Aasta kisub lõpu suunas. Kalender näitab täna 11.11.2026 ja margariini­pakilt saab lugeda kõlblikkuse kuupäeva 02.02.2027. "Oli kole aasta, ei saa salata," kirjutasin siinsamas nii 2023. kui ka 2021. aasta alguses. Pole mõtet uut algust oodata. Sama veel kord.

Sõda kestab, kuigi isegi Eesti pistrikud hakkavad (vist) aru saama, et mida kauem see käib, seda koledam on lõpp neile, kes peavad elusalt edasi minema. Ent üle ühiskonna kõlab ülistuslaul, kui sotside peaministrikandidaadiks tõstetakse üks esipistrikke Jonatan Vseviov.

Kahjuks saan vähemalt mina aru, et peaminister peaks juhtima Eesti riiki, mitte sõda Ukrainas. Me korra juba nägime, mis sel juhul juhtus. Ja mõte sõjapeaministrist viib otseteed selleni, et hurraatajad näevad sõda lõputuna. Või vähemalt viieaastasena. Ma ikka loodan varasemale lõpule, kuigi Donald Trump on näidanud ennast armetu rahutegijana.

Toiduhinnatõus ei kadunud kuhugi. Kuigi kõikvõimalike trikkidega püüab vaikselt vee alla vajuv valitsus näidata, et me elame nii hästi, nii hästi. Tõsi, neil on ka oma vares kambas, kes viimati kraaksatas, et inimesed ärgu vingugu, nad ei ole ju näljas. Huvitav, kumb tuleb enne, kas Jürgen Ligi viimane kraaksatus või nälg?

Toidukaupmehed raiuvad nagu rauda, et nemad ei ole süüdi. Süüdi on pikad tarneahelad, väike turg ja veel midagi.

Ma ikka mõtlen, kuidas saavad majandusteadlased selgete silmadega seletada, et konkurents viib hinnad alla. Kui linnas on näiteks kaks toidupoodi ja kolmas tuleb juurde, siis ei hakka inimesed ju rohkem sööma. Pott jaguneb lihtsalt kolmeks. Et saada kätte sama suur kasum (rahas, mitte protsentides), on mitu võimalust, aga ükski neist ei ole mu arust hinna alandamine.

Ja veel, eks peaks ka iga kauba puhul kehtima see, et suurem partii on odavam osta. Kui ma vaatan suurte toidupoodide riiuleid, siis nende täitjaid paistab juhtivat just vastupidine idee. Osta sisse võimalikult palju eri sorte, igaühte siis natuke.

Üha kuhjuvad uued seadused, määrused, käsud, keelud matavad enda alla nii äri, kultuuri kui ka elu. Bürokraatia on nagu universum, mis paisub igavesti. Tõsi, juba ammu tõi Peteri printsiip välja, et igal inimesel on oma ebakompetentsuse tasand ja igal ametikohal on kalduvus täituda lõpuks ebakompetentsusega. Aga professor Peteril oli veel usk, et keegi hoiab ikka masinavärki käigus. Mul on tunne, et lõputasand on Eesti riigis paljudes kohtades kätte jõudmas. Eriti kui vaatan jahmunud silmil minister Liisa Pakosta järjekordseid tempe.

On täiesti kindel, et valimised tulevad. Ja ilusatele soovidele vaatamata on poliitikutel hambad juba tangis ning nende vahelt hakkab üha enam pritsima seda, mida suus ikka palju on. Tõsi, midagi on ehk sündimas, kui Reformierakonna puurist põrutavad minema ilusamate sabadega oravad. Kas see aga ennustab erakonnale nišipartei aega, pole siiski kindel.

Ajal, mil poliitiline näivus on kõik ja sisu saab teelusikaga kokku kaapida, pole midagi kindlat. Kuigi lollakad reklaamid, milles sinikollane Kristen Michal ähvardab inimesi piraka hantliga, äratavad lootust. Lootust annab ka see, et perekond Helme ei paista just parimas vormis olevat. Asjad on isegi nii hullud, et poeg Martin on öelnud negatiivseid sõnu omaenese partei vormi kohta.

Somes märatsevad sõimajad ja räuskajad, keda valitsevad algoritmid, vihkamine ja hirm. Some on siiski koht, millest üksik inimene saab edukalt eemale hoida. Aga poliitika, äri, isegi kultuur on ennast ammu Facebooki pantvangi andnud. Vabatahtlikult.

Ja muidugi on matnud kõik enda alla tehisaru. Selles on midagi jubedat, millise kiirusega ja kui sügavale maailm selle konksu on neelanud. Kuigi selle ilma tippu kuuluv Jaan Tallinn rääkis hiljuti muu hulgas kümnest protsendist Silicon Valley tegelastest, kelle eesmärgiks ongi inimkond tehisaru abil hävitada.

Et selle kõigega toime tulla, on vaja masohhismi. Ja palju. Masohhism võiks olla lausa kaasaja eestlase olulisim maailmavaade. Nii et mitte enam liberalism ja konservatism, vaid masohhism ja … küllap siis ka sadism.