Kuigi jalaväemiinid annaks pioneeriüksustele rohkem võimalusi jalaväge tõkestada, ütles kaitseväe pioneeriinspektor, kolonelleitnant Ainar Afanasjev, et suures pildis ei annaks nende kasutamine olulist eelist. Nende asendamiseks kasutab kaitsevägi teisi relvasüsteeme või taktikaid.

"Jalaväe vastu on väga efektiivsed külglaengud, kaitsemiinid, aga nende põhimõte on see, et neid me ei tohi jätta passiivselt maha. Et jätad laengu traadiga maha, seda me ei tohi teha, sest sinna võib inimene, loom või kes iganes sisse joosta. Kui meil on kontrollitud see laeng ehk päästiku taga on sõdur, siis see on okei," rääkis Afanasjev.

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Martin Hurt selgitas, et jalaväemiinide eesmärk on tekitada jalaväele ja inimestele selliseid vigastusi, et nad ei suuda enam oma ülesannet täita, mis tähendab, et need ei ole tingimata surmavad. "Eesmärk on sageli tekitada vigastusi nii, et ka lahingpaariline ja veel ülejäänud kaaslased peavad seda haavatut turvalisse kohta toimetama," ütles Hurt.

See tähendab, et jalaväemiinid lõikavad tihti ohvril jala või käe otsast. Sageli hoopis tsiviilisikutel aastaid pärast konflikti lõppu, sest väikseid ning arvukaid miine on raske taas üles korjata. See on ka põhjus miks enamik riike, sealhulgas Eesti, on nende kasutamisest loobunud.

Miinivälju ei jäeta üldjuhul valveta, seetõttu ei ole see suur puudujääk, et päästikule peab vajutama sõdur.

"Väga paljud miiniväljad on häirivad, lihtsalt hetkeks fikseerivad ehk tank tuleb võtab hoo maha, kõrval on jalaväelane tankitõrjerelvaga ja teeb oma töö ära. Silmad on enamasti peal, sest kui silmi peale ei jääta, siis on vastasel väga lihtne neid demineerida," rääkis Afanasjev.

Miinivälja ülespanekul joonistab üksuse ülem miiniväljapassi, kus on märgitud miinide täpne paiknemine. Nii on pärast lihtsam vajadusel väli ohutuks teha.

"Miiniväljade märgistamine on ka erinevate direktiividega ette nähtud. Seda tehakse ka ohutuse eesmärgil. See kui vastane näeb märgistust, selles ei ole midagi halba – miiniväli teeb juba tööd. Vastane ei tule sinna," selgitas kolonelleitnant.

Siiski on lubatud ka vastase poolne serv jätta märgistamata, lisas Afanasjev. Kõike seda tehakse, et miinid mõjutaks vaid vastast. Jalaväemiinide puhul on selles veendumine palju keerulisem ning tüli ei pruugi seda väärt olla, tõdes ka Hurt: "Meil sõjaväelises riigikaitses on olulisemaid võimelünki, mis tuleks esimesel võimalusel  ära täita. Mis on olulisemad kui see, et me ei saa jalaväemiine täna kasutada."

Endine kaitseväe juhataja Laaneots ja 19 EKRE saadikut andsid riigikogu menetlusse eelnõu jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustava ning nende hävitamist nõudva Ottawa konventsiooni denonsseerimiseks.

Samas ütles kaitseministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja Thomas Mell eelmisel nädalal ERR-ile, et andmed ei näita nagu vajaks Eesti oma kaitseks jalaväemiine. "Praegu pole vajadus passiivsete jalaväemiinide järele esile kerkinud ei viimase aja võimearendusplaanidest, analüüsidest ega ka Ukraina sõja esmastest õppetundidest," märkis ta.