Ajaröövimise kuliss on Ajapank, kuhu inimesed peaks oma aega justkui selle hilisemaks kasutamiseks talletama. Tegelikult läheb muidugi nii, et mida enam aega püütakse säästa, seda vähem seda inimestele jääb. Lõpuks loobuvad inimesed hallide härrade survel kõigest, mis elu vähegi elamisväärse teeb, aga mida selles halli ühe varjundiga utoopias peetakse ajaraiskamiseks: puhkamisest, sõpradest, kunstist ja kirjandusest, fantaseerimisest, kaastundest, koguni unest.

Sünnib elavate surnute ühiskond, kus kõik on läbi ja lõhki ratsionaliseeritud ja rakkesse pandud. Kellelgi pole aega enda, oma lähedaste ega isegi mõtete jaoks.

"Momo" teemad tulevad tuttavad ette, kui mõelda elukorralduse peale riikides, mille elanikele on niigi omane teatud raskemeelsus ja kus viimased poolt tuhat aastat valitsenud luterlik (töö)moraalikäsitus on aastaks 2012 lõimunud turumajandusega. Eriti puudutab see 27 Euroopa Liidu liikmesriigi võrdluses jõukuselt 21. kohal olevat Eestit, kus need, kes seda endale üldse lubada saavad, kipuvad korraliku elujärje nimel nihestama paigast tervise, meelerahu ja inimsuhted.

Michael Ende maailmas on siiski üks rühm, kes hallide härrade terrorile ei allu. Lapsed on tema lohutus, lootus ja jõud, kellel on "kõik selle maailma aeg" juba ainuüksi tänu oskusele ennastunustavalt oma mängudesse uppuda. Seetõttu ei lähe ühelgi ajaröövlil korda neid "ajaraiskamise" tarbetuses veenda.

Meie reaalsus on paraku midagi muud. Kasulikkuse, tõhususe, ja otstarbekuse usus oleme me - seda õieti teadvustamata - kehtestanud ajaraiskamise keelu mitte ainult endale, vaid ka oma lastele.

Juba 2010. aasta inimarengu aruanne teadis rääkida, et 70 protsenti Eesti õpilastest peab õppekoormust liiga suureks, kaks kolmandikku tunneb, et nad on pidevalt väsinud ja üks kolmandik, et ei taha üldse koolis käia. "Eesti paistab 25 Euroopa riigi hulgas silma väikseima koolimeeldivuse, õpilaste ülimadala subjektiivse heaolutunde poolest ja koolivägivalla kogemise sageduselt," ütleb aruanne keerutamata.

Meie õpilaste päevas võib töötunde olla koos koduste ülesannete tegemisega 10-12. Lisaks pole tavatu, et õpetajad annavad kodus läbitöötamiseks materjali, mida koolis pole varem käsitletud või rikuvad reegleid, tehes näiteks mitme peale kokku ühe koolipäeva jooksul mitu korda rohkem kontrolltöid kui lubatud.

Pole siis ime, et meie lapsed ja noored on stressis ja depressioonis ning kannatavad lõpuks juba psühhosomaatiliste tervisehäirete all. Iga täiskasvanu peaks teadma, kui pärssivalt mõjub vaimsele võimekusele ja üldisele olekule seisund, kus kui mitte õpetaja, siis vähemalt vajadus istub kukil nagu nõiamoor "Nukitsamehes" ja kriiskab protestimise korral: "Puhata ja mängida? PUHATA JA MÄNGIDA?!"

Kui hingamisaega ei jää, siis - kuna loodus tühja kohta ei tunne - see võetakse. Kui aga juba võetakse, siis sünnib see vägisi, kaootiliselt ja kompromissitult: laste ja noorte tähelepanu lihtsalt lülitub välja, tundides ei keskenduta, aruteludes ei osaleta (isegi kui neid korraldatakse) ja teadmistest salvestatakse vaid hädavajalik. See kõik aga käivitab nõiaringi - mida õhem hetke pagas, seda stressirohkem on tulevik jne.

Erinevalt Ende romaanist ei ole aga meil tegelikult mingeid salapäraseid tegelasi, kes sunniksid meid endid oma aega loovutama või seda meie lastelt nõudma. Me oleme teinud ise valikud, keskendudes kogu ühiskonna tasandil edukultusele. Me oleme harjunud haridustki mõõtma konkreetsete tulemustega, olgu need siis juba esimesest klassist päevikusse laotavad hinded koolitee alguses või riigieksamite tulemused selle lõpus.

Aga mõtlemis-, ja analüüsivõime? Rääkimata empaatiast, tundetaibust ja muist oskustest, mida tõsiratsionaalsuse sildi kandjad peavad tulututeks ja pseudoteaduslikeks väljamõeldisteks?

Erandeid on alati, aga põhihariduse peavoolu reaalsus muudab meie lapsed rattas jooksvateks tuupimismasinateks, kelle koolipäeva ei mahu arutlust ega analüüsi (või ei ole lõpuks enam nendeks jõudu), arengut isiksustena ega väärtuskasvatust, puhkamisest rääkimata. See on karjuvas vastuolus sellega, mida juba mainitud uurimuse põhjal väärtustavad noored ise: sõprus, perekond, tervis, õiglus ja võime jääda iseendaks.

Me peame selle tormamise lõpetama! Meie koolid peavad andma meie lastele rohkem aega, rohkem tähelepanu ja läbi selle paradoksaalselt ka rohkem teadmisi ning oskusi.

Ma tean, et järgnevate mõtete teel seisab mitu tegelikkuse dikteeritud takistust alates õpetajate koormusest ja palgasüsteemist ning lõpetades mõtteviisidega. Aga lubage jõulude eel ja "Momo" valguses siiski väikest fantaasilendu.

Mu mõtetes terendub Eesti kool, kus aeg jaguneb ühtlaselt teadmiste ja oskuste hankimise, isiksuse lihvimise ja jõudeaja vahel. Kus ei ole kiiret, kus jääb aega ka pealtnäha tähendusetuteks vestlusarendusteks ja aeglasemadki julgevad lõpuks sõna sekka öelda. Kus teadmisi võib-olla õpitaksegi Vana-Kreeka kombel õpetaja ja õpilaste vahelises pidevas kahepoolses suhtluses. Kus ükski õpetaja poleks diktaator, vaid mentor, kes ei tõrjuks kedagi kõrvale ega annaks kellelegi ka võimalust kõrvale jääda.

Kuna see oleks praegusest aeglasem ja aeganõudvam õpetusvorm, siis nõuaks see eitamata juurde ka aega. Näiteks kestaksid koolipäevad kella 9-17 ning vägagi võimalik, et praeguse kolme kuu asemel kestaks suvevaheaeg ainult kuu kuni poolteist. Jah, see nõuaks lihtsa haridusreformikese asemel kõigi meie põhiharidust puudutavate arusaamade ümbermõtlemist.

Aga see võimaldaks kaotada kodused ülesanded või asendada need tähelepanekute tegemisega, esseelike arutlustega ja esinemis- ning väitlusoskuste lihvimisega. See tähendaks rahulikumaid, tähelepanelikumaid ja õnnelikumaid lapsi ning kooli muutumist kohaks, kus kellelgi pole kiire ja kuhu minekuga lapsed ka pärast esimese klassi esimesi nädalaid rahul on.

See oleks kõike seda, mida praegune "ajasäästlik" õpetus ei ole. See oleks seda väärt.