Kümne aasta eest toimunud missioon Afganistani oli Eesti sõduritele esimene vabatahtlik välismissioon. Afganistanis oli käidud ka varem, kuid siis nõukogude sõjaväes ja kohustuslikult, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Meie jaoks oli kõik uus, alates juba sellest, et me eriti ei teadnud ju, mis meid ees ootab ja lõpetades sellega, et kuidas see protsess tehniliselt siis tegelikult läbi viia," meenutas päästeameti demineerimiskeskuse juhataja, missiooni ettevalmistusrühma liige Arno Pugonen.

Missiooni eel läbisid sõdurid koolituse, kus tutvustati kohalikku eluolu, missiooni tingimusi ja eesmärke. Kohapealsete oludega päriselt kohaneda oli aga hoopis raskem.

"Selle kohta oli meil päris hea iseloomustus ja informatsioon olemas, mida me seal tegema hakkame ja need eluolud võib-olla olid ka suhteliselt täpsed, aga mis natuke muutus, oli ilmastik ja ma tegelikult ei oodanud seda, mis seal algselt jutuks oli," rääkis Afganistani missioonil osalenu Raido Taalmann.

Palavust oli pea 40 kraadi ja selleks, et vastu pidada, tuli vett juua lausa liitrite kaupa. Elu haprust sai tunda aga õige lähedalt.

"Baasis läksime kontrollima ühte lennukipommi, mis tuli teepuhastamise käigus välja ja juba eelnevalt oli see miinitraktoriga läbi käidud. Ja siis me ei saanud seda pommi kätte, proovisime Hummeriga teda välja tõmmata, aga Hummer tagurdas otsa jalaväemiinile. Me ise kõndisime sealtsamast kõrvalt mööda, oleks olnud võimalus, et ka ise oleks võinud sinna otsa kõndida," kirjeldas missioonil osalenud Kaukko Kiisk.

Raido Taalmann kinnitas, et Afganistanist saadud kogemus on väga hea, kuid sealset eluolu vaadates saab aru, et Eestis on väga hea. Kaukko Kiisk lisas, et kui enne missiooni oli elu lihtne ja tore, siis hiljem hakatakse mõtlema selle peale, kui vähe on vaja selleks, et elu täielikult muutuks.