Harri Tiido: Hiina ideest
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord Xu Guoqi abil vaatluse all Hiina ja hiinlased. Praegu on meil mitu erinevat Hiinat ja hiinlased nelja erineva Hiina passiga, pluss veel välisriikides olevad suured hiinlaste kogukonnad, märgib Tiido.
Jutustan Hiinast, kuna uudistes on see pidevalt esil, kuigi ehk mitte Eesti välispoliitika plaanis. Täpsemalt teen juttu Hiina ideest, ehk et mis see Hiina ja hiinalikkus on.
Üldise arvamuse kohaselt on tegemist aastatuhandete vanuse tsivilisatsiooniga, kiirelt arenenud ning maailmas üha suuremat rolli etendava jõuga. Kuid näib, et Hiinas eneses ei olda päris kindlad, mis see Hiina üldse on või oli. Pealegi on Hiinasid mitu. Milline neist on see kõige hiinalikum, see kõige autentsem? On kommunistlik Hiina Rahvavabariik. Taiwanil on demokraatlik Hiina Vabariik, mille ajalooline järjepidevus on paradoksaalsel kombel palju pikem kui puna-Hiinal.
Siis on veel Hongkong, mille elanikest paljud ei soovi, et neid hiinlasteks nimetatakse. Ja on ka Macau, mis koos Hongkongiga esindab põhimõtet "üks riik, kaks süsteemi". Kuigi seegi mõiste on küsitav.
Lähtun Hongkongi Ülikooli ajalooprofessori Xu Guoqi raamatust "Hiina idee. Vaidlustatud ajalugu" (Xu Guoqi, "The Idea of China. A Contested History", 2026). See mõte, et Hiina olemus ja ajalugu on vaidlusalune, omab pikka ajalugu. Ideed Hiinast ehk hiina keeles Zhongguost on leiutatud, arendatud ja kujutatud nii hiinlaste kui ka välismaalaste poolt. Ehk see on konstruktsioon.
Lisaks on olnud palju erinevaid Hiinasid: Hiina kui tsivilisatsioon, kui kultuur, kui peredünastia või kui parteiriik. Enamuse impeeriumite ajastust Hiinal ühtset nimetust ei olnud, kuna iga dünastia ajal nimetati riiki dünastia järgi, Suur Ming või Suur Qing või mis iganes.
Vajadus riiki ühtselt nimetada tekkis koos välissuhtlusega ja konkreetsemalt pärast 1895. aasta lüüasaamist Jaapani käest. Kuni selle ajani ei olnud Hiinas isegi välisministeeriumi, kuna seda ei peetud vajalikuks.
20. sajandi algul sai riigi ametlikuks nimetuseks Zhongguo ehk Hiina. Kuigi ka see ei ole päris täpne, kuna tähistab poliitilist ruumi, milles hiinlased elavad. Kultuuri ja tsivilisatsiooni kirjeldamiseks kasutatakse terminit Zhonghua tähendusega "keskne koht, kus hiinlased elavad".
Nimel Zhongguo on siiski ajalugu olemas, kuna seda kasutati juba 2. sajandil enne meie aega Hani dünastia ajal, kui otsustati saata nüüdses mõistes Lähis-Itta sõnumiviija. Ka hilisemates dünastiates kasutati seda terminit läbirääkimistel või lepingute sõlmimisel.
Termin Hiina või inglise keeles China arvatakse olevat tulnud läbi India ja see tuginevat kolmandal sajandil enne meie aega valitsenud Qini dünastia nimele. Sealt jõudis nimetus itaalia keelde kui Cina, prantsuse keelde Chine ja inglise keelde China. Marco Polo kasutas oma reisikirjeldustes terminit Cathay, millest võib pärineda ka näiteks venekeelne Kitai.
Hiinaks muutus Zhongguo väidetavalt 1912. aastal Hiina Vabariigi väljakuulutamisega ja esimesena kasutanud inglise keeles terminit Republic of China Hiina revolutsiooni isa Sun Yat-sen ühes oma pamfletis.
Hiina nimetus on seega ajas arenenud, kuid segane lugu on ka hiinalikkusega ja Hiina piiridega. Meenutame, et Hiina viimane dünastia, kelle ajal riigi piirid tublisti laienesid, nimelt Qingi dünastia, oli mantšude valitsus. Nood olid aga pigem mongolitele või tunguusidele lähedased, ehk ei olnud han-hiinlased.
Sun Yat-seni 20. sajandi alguse revolutsiooni üks peamisi hüüdlauseid oligi võõraste mantšude võimu kukutamine ja nende välja kihutamine. Ka vähemalt üks varasem dünastia oli olnud mongolite oma. Ja tänapäeval on Hiinale kuuluvas Sise-Mongoolias olemas Tšingis-khaani muuseum, kus teda nimetatakse Hiina suurmeheks, millega iseseisva Mongoolia mongolid sugugi nõu ei ole.
Qingi dünastia ajal kasvas Hiina territoorium 60 protsendini praegusest, hõlmates Mongoolia, Tiibeti ja suure osa Kesk-Aasiast, mida nimetati Xinjiang ehk Uus Piir. 1912, kui mantšude režiim langes, liideti tekkinud Hiina Vabariigiga ka mantšude alad Korea poolsaarel, tuues need han-hiinlaste kontrolli alla.
Riigi nime ja hiinalikkuse teema muutub veelgi segasemaks, kui vaadata ümbruskonna rahvaste väiteid. Kui mantšud 17. sajandil Hiinas võimule tulid, leidsid mitmed naaberrahvad, kes olid arenenud hiina väärtustel ja kultuuril, et Hiinat enam ei ole.
Markantseim näide on Korea, mille eliit kuulutas mantšude võimule tulles, et nüüdsest on nende Chosoni dünastia see tegelik ja tõeline Hiina. Korea õukond jätkas Hiinas kukutatud Mingi dünastia kalendri kasutamist ja Mingi õukonna vormiriietuse kandmist. Korealased leidsid, et nemad on rohkem hiinlased kui võõramaalaste võimu all olevad hiinlased.
Iroonia on selleski, et kui puna-Hiina valitsus viimastel aastatel on püüdnud taastada sidet Konfutsiuse traditsioonidega, on neil tulnud vastavate rituaalide õigeks läbiviimiseks küsida nõu korealastelt, kellel vastav teave on säilinud.
Riigi ja rahva piiride ja olemuse aluseks loetakse enamasti põhiseadust. Hiinas on neid olnud hulgi, Qingi dünastia kukutamise järel oli neid Hiina Vabariigil vahemikus 1912 kuni 1946 kokku 12, mõned küll ei jõudnud kaugemale mustandist.
Esimene tõeline põhiseadus pärineb aastast 1947 ja see on praeguseni põhimõtteliselt jõus Taiwanis, kus säilis algne Hiina Vabariik. Puna-Hiinal ehk Rahvavabariigil on olnud alates loomisest 1949 neli konstitutsiooni, viimane aastast 1982. Ja sellesse viimasesse on viidud sisse vähemalt 52 parandust, neist värskeim aastast 2018, kui kaotati presidendi ametiaja piirang.
Ka Konfutsiuse õpetus, mida peetakse justkui järjepidevaks, on kord tõusnud, kord langenud. 1895. aastal süüdistasid paljud hiinlased just seda õpetust riigi allakäigus ja kommunistid tegelesid selle välja juurimisega, kuid 1980. aastatel, kui Konfutsiuse ideed Taiwanil populaarseks said, toimus õpetuse taassünd ka mandril ja kompartei hakkas kasutama seda oma legitiimsuse kinnistamiseks.
Xu Guoqi sõnul on kommunism ja sotsialism Hiinas surnud, rahvauskumusi ja kristlikke sekte ei lubata ning neis oludes leidis konfutsianism koha kui režiimi ideede õigustaja ehk selles nähakse partei päästjat.
Praegu on meil mitu erinevat Hiinat ja hiinlased nelja erineva Hiina passiga, pluss veel välisriikides olevad suured hiinlaste kogukonnad. Hiina ja hiinlaste idee näikse olevat endiselt arengus.
Toimetaja: Kaupo Meiel




