Jaanus Orgulase lavatee Eesti Draamateatris kestis üle 50 aasta. Ta tuli teatrisse legendaarsest Moskva teatriinstituudi lennust ehk gitislaste hulgast, nagu ka alles üleeile lahkunud kursusekaaslane Kalju Karask.

5. juulil 1927 Vaivaras sündinud Jaanus Orgulas hakkas Draamateatri lavastustes mängima juba koolipoisina. Ta lõpetas küll Tallinna rahandustehnikumi, kuid teatri kutse oli tugevam ja paar aastat õppis ta näitlemist Tallinnas.

1948. aastal astus ta Moskva Teatriinstituudi eesti stuudiosse. Kursusevanemana leidis ja kutsus ta Eestist teisigi andekaid noori Moskvasse õppima ja ärgitas alati kursusekaaslasi pealinna rikkast kultuurielust osa saama.

1953. aastal tuli Jaanus Orgulas koos kogu GITIS-e lennuga tööle Eesti Draamateatrisse, kus on tehtud tema suur elutöö, mängitud üle saja rolli. Legendaarseks sai Toots Oskar Lutsu "Kevades" 1954. aastal, koos Ervin Abeliga, esitati Tootsi-Kiirt nii teatri- kui estraadilaval üle tuhande korra.

Sula-aastatel sisendasid paremate aegade  lootust Orgulase rollid tollastes uutes näitemängudes, nagu "Õnn kaasa" ja "Rõõmu otsinguil". Publiku südamesse on kauaks jäänud Pollingeri osa Voldemar Panso säravas lavastuses "Mees, naine ja kontsert".

Noored, kes Jaanus Orgulast laval näinud pole, tunnevad teda igihaljast filmist "Vallatud kurvid".

Teatritöö kõrval oli Jaanus Orgulase suur armastus alpinism - esimese eestlasena käis ta Elbrusel. Vanemas eas pühendus ta tulbikasvatamisele ja tema lahkesti kingitud sibulatest õitsevad lilled väga paljude kolleegide aedades. Jaanus Orgulas rääkis oma rikkast teatriteest mälestusteraamatus "Jäägu see".