Nii leidis kohus 1998. aasta detsembris Tallinnas Pae 48 asuvas elumajas toimunud ja kahe inimese surmaga lõppenud plahvatust uurides, et asitõendi vaatlusprotokollis ka ekspertiisiaktis kirjeldatud esemed ei pruugi olla samad, mis leiti tegelikult sündmuskohalt.

Kohus tuvastas, et asitõendite vaatlusprotokoll oli tegelikult koostatud 8 aastat pärast sündmust ning pole jälgitav, kuidas asitõendid vaatluse käigus leiti, fikseeriti ja ära võeti. "Selliste tõendite pinnalt ei saa teha järeldusi Märt Ringmaa seotuse kohta selle kuriteoga," märgib kohus.

2004. aasta maikuus Pae 23A maja juures toimunud plahvatuse uurimisel leiti teibitükke, millel oli eristatav Ringmaa võrdlusprooviga kokkulangev DNA profiil. Samas ei olnud kohtu jaoks tõendatud DNA ekspertiisi esitatud esemete leidmine sündmuskohalt, kuna see ei olnud nõuetekohaselt dokmenteeritud.

Seetõttu otsustas kohus Ringmaa ka selles episoodis õigeks mõista.

Ringmaa mõisteti süüdi 11. aprillil 2001 Tallinnas Punasel tänaval klaastaara kioski juurde lõhkeseadeldise paigaldamises,  19. novembril 2003 Tallinnas Pae tänaval maja esimese korruse trepikotta lõhkeseadeldise toimetamises ning  Tallinna pensioniametile ebaõigete andmete esitamises.

Ülejäänud kümnes süüdistuse episoodis mõisteti Ringmaa õigeks, sest tõendite kogum ei olnud Harju maakohtu hinnangul süüdimõistmiseks piisav. Ringmaa karistuseks mõisteti  15 aastat vangistust, lisaks mõisteti talt riigi kasuks välja 20 255 krooni.

Ringmaa karistust kergendavaks asjaoluks oli oma süü puhtsüdamlik tunnistamine ja kahetsus kelmuse episoodis. Karistust raskendavad asjaolud puudusid.