Urmas Viilma: isahool ja tehisaru

Kui jätame täna oma laste mured ja mõtted kuulamata, võivad need juba homme olla muutunud hoopis teistsuguseks, probleemid kasvanud ja laste usaldus meie vastu kahanenud, kirjutab Urmas Viilma.
Tehisaru on tungimas meie igapäevaellu kõigis eluvaldkondades sealhulgas peresuhetes. Enamasti on isad need, kelle puhul on levinud arusaam, et neil on oma laste ja pere jaoks tähtsa töö kõrvalt vähe aega.
Tehisaru ajastul võib see stereotüüpne arvamus leida veel veenvamalt kinnitust, kui me selle suhtes midagi ette ei võta. Juba praegu võib juhtuda, et lapse keerulisele küsimusele võib vestlusrobot vastata enne, kui ema ja isa on jõudnud küsimuse lõpuni kuulata. Tehisaruga saab arutada nii koolitööde kui ka sõprussuhete üle ja kurta talle oma isiklikke muresid. Tekst ekraanil või mahe robothääl kõrvaklappides võib anda julgustavaid vastuseid ka siis, kui vanem teisest toast hõikab, et tal on hetkel kiire.
Eestis on TI-Hüppe haridusprogramm laienenud sel õppeaastal kogu gümnaasiumiastmele ning ka kutseharidusse ja põhikooliõpetajateni. Õpitakse kasutama uusi tööriistu ja arutatakse nende rolli üle hariduses. Noorte digipädevus ja enesekindlus tehisaru kasutamisel oma õpingutes kasvab.
Samal ajal tuleb küsida, milliseks kujuneb tehisaru roll kodus ja peresuhetes. On üsna tõenäoline, et harjumuseks saanud viis tehisaru käest õppimisel tuge paluda laieneb tasapisi ka isiklike küsimuste ja probleemide lahendamise valdkonda.
Maailma ühe autoriteetseima ja usaldusväärseima mõttekoja Pew Research Center´i tänavu veebruaris avaldatud uuringus vastas 12 protsenti küsitletud Ameerika Ühendriikide 13–17-aastastest noortest, et on pöördunud vestlusroboti poole emotsionaalse toe või nõu saamiseks. Arvestades, kui kiiresti on tehisaru veebruarist tänaseni arenenud, võivad samasuguse uuringu tulemused olla täna veelgi mõtlemapanevamad.
On päris nukker tõdeda, et paljude noorte kõige isiklikumate küsimuste esimeseks ärakuulajaks ja nendele vastajaks on vanemate asemel hoopis arvutiprogramm. Üsna hästi teame, et teadmiste hulga ja vastamiskiirusega pole meil mõtet robotiga võistelda. Seda enam tuleb endale teadvustada, kui palju on asju, mida saavad lapsed vastu võtta just meiega koos kasvades, või mida õpime ise meie koos oma lastega lapsevanemaks kujunedes ilma, et sinna sekkuks tehisaru.
Tehisaru kasutegurist rääkides nimetatakse sageli kõige olulisemaks argumendiks ajavõitu. Mida me aga võidetud ajaga peale hakkame ja kuidas me seda kasutame? Kas võidetud aeg võimaldab meil mahutada oma päeva veel mõne täiendava tööülesande või jääb midagi sellest võidetud ajast ka abikaasa ja lastega koos veetmiseks?
Kui tehnoloogia muudab meid oluliselt tõhusamaks, kuid oma pere ja armsate jaoks oleme endiselt liiga hõivatud, tasub tõsiselt järele mõelda ja oma valikuid revideerida.
Me saame säästa ja kõrvale panna raha, et seda kunagi hiljem kasutada, kuid aega, mida kasutada oma perega koos olemiseks, ei saa tallele panna ega hilisemaks kasutamiseks varuda. Lastega ja kogu perega koos elatud aega paraku samamoodi tallele panna ei ole võimalik, et hiljem kasutada. Hiljem on juba hilja. Kui jätame täna oma laste mured ja mõtted kuulamata, võivad need juba homme olla muutunud hoopis teistsuguseks, probleemid kasvanud ja laste usaldus meie vastu kahanenud.
Selleks, et olla hea isa, ei pea meil olema tehisaru kombel kõiki vastuseid. Vahel piisab alustuseks sellest, kui ütleme, et me ei tea, kuid aitame selle vastuse leida. Isarolli juurde kuulub ka valmisolek ära kuulama, kaasa mõtelda ja sobival hetkel ka koos palvetada, et usaldada mõned asjad ka Jumala hoolde. Need hetked on nii väärtuslikud, et siis tuleb nutiseade ja teleripult kohe kõrvale panna ning omaenda tähtsad tegemised pooleli jätma.
Tehisaru võib aidata meil vastust leida juba peaaegu kõigile küsimustele, kuid oma laste jaoks aja võtmine ja nendega koos kasvamine on eelkõige meie ülesanne. Kristlasena mõistan isaks olemist mulle Jumala käest antud vastutusena, mille täitmisest ma kuidagi kõrvale hiilida ei tohi.
Toimetaja: Kaupo Meiel




