Kaia Vask: töökusega meil probleeme ei ole, küll aga palgaga

Eesti miinimumpalga ostujõud on Euroopa Liidu madalaim, parem palk võib aidata ettevõtetel töötajaid hoida ning suunab tööandjaid otsima võimalusi töökorralduse parandamiseks, kirjutab Kaia Vask.
Kujutage ette palgapäeva, raha laekub kontole, kuid on juba ette ära jagatud. Üür, küte, elekter, toit ja kütus võivad neelata suurema osa töötasust. Inimene käib iga päev tööl ja teeb oma tööd korralikult. Ta ei ela üle oma võimete, ometi ei taga tema sissetulek perele hakkamasaamist järgmise palgapäevani. Kas see on tõesti kõik, mida Eestis ausa töö eest vastu antakse?
Täistööajaga töötava inimese miinimumpalk on tänavu 1. aprillist 946 eurot kuus. See on brutopalk, millest lähevad maha maksud ja muu, nii et töötaja pangakontole laekub tunduvalt väiksem summa. Samal ajal on tarbijahinnad tänavu oktoobris aastataguse ajaga võrreldes 4,2 protsenti tõusnud ning eriti kalliks on muutunud eluase ja transport.
Need on väljaminekud, mida pole võimalik paremate aegade ootuses edasi lükata. Ilma katuseta pea kohal ei saa Eesti kliimas suurema osa aastast hakkama ja transpordikulu on paljudele paratamatu, sest statistikaameti andmetel käis juba kolm aastat tagasi neli inimest kümnest tööl mõnes teises omavalitsuses.
Eesti miinimumpalga ostujõud on Euroopas kõige madalam
Eesti miinimumpalga ostujõud on Euroopa Liidu (EL) madalaim. Eurostati juulikuise võrdluse järgi jääb see alla kõigi 22 liikmesriigi näitajale, kus kehtib riiklik alampalk. Teisisõnu saab Eesti miinimumpalgaga töötaja tasuda ja tarbida vähem kui üheski teises neist riikidest.
Eesti inimesed on tööturul aktiivsed. Naiste tööhõive oli eelmisel aastal EL-i kõrgeim ja meeste oma üle keskmise. Töökusega meil seega probleeme ei ole, küll aga töö eest saadava palgaga. Riigis, kus töötamist väärtustatakse, ei peaks täiskohaga töö tähendama pidevat muret selle pärast, kuidas järgmise palgapäevani hakkama saada.
Eriti murelikuks teeb mind noorte olukord. Kujutame ette noort, kes on leidnud täiskohaga töö ja soovib vanematekodust välja kolida. Ta vaatab üürikorterite kuulutusi, arvutab kokku tagatisraha, esimese kuu üüri ja muud kulud ning mõistab, et omaette elamine käib talle üle jõu.
Töökoht peaks andma noorele võimaluse iseseisvuda ja tulevikuplaane teha. Kui suur osa palgast kulub üksnes üürile, toidule ja töölesõidule, jääb vähe võimalusi ootamatuteks kuludeks või tuleviku tarbeks raha kõrvale panemiseks. Iseseisva elu edasilükkamine ei pruugi seega olla noore vaba valik, vaid paratamatus.
Mõnes peres saavad vanemad täiskasvanud noort õpingute ajal toetada. Teistes peredes ei ole see võimalik, sest vanemate endi sissetulek katab vaevu igapäevased kulud. Nii võivad kahe ühtviisi tubli ja tööka noore võimalused kujuneda juba iseseisva elu alguses väga erinevaks.
Tänavu avaldatud Eurostudenti uuring näitab, et õpingute kõrvalt töötamine on Eestis paljudele üliõpilastele jätkuvalt äraelamise küsimus. Kasvanud on nende üliõpilaste hulk, kes ei saaks töötamata kõrgharidust omandada. Õppimise kõrvalt töötamine annab küll töökogemust, aga jätab ka õppimiseks vähem aega.
Eestis kehtib noortele sama riiklik alampalga määr kui teistele töötajatele. See on oluline põhimõte, mida tuleb hoida. Palga suurus ei tohi sõltuda töötaja vanusest.
Tööandjate mure on mõistetav, kuid palgatõusust võidavad kõik
Mõistan ka tööandjate muresid. Palgatõus võib suurendada ettevõtte kulusid, nõuda otsuste hoolikamat kaalumist ning eriti väiksematel ettevõtetel võib olla keeruline muutustega kiiresti kohaneda, kuid meie ettevõtluse tulevik ei saa sõltuda sellest, kui kaua suudavad inimesed väikese palgaga hakkama saada.
Eesti senine kogemus ei toeta väidet, et miinimumpalga tõus toob vältimatult kaasa töökohtade kadumise. Tartu Ülikooli RAKE uuring näitas, et varasemate alampalgatõusude mõju tööhõivele oli valdavalt statistiliselt ebaoluline või hoopis positiivne. See ei tähenda, et palkade tõstmine oleks alati riskivaba, aga senised andmed ei anna alust pidada töökohtade kadumist riikliku miinimumpalga tõstmise paratamatuks tagajärjeks.
Palgakasvu ja tootlikkuse seos toimib mõlemas suunas. Parem palk võib aidata ettevõtetel töötajaid hoida ning suunab tööandjaid otsima võimalusi töökorralduse parandamiseks, inimeste oskuste arendamiseks ja uude tehnoloogiasse investeerimiseks. See kõik ei juhtu siiski iseenesest. Vaja on ettevõtjate otsuseid ja investeeringuid ning ka riigi tuge, et väiksemad ettevõtted suudaksid muutustega kaasa minna.
Kõrgem palk elavdab ka majandust. Kui väiksema sissetulekuga inimesel jääb pärast palgapäeva rohkem raha kätte, saab ta rohkem kulutada kaupadele ja teenustele. Nii jõuab osa rahast meie ettevõteteni tagasi. Võidavad kõik.
Ametiühingud ootavad 23. novembril tööandjatelt konkreetset ja töötajate panuse suhtes õiglast riikliku töötasu alammäära pakkumist. See annaks võimaluse jõuda kokkuleppeni ning kehtestada uus miinimumpalk tavapärasel ajal, 1. jaanuaril 2027. aastal.
Tänavu hakkas 946-eurone miinimumpalk kehtima alles 1. aprillist. See tähendas töötajatele saamata jäänud eurosid ja riigieelarvele väiksemat maksutulu. Kuna hilinemine kahjustaks nii töötajaid kui ka riigi eelarvet, ei tohiks selline praktika 2027. aastal korduda.
Läbirääkimistel otsustatakse sedagi, kas väikese palgaga töötajad ja nende pered saavad järgmisel aastal veidi kindlamalt tulevikku vaadata ning kas noortel on võimalik tänu töötamisele vanematekodust välja kolida või vähendada töökoormust ja pöörata suuremat tähelepanu õpingutele.
Toimetaja: Kaupo Meiel




