Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Plagiaadivastased programmid on õppejõudude igapäevased tööriistad
Tänavu sügisel hakatakse Eesti neljas kõrgkoolis testima plagieerimisvastast arvutiprogrammi, kuid õppejõud on mahakirjutamise vastu võidelnud mitmesuguste vahenditega varemgi.
Tallinna Tehnikaülikooli arvutiteaduste instituudi professor Tanel Tammet rääkis ETV saates "Terevisioon", et lõputööde puhul tuleb plagieerimist ehk mahakirjutamist ette väga harva.
"Sellepärast, et lõputöid üldiselt juhendatakse, ja me võtame mingi uue ülesande ja seda uut ülesannet tuleb enam-vähem nullist teha. Ja see ei ole niimoodi, et me võtame mingi vanaaegse asja, millest saab kümme korda uuesti kirjutada. Küll aga, kui võtta niisuguseid igapäevased praktikumitööd, mida tudengid peavad tegema mitu korda semestris, siis neid nad püüavad massiliselt maha kirjutada - see on täitsa massiline. Et proovitakse võtta kellegi sõbra töö, see on üks asi, ja teine asi on see, et lastakse mõnel targemal inimesel ära teha. Aga selle vastu saab suhteliselt lihtsalt võidelda päris mitmel viisil;" rääkis Tammet.
Selleks kasutatakse professori sõnul mitmesugust tarkvara, aga põhiline filter on tema sõnul see, et üliõpilase käest tuleb uurida, kas ta saab ka aru, mis tema töös on kirjas. Selleks piisab tema sõnul paarist küsimusest, ning kui selgub, et töö on plagiaat, on see ühtaegu naljakas ja kurb.
Siiski tuleb lõputöödes harva ette, et guugeldades plagiaat avastatakse, ütles Tammet. Ta lisas, et aga näiteks teise õppeaasta massiainetes on selliseid juhtumeid umbes kümme protsenti.
Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse juhatuse liige, E-õppe Arenduskeskuse juhataja Ene Koitla rääkis, et muidugi võimaldab internet mahakirjutamist, kuid selle tuvastamiseks töötatakse praegu Eesti jaoks välja eraldi programmi. Neid kasutatakse laialdaselt kõikides kõrgkoolides ka välismaal ning Koitla sõnul on see õppejõu igapäevane tööriist.
"Ma väga loodan, et meie tudengid ikkagi teevad tahtmatuid plagiaate," ütles Koitla. Tema sõnul saavad üliõpilased ka ise internetis kontrollida, kas nad järsku plagiaadikahtluse alla ei lange.
Tammeti sõnul on plagieerimine kahjuks igapäevane probleem ning kõige tavalisem lahendus on lasta üliõpilasel kirjutada uus töö. Reaalteadustes on see raskem kui humanitaarteadustes, kuid ka variautorlus on avastatav, ütles ta.
"Sellepärast, et lõputöid üldiselt juhendatakse, ja me võtame mingi uue ülesande ja seda uut ülesannet tuleb enam-vähem nullist teha. Ja see ei ole niimoodi, et me võtame mingi vanaaegse asja, millest saab kümme korda uuesti kirjutada. Küll aga, kui võtta niisuguseid igapäevased praktikumitööd, mida tudengid peavad tegema mitu korda semestris, siis neid nad püüavad massiliselt maha kirjutada - see on täitsa massiline. Et proovitakse võtta kellegi sõbra töö, see on üks asi, ja teine asi on see, et lastakse mõnel targemal inimesel ära teha. Aga selle vastu saab suhteliselt lihtsalt võidelda päris mitmel viisil;" rääkis Tammet.
Selleks kasutatakse professori sõnul mitmesugust tarkvara, aga põhiline filter on tema sõnul see, et üliõpilase käest tuleb uurida, kas ta saab ka aru, mis tema töös on kirjas. Selleks piisab tema sõnul paarist küsimusest, ning kui selgub, et töö on plagiaat, on see ühtaegu naljakas ja kurb.
Siiski tuleb lõputöödes harva ette, et guugeldades plagiaat avastatakse, ütles Tammet. Ta lisas, et aga näiteks teise õppeaasta massiainetes on selliseid juhtumeid umbes kümme protsenti.
Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse juhatuse liige, E-õppe Arenduskeskuse juhataja Ene Koitla rääkis, et muidugi võimaldab internet mahakirjutamist, kuid selle tuvastamiseks töötatakse praegu Eesti jaoks välja eraldi programmi. Neid kasutatakse laialdaselt kõikides kõrgkoolides ka välismaal ning Koitla sõnul on see õppejõu igapäevane tööriist.
"Ma väga loodan, et meie tudengid ikkagi teevad tahtmatuid plagiaate," ütles Koitla. Tema sõnul saavad üliõpilased ka ise internetis kontrollida, kas nad järsku plagiaadikahtluse alla ei lange.
Tammeti sõnul on plagieerimine kahjuks igapäevane probleem ning kõige tavalisem lahendus on lasta üliõpilasel kirjutada uus töö. Reaalteadustes on see raskem kui humanitaarteadustes, kuid ka variautorlus on avastatav, ütles ta.
Toimetaja: Heikki Aasaru