Oli 5. aprill 2011. Helga lahkus töölt ning pidi olude sunnil bussi nr 40 peale astuma. "Tulin poole viie paiku töölt ära, et minna järgi oma autole, mis oli rehvivahetuses. Sellepärast pidin sõitma bussiga. Buss sai sõita võib-olla minut või teatud sekundid, kui toimus äkkpidurdus ja ma kukkusin trepimademelt bussiukse juurde selili maha," meenutas ta.

Helga kukkus bussipõrandale nii õnnetult, et murdis oma selgroo nimmelüli. Ta jäi liikumatult lebama, sest keha ei allunud enam tahtele. Kuid kõige hämmastavam on, et samal ajal jätkas buss liikumist, justkui poleks midagi juhtunudki. "Bussijuht ei teinud välja sellest, ei teinud selles peatuses, ei teinud järgmistes peatustes ja sõitis edasi. Bussi kaasreisijad läksid ärevaks, et ma ei saa püsti tõusta ja palusin ühel noormehel kutsuda mulle kiirabi," rääkis Helga.

Nii see kestis neli peatust kuni Sõle tänaval tulid kiirabi töötajad bussi, asetasid kannatanu kanderaamile ja viisid haiglasse.

Naine oli enne traagilist kukkumist aktiivne inimene, ta töötas Eesti Toidupangas, vedas kaupa ja korraldas sihtasutuse tööd. Tänaseks on ta invaliid, 60 protsendi ulatuses töövõimetu ning peab kannatama igapäevase seljavalu all.

"Pärast nelja kuud haiguslehel olemist lõpetas tööandja minuga töölepingu, kuna ta arvas, et ma ei tule oma tööga enam toime, mis on ka nii, sest raskusi ma ei saanud enam tõsta. Ma ei olnud võimeline istuma järjest mitmeid tunde. Siis ma jäin töötuks," meenutas ta.

Olukord oli eriti nukker, kuna Helga oli just saanud omale väikse lapselapse, keda ta aga ei saanud sülle võtta, sest selg ei kandnud.

Kurb tõde on see, et bussijuht või autobussikoondis ei ole pärast seda õnnetust kannatanuga kordagi ühendust võtnud. Vandeadvokaat Indrek Sirk, kes on kannatanu õiguste eest võidelnud viimased 12 kuud, ütles, et Linnatranspordi AS ehk endine Tallinna Autobussikoondis on käitunud Helgaga täiesti hoolimatult, et mitte öelda küüniliselt.

Bussiettevõtte juht Enno Tamm tuli "Pealtnägija" kaamera ette üsna tõrksalt. Ta ei tahtnud õnnetuse kõigist detailidest veel rääkida, kuna firmat ootab ees kohtulahing Helgaga moraalse kahju nõudes. Kuid vastaspoole argumentidest kumab läbi üsna lineaarne lähenemine kogu kaasusele - meie ei ole juhtunus süüdi ja reisija oli ise rumal, kui sõitvas bussis liikuma hakkas.

Tamme hinnangul toetab nende versiooni juhtunust ka politseis tänavu aprillis lõpetatud kriminaalmenetlus, mis bussijuhi käitumises kuritegelikku iseloomu ei tuvastanud.

Need põhjendused, miks buss äkitselt pidurdas ja naine selle tõttu oma selja murdis, on mõlemal osapoolel erinevad. Kui bussifirma väidab, et tekkis ootamatu liiklusohtlik olukord, siis kannatanu  ütleb, et buss oli graafikust maas ja ta lihtsalt kihutas. "Pealtnägija" käsutuses on kaks helisalvestist kõnedega häirekeskusesse, mis on tehtud vähemalt viis minutit bussi tavapärasest liikumisgraafikust hiljem.

Ilmselt ei olegi selles vaidluses niivõrd suur tähtsus sellel, mis tingis bussi ootamatu pidurduse, kuivõrd just bussijuhi ja firma edasine käitumine. Kaks põhilist küsimust ongi - miks pole kannatanu poole kordagi pöördutud ning miks ei peatanud juht koheselt bussi ja ei kutsunud kiirabi sündmuskohale?

"Tõepoolest, me kõik eksime, aga sellest edasi, kui ta juba teadis, kui juba inimesed olid ärevil, märgid tulid, et keegi on viga saanud - miks siis edasi sõideti?," küsis Helga.

Advokaat Sirk rõhutas, et bussijuht teadis, et juhtus õnnetus, kuid ei kutsunud ise kiirabi välja. "Ta ei teatanud ise isegi politseile mitte. Ta ei ole kordagi üritanud pärast õnnetust võtta ühendust, vaatamata sellele, et tal tegelikult see võimalus oli olemas."

Novembri keskel toimub esimene kohtuistung protsessis, milles Helga nõuab Linnatranspordi AS-ilt 30 000 eurot valuraha. Kas ja kui suure hüvitise kohus Helgale välja mõistab, näitab aeg, kuid tema esindaja Indrek Sirk leiab, et tegemist saab olema igal juhul teedrajava kohtupretsedendiga, mis võib reisijaveoga tegelevatele firmadele tähendada palju kibedamat tulevikku.

Vaid poolteist aastat tagasi, kui 53-aastane naine selgroomurruga haiglavoodis lebas, kahtlesid arstid, kas täielik taastumine on tema puhul üldse võimalik.

"Viimane neuroloog, kelle juures ma käisin, ütles mulle kohe, et kuulge proua, nüüd tahate küll väga kähku terveks saada. See võtab kindlasti aega, arvestage vähemasti kolme aastaga, et enesetunne stabiilsemalt heaks muutub. Aga tagasilööke võib tulla elu lõpuni," ütles Helga.