitmise eest, ent kui spetsialistide aeg kulub järjest enam menetlemisele, aruandlusele ja kohtuvaidlustele, jääb vähem aega tööks, milleks see süsteem üldse loodud, kirjutab Britt Vahter.
Rõuge vallas elab 730 last, kellest 90 on praegu lastekaitse vaateväljas. See tähendab, et iga kaheksas laps vajab ühel või teisel põhjusel lastekaitse tähelepanu ja see on arv, mis peaks ühiskonda suunama mõtlema palju enamale kui ühe omavalitsuse järelevalvetulemused.
Hiljuti on ajakirjanduses kajastatud sotsiaalkindlustusameti korduvat järelevalvet Rõuge valla lastekaitsetöö üle. Järelevalves toodi esile puuduseid, millest osa on püsinud aastaid. Me ei saa ega kavatsegi seda eitada, aga kui me soovime, et laste olukord päriselt paraneks, tuleb rääkida ka sellest, miks sellised puudused tekivad ja miks pole nende kõrvaldamine kiire tegevus.
Lastekaitsetöötaja peab sageli tegema väga raskeid otsuseid väga keerulistes olukordades. Tema tööpäeva võivad mahtuda lapse hooletusse jätmine, vanemate sõltuvusprobleemid, koolist puuduv teismeline, aastate pikkune hooldusõigusvaidlus ja telefonikõne vihaselt lapsevanemalt. Mõnikord ka otsesed ähvardused spetsialisti või tema pere suunas. Sellises pingeväljas töötamine nõuab erakordselt tugevat närvi, et võtta järgmine laps või pere vastu rahulikult ja professionaalselt.
Vaevalt arvab mõni lastekaitsespetsialist töökohta vastu võttes, et saab rahulikule kontoritööle, kus on võimalik oma tööpäevi nädalateks rutiinselt ette planeerida. Aga kas nad on valmis selleks, mis neid päriselt ees ootab? Kas meie kujutame seda ette? Isegi kui kujutame, siis kas mõistame seda tõeliselt?
Lastekaitsetöötaja amet ei võimalda kuigivõrd planeerimist, kuna vaikseks kontoritööks plaanitud päevast võib juba öösel enne tööpäeva algust saada väga töömahukas päev "põllul", mis toob spetsialisti lauale veel ühe lisandunud menetluse.
Alati ei olegi operatiivtöö see, mis kontoritöö ja dokumenteerimise aega hõivab, sest kõrvaltvaataja jaoks põgus kohtumine perega võib tähendada, et sellele on eelnenud nädalaid kontakti otsimist, tühje sõite, veenmist ja usalduslikke jutuajamisi. Kümnete kilomeetrite sõitmise ajal (Rõuge valla ühest teise on 60–70 km, vallamajast ühte või teise suunda 30–40 km) on käed roolil ja tähelepanu liiklusel, heal juhul saab teha mõne telefonikõne. Tagasi kontorisse jõudes tuleb päeva jooksul tehtu nõuetekohaselt dokumenteerida.
Pole ime, et lastekaitsetöötajate hoidmine on keeruline üle Eesti ja Rõuges on aastate jooksul vahetunud palju spetsialiste. Suure liikuvuse taga on töö intensiivsus, vastutuse määr ja ebapiisav tasu selle töö eest. Iga lahkuva töötajaga kaob osa teadmistest ja usaldusest, iga uus töötaja peab alustama vanade juhtumite lahtiharutamist, millest mõni on meie näite puhul saanud alguse aastal 2018.
Töö kuhjudes on lastekaitsjatel pea võimatu kasvõi oma kolleegide seast abikäsi leida, sest laste ja perede andmed on tundlikud, nendega töötamine vajab erialaseid teadmisi ja ligipääsu isikuandmetele.
Tallinna Ülikooli 2024. aasta uuring kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate tööheaolust ja ametialasest arengust kirjeldab ka meie vallale tuttavaid muresid. Vastajad tõid esile stressi ja läbipõlemisohu ning leidsid, et töö dokumentidega, aruandlus ja kooskõlastamised võtavad (liiga) suure osa ajast, mida nad vajaks hoopis laste ja peredega töötamiseks.
Kas lastekaitses on tähtsam õigel ajal aidatud laps või õigel ajal täidetud dokument? Milline osa lastekaitsespetsialisti tööst aitab täita lapsele antud lubadust ja milline rõõmustab järelevalveametnikku?
Loomulikult on dokumenteerimine vajalik. Lapse õigused, otsuste põhjendatus ja järjepidevus peavad olema tagatud. Kuid kui lastekaitsetöötaja peab valima, kas reageerida kohe ohus olevale lapsele või tegeleda mõne varasema juhtumi dokumentatsiooni lõpetamisega, siis minu vastus vallavanemana on selge: kõigepealt laps. See ei vabasta seadusest tulenevatest kohustustest, kuid prioriteedid peavad olema paigas.
Meie vallas töötab praegu kaks lastekaitsespetsialisti. Oleme tõstnud nende palka ning pakume mentorlust, koolitusi ja juhtkonna tuge, aga kahe inimese tööpäevas on endiselt ainult piiratud arv tunde.
Kodukülastusteks ja kohtumisteks vajalikud sõidud võtavad meie ligi tuhande ruutkilomeetri suurusel territooriumil märkimisväärse osa tööajast. Needsamad pikad vahemaad, hõreda graafikuga bussiliinid, oma auto puudumine ja sageli ka vähene motivatsioon mõjutavad väga palju perede võimalusi teenustele jõuda ning lisavad transpordi korraldamise vajaduse.
Samuti tuleb rohkem planeerida näiteks kaugemalt tulevate spetsialistidega kohtumisi, perede tugigruppide ja koolituste läbiviimist: sarnase vajadusega pered elavad hajali ning osalemine peab olema neile ka praktiliselt võimalik. Need on meie igapäevase töö asjaolud, millega lihtsalt peab arvestama.
Olen kahe käega poolt, et järelevalvet kui peegeldust ja tagasisidet meie tööle on väga vaja. Aga kui ettekirjutused korduvad järelevalvest järelevalvesse ja vallast valda? Muidugi peab sellele vastama iga vald ise, aga kas siin pole ka riigi jaoks võimalust süsteemile tervikuna peale vaadata?
Korduv järelevalve on vallale tõsine märguanne. Rõuge vald peab oma puudused kõrvaldama ja teeb selle nimel tööd. Aga Eesti lastekaitse ei muutu paremaks üksnes sellest, et järjekordne omavalitsus saab ettekirjutuse või sunniraha hoiatuse.
Riik on loonud lastekaitsele ulatuslikud nõuded ja kohalik omavalitsus vastutab nende täitmise eest, ent kui spetsialistide aeg kulub järjest enam menetlemisele, aruandlusele ja kohtuvaidlustele, jääb vähem aega tööks, milleks see süsteem üldse loodud on ehk laste ja perede aitamiseks. Soovime, et meil oleks tõhusam riik, aga lõualuud on paberinärimisest valusad. Kas korras paber on tähtsam ja loeb rohkem kui päriselt abi saanud laps? Praegu küll.
Toimetaja: Kaupo Meiel




