Tervishoius on rahast rääkimine ebamugav. Arusaadavalt ei mõtle inimene, kes ootab operatsiooni, vajab uut ravimit või püüab saada aega eriarstile, esmajoones tervisekassa eelarve seisule. Tema jaoks tähendab tervishoid väga konkreetset seda, kas ta saab abi siis, kui tal seda vaja on.

Seepärast võib jutt eelarve tasakaalust kõlada kergesti jutuna kokkuhoiust. Ometi ei ole tervisekassa eesmärk saada Excelis read klappima. Meie ülesanne on korraldada Eesti ühise raviraha kasutamist nii, et inimesed saaksid vajalikku abi nii praegu kui ka viie, kümne ja kahekümne aasta pärast. Ja veel parem, kui seda abi oleks vaja hiljem, sest inimesed püsivad tervena kauem.

See ongi põhjus, miks tervishoius tuleks ennekõike rääkida sellest, mida me selle raha eest saame.

2027. aastal ulatuvad tervisekassa prognoositavad kulud kaugelt üle 2,6 miljardi euro. Seda on ligikaudu 85 miljonit eurot rohkem kui tänavu. Samal ajal on eesmärk vähendada eelarve puudujääki tänavuselt ligi 90 miljonilt 43 miljoni euroni ning jõuda praeguse prognoosi järgi 2030. aastaks tasakaalu.

Mida see tähendab lihtsas keeles? Et tervishoidu tuleb raha juurde, kuid kulude kasvu tempo peab aeglustuma. Soovime, et inimene jõuaks kiiremini õige spetsialisti või ravini ilma, et ta peaks läbima ebavajalikke samme või ootama süsteemis kauem kui vaja.

Kust surve tervishoiurahale tuleb?

Esiteks sõltub meie ravikindlustuse rahastus endiselt suuresti sotsiaalmaksu laekumisest. Märksõnadeks on muutused tööturul ja tööealiste vähenemine. Arvestades rahvastiku vanuselist jaotust panustab tervishoidu juba praegu alla 50 protsendi kindlustatutest ja järgnevatel aastakümnetel väheneb see osakaal veelgi, samal ajal kasvab suurema ravivajadusega eakate osakaal pea seitsme protsendi võrra.

Igapäevaselt me sellele ei mõtle, aga kõigi vanusegruppide raviks suudame pakkuda märkimisväärselt rohkem ravimeid, teenuseid ja diagnostilisi võimalusi.

Suur muutus on rahvastiku vananemine. Vanusega kasvab krooniliste haiguste esinemine ning suureneb vajadus perearstiabi, eriarstiabi, ravimite ja muu tervishoiuteenuse järele. Üks näide: viimase 25 aastaga on 65+ vanuses inimeste arv kasvanud ligi 45 protsenti. Kui 2024. aasta rahvastik oleks vanuselise koosseisu poolest olnud samasugune nagu 2000. aastal, oleksid tervishoiukulud olnud ligikaudu 154 miljonit eurot väiksemad.

Rohkem raha üksi ei lahenda kõike

Tervishoiu rahastamise üle käiv vaidlus meenutab vahel vaidlust pooltühja ja pooltäis klaasi üle. Sageli heidetakse riigile ette, et Eesti investeerib OECD andmetel tervishoidu ainult 7,8 protsenti SKP-st, OECD riikides keskmiselt aga 9,3 protsenti. See ei tähenda automaatselt, et iga probleemi saaks lahendada raha juurde pannes. Küll aga tähendab see, et Eesti tervishoid peab paljude jõukamate riikidega võrreldes hakkama saama väiksema ressursiga.

Eesti tervishoid on efektiivne. Rahvusvahelise tervishoiusüsteemi kvaliteeti ja efektiivsust hindava Numbeo indeksi kohaselt on Eesti maailmas 13. kohal, mis annab tunnistust, et pakume oma piiratud ressurssidega heal tasemel tervishoiuteenuseid.

Ühelt poolt on kriitikutel siiski õigus. Vajadusi on rohkem kui raha. Uusi ravimeid lisandub igal aastal, inimesed elavad kauem ja ravivõimalused arenevad kiiremini kui kunagi varem.

Sama oluline on vaadata teist poolt. Vaid kümme aastat tagasi olid tervishoiukulud 1,1 miljardit eurot, nüüd on meil kasutada üle 1,5 miljardi euro rohkem kui 2017. aastal. Järgmisel aastal ulatuvad tervishoiukulud kaugelt üle 2,6 miljardi euro ning kasvavad jätkuvalt.

Veel üks oluline fakt kipub vahel arutelust kaduma. Kui Eesti oleks alates 2017. aastast suurendanud tervishoiu rahastamist ainult inflatsiooni tempos, oleks tervishoius nüüd peaaegu 800 miljonit eurot vähem raha. Brutopalga indeksiga kulusid kasvatades oleks meil olnud üle 500 miljoni euro vähem raha kasutada.

Oleme juba teinud suuri investeeringuid 

Tegelikult on viimastel aastatel tervishoidu märkimisväärselt investeeritud. Kasvanud on tervishoiutöötajate palgad, lisandunud on uusi ravimeid ja ravivõimalusi ning laienenud teenuste valik.

Tervishoiutöötajate mure töökoormuse ja sissetuleku pärast on mõistetav. Inimesed, kes hoiavad meie tervist ja päästavad sageli meie elu, väärivad õiglast tasu, kuid oluline on meenutada sedagi, et viimastel aastatel on tervishoius tehtud ajalooliselt suuri investeeringuid just inimestesse.

Kahel järjestikusel aastal, 2023 ja 2024 kasvas tervishoiutöötajate palgakomponent väga kiiresti, vastavalt 20 ja 10 protsendi võrra aastas. Palgakomponenti on korrigeeritud ka enne ja pärast, viimati viieprotsendilise tõusu võrra 1. aprillist 2026.

Nende otsuste eesmärk oli tugevdada tervishoiu konkurentsivõimet, hoida inimesi süsteemis ja jõuda palgatasemeteni, mida tervishoiusektor pidas vajalikuks. Need investeeringud olid vajalikud, kuid tähendasid tervisekassale ka märkimisväärset püsikulude kasvu.

Iga püsiva kulu puhul tuleb mõelda, kuidas seda järgmistel aastatel rahastada. Kui kohustused kasvavad pikalt kiiremini kui tulud, saab mingil hetkel puhver otsa. Siis muutuvad valikud järsemaks ja inimeste jaoks valusamaks ja seetõttu tulebki neid valikuid teha enne, mitte pärast seda hetke.

Peame edaspidi veel detailsemalt jälgima, kas patsient jõuab kiiremini õige diagnoosini. Kas ravi aitab vältida haiguse süvenemist? Kas inimene saab abi perearsti või -õe juures ega pea sama murega liikuma erakorralise meditsiini osakonda? Kas eriarst saab e-konsultatsiooni abil anda perearstile nõu ilma, et patsient peaks kuid visiiti ootama? Kas arst ja õde saavad vähem aega kulutada tegevustele, mida saab teha tehnoloogia, ning rohkem inimesele?

Õige abi ei tähenda alati rohkem abi

Tervishoius on ebamugav tõde, et rohkem ravi ja rohkem uuringuid ei tähenda alati paremat tervist. Mõnikord tähendab parem tervishoid hoopis seda, et haigus avastatakse enne, kui selle ravi muutub keeruliseks ja kalliks. Patsient peaks saama õiget abi õigel ajal ja õiges kohas ning õige abi tähendab vajalikku abi, mitte soovitavat abi.

Kui tahame, et tervishoiu kasvavad vajadused ei neelaks tulevikus üha suuremat osa meie võimalustest, siis peame tegelema haigustega varem. Võimalusel enne, kui inimene üldse ravi vajab.

See tähendab lisaks sõeluuringutele ja vaktsineerimisele sedagi, et kõrgvererõhktõbi või diabeet avastatakse õigel ajal, krooniline haigus püsib kontrolli all ning inimene ei jõua välditava tüsistusega haiglasse. Kõiki haigusi ei saa ära hoida ja ennetus ei kaota vajadust ravi järele. Küll aga saame vähendada seda osa haiguskoormusest, mida oleks olnud võimalik vältida või edasi lükata.

Tarkade otsuste aeg

Tervishoiusüsteemis tuleb langetada targad otsused, kuhu investeerida rohkem, kus saab tööd korraldada paremini ja millised tegevused ei anna piisavalt tervisekasu. Kõik need otsused puudutavad päris inimesi ning seepärast peavad need põhinema teadmistel ja andmetel, mitte sellel, kelle hääl parasjagu kõige valjemini kõlab.

Tervisekassa ülesanne on kasutada ühist piiratud raviraha vastutustundlikult ja koos tervishoiupartneritega nii, et sellest sünniks Eesti inimesele võimalikult palju tervist. Eelarve tasakaal on vajalik, kuid see ei ole lõppeesmärk. Lõppeesmärk on palju lihtsamini sõnastatav: et Eesti inimene elaks tervena kauem ning saaks haiguse korral õiget abi õigel ajal ja õiges kohas.