ETV saade "Pealtnägija" osales maailma raskeimal tööintervjuul. See kestab kokku kaks nädalat ja juttu räägitakse seal minimaalselt. Seal pannakse proovile inimvõimete piir - kandidaatide füüsiline ja vaimne lagi, see on 336 tundi pidevat võitlust hirmude, katkematu valu, tapva une, hambaid murdva külma ja järjest kasvava allaandmissooviga. See on vabatahtlik maapealne põrgu, millest tulevad võitjatena välja üksnes parimatest parimad.

See kõik toimubki päriselt ja siinsamas Eestis. Just sel moel valib endale uusi võitlejaid Eesti kaitseväe erioperatsioonide grupp ehk EOG, mis on sõjaväe eliit eriüksus.

Kui kasutada laiemale publikule tuttavaid näiteid, siis lühidalt ja väga lihtsustatult on EOG vaste USA merejalaväe eriüksusele SEAL, kelle võitlejad tapsid 2011. aasta mais Pakistanis välkoperatsiooniga al-Qaeda terrorivõrgustiku liidri Osama bin Ladeni.

"Jah, selles mõttes me teeme samu asju. Meie kümme meest on näiteks suutelised maha jooksma kompanii. Ma ei taha suurustada, aga umbes nii see võib olla. Kui need kümme meest on hästi ettevalmistatud, nad teavad oma ülesannet, nad on hästi kokku harjutanud, siis on nad suutelised jalaväekompanii vastu tegutsema," selgitas EOG ülem kolonelleitnant Riho Ühtegi. Tema sõnul on ühe jalaväekompanii suurus ligikaudu 120 meest.

EOG, mis allub otse kaitseväe juhatajale ja peab olema tunniga valmis lendama suvalisse maailma otsa, on Eesti riigi üks paremini hoitud saladus. Kui kõrvale jätta kolonelleitnant Ühtegi enda paar üldsõnalist artiklit riigikaitselistes väljaannetes, on üksuse olemasolust ja tegevusest ajakirjanduses viimase kümnendi jooksul ilumunud vaid napid 50 rida.

Ühtegi ei avaldanud EOG kohta ka saates palju, kuid märkis, et üksusel on oma koht riigikaitse kavas ning sellele on sõja ajal ette nähtud konkreetsed ülesanded. Ühtegi sõnul on EOGd vaja. "Meie operatsioonid on enamasti salastatud ja ma räägin täpselt nii palju kui saan. Me osaleme operatsioonidel, me oleme aktiivsed, me oleme hinnatud," märkis ta.

Eesti eriüksus on murdnud end maailmakaardile

Ehkki paberil on EOG eksisteerinud juba 1998. aastast, kestsid kõhklused ja kahtlused üksuse idee, vajaduse ja rahastamise ümber pea kümme aastat. Viimase tõuke, et kaitseväel on tingimata vaja NATO standarditele vastavat eriüksust, andis kaudselt pronksiöö.

2009. aastal toimus võitlejate leidmiseks esimene põrgulik valiktsükkel ja mullu detsembris läks EOG juba oma esimesele missioonile Afganistani, kus nõustatakse kohalikke julgeolekujõude.

Mida USA eriüksuse alluvuses tegutsev EOG Afganistanis täpselt teeb, on saladus. Ilmselt on nad aga lihtsa nõustamise kõrval osalenud ka lahingutes. See on aga kõik, mida võib välja lugeda alles nädal tagasi ilmunud uudisest, et võitlejad said Afganistanis rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude medali.

Alles augustis pärjas eriüksuse liikmeid ordenitega ka Eesti kaitseminister Urmas Reinsalu. Seega, lühikese ajaga on EOG murdnud end maailmakaardile, kaiteväe juhataja on tõstnud erioperatsioonid kümne aastases arengukavas üheks prioriteediks ja täna ei kahtle ilmselt keegi, kas sellist eriüksust on ikka vaja.

"Ma tahan, et neid uudiseid oleks rohkem, aga samas ei tohi ka seda üleküllastada. Ja inimene, kes tunneb huvi üksuse vastu, peab sellele infole ligi pääsema nii palju, kui seda on võimalik talle anda. Üks viis on ka see, et näidata talle valikut läbi teie ["Pealtnägija" - toim.] osaluse," rääkis Ühtegi.

Katsed panevad proovile nii füüsiliselt kui vaimselt

Lisaks sellele, et "Pealtnägija" lasti esmakordselt ligi üksusele, mille olemasolust ei olnud senini laiemal avalikkusel aimugi, lubati saatemeeskonnal omal nahal katsetada, kuidas eriüksus endale uusi võitlejaid otsib.

See polnud "Pealtnägija" ajaloo raskeim väljakutse mitte ainult füüsiliselt, vaid ka korralduslikult, sest meeskond pidi olema valmis filmima päeval ja öösel, maas ja õhus, vee all ja vee peal ja seda olukorras, kus ei tohtinud paljastada ühtegi üksuse liiget ja kandidaati ning ei teadnud ette, mis hakkab juhtuma poole tunni pärast.

"Üks eesmärk on ju ka näidata seda, et see valik on tegelikult jõukohane ka 30aastastele ja murda müüte, et meie valik on kohutavalt raske. Tegelikult on palju asju kinni just inimese mõtlemises ja instruktorid, kes seal kõrval on, jälgivad igat valikul osalejat väga põhjalikult. Kedagi ju ei tapeta ära," selgitas Ühtegi.

"Vaadatakse pigem seda, kuidas inimene iseendaga hakkama saab selle valiku käigus. Nii et valik on nagu tööintervjuu. Me olemegi öelnud mingites oma slogan'ites välja, et see on maailma raskeim tööintervjuu," lisas kolonelleitnant.

Septembri lõpus toimunud valikul astus vabatahtlikult rivvi 11 meest, kellest kõik peale "Pealtnägija" reporteri Rasmus Kagge olid endised või praegused kaitseväelased, kõige noorem 20, kõige vanem 37aastane.

Eeltingimused erioperatsioonide üksusesse saamiseks on see, et valik läbitakse lõpuni ning kõik instruktorid on sellega nõus.

Kahenädalase valiktsükli sisu oli kuni "Pealtnägija" eksperimendini 95% ulatuses saladus - avalik oli üksnes see, et esimese asjana testitakse kandidaatide füüsilisi võimeid.

Üheks nõutavaks eeltingimuseks, et inimene on võimeline kahenädalasele põrgule vastu pidama, on see, et ta suudab teha vähemalt 62 kätekõverdust ja 72 istessetõusu. Katsel pannakse lihtsalt kell käima ja kahe minuti jooksul peab tegema jõuharjutusi nii palju kui jaksad.

Edasi tuleb jooksmine - 3,2 kilomeetrit tuleb läbida ajaga vähemalt 13.49. Lõpuks pannakse kandidaadid proovile ujulas, kus kõigepealt tuleb ujuda 500 meetrit vee peal, pärast seda 25 meetrit vee all ning seejärel peab sukelduma 4,5 meetri sügavusele, kus tuleb panna pähe mask ja jalga lestad.

Füüsilised katsed edukalt läbinud kandidaadid saadetakse aga tõelisele drillile. Seda, kuidas "Pealtnägija" katse teises pooles hakkama sai, saab näha järgmise nädala saates.