Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Karulin: loodan kriitikud ja kunstnikud suhtlema panna
Sirbi uue peatoimetaja Ott Karulini sõnul on väikeses riigis suur oht kapseldumiseks, aga tegelikult aitavad kriitikute ja kunstnike omavahelised dialoogid asju edasi viia.
Sel nädalal Sirbi uueks peatoimetajaks valitud Ott Karulin on teatriinimestele hästi tuttav, vahendas "Aktuaalne kaamera."
Kogemus kahe teatri reklaamijuhina, pluss viis aastat Eesti Teatri Agentuuri eesotsas tõestab seda eluloos mustvalgel, aga Karulini kirg on teatrikriitika. Seda juba gümnaasiumiajast peale.
Kõik algas Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis, kus Ott Karulin tänu kirjandusõpetajatele väga tihti teatris käis.
"Mind hakkas paeluma see, mis teatris toimub, just laval. Aga ma sain kohe algusest peale aru, et ma ei taha ise teha seda, vaid analüüsida ja peegeldada," rääkis Karulin.
"Mu klassiõde ütles kohe, et kas tead, et õpetatakse teatriteadust? Ma uurisin järele ja selgus, et tõesti õpetatakse. Siis läksin ja astusin sisse ja nii ta nüüd läks," jätkas ta.
Ülikoolis torkas Karulin kohe silma ja mitte ainult seepärast, et oli kursuse ainuke noormees. Toonase magistrandina oma esimest kursust õpetav Monika Larini mäletanuks akadeemiliselt võimekat pikka iroonilise pilguga noormeest tagareast niikuinii.
"Seda võib küll öelda, et ta oli kindlasti seminarides teistest pisut arrogantsem, alati oma arvamusega. Aga kui tihti on tudengeid, kellel ongi ainult arrogants ja selle taga tegelikult midagi ei ole, siis Otil on selle taga alati olnud arusaamine asjadest ja oma arvamus, mis ka baseerub mingil teadmisel, mitte üksnes arvamusel," rääkis teatriteadlane ja Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuht Monika Larini.
Larini oli ka see, kes Karulini pärast viimase semestrit Hollandis doktorantuuris Eesti teatri agentuuri tööle võttis. Kahtlemata on Karulini teatav arrogants ja julgus asju otse ka teatrikriitikuna välja öelda talle mõnikord tuliseid süsi pea peale kogunud.
Ta möönab, et Eesti on nii väike ja kultuuriruum nii habras, et tekib küsimus, palju võib seda haprust purustamata seestpoolt kritiseerida. Paljud ongi valinud alalhoidliku tee, aga mitte Karulin.
"Ma tõesti usun, et vaidlused ja mitte vastuolud, aga kriitikameel on see, mis asju tegelikult edasi viib," sõnas Karulin.
"Väikesel kultuuril on päris suur oht kapselduda ja ma kriitikuna küll tunnen, et meil seda ka on - teatrivaldkonda ma tean lähemalt, aga seal on kapseldumist ja liigselt alalhoidlikkust. See oli ka see, miks ma Sirpi tahtsin minna, et püüda ikkagi seda kriitikute ja kunstnike vahelist mittesuhtlemist muuta," põhjendas ta.
Vaielda oma tõekspidamiste eest võib Karulin küll, aga tülinorijaks ei saa teda kuidagi pidada. Heaks meeskonnatöötajaks koolitasid teda kasvõi aastad vanalinnastuudios ja Rakvere teatris. Esimeses reklaami- ja teises lisaks müügiosakonna juhina töötades.
"Ma arvan, et inimestel, kes on pikka aega teatrivaldkonnas vastu pidanud, on üks väga hea omadus. See on see omadus, et sa võid olla suurepärane solist, aga sa annad endale aru sellest, et üksi ei tee sa midagi," rääkis Larin.
"Üks Otile olulisi omadusi on kindlasti see, et Otile meeldib olla asjade käivitaja, ideede generaator, olla uute asjade sünni juures. Kui need asjad juba töötavad ja toimivad hästi, on õlitatud hästi, siis Ott üsna ruttu leiab midagi muud sinna kõrvale veel, et oleks ka huvitav. Selles mõttes on kannapöörded Oti teema," ütles ta.
Karulin on haaranud kõrvale isegi liiga paljut ning oma vitsad ületöötamise tagajärgedest juba kätte saanud. Nüüd seab ta oma tööpäevadele piirid ja pigem olgu päev intensiivsem kui pikem mõistlikust. Elu tasakaalus hoida aitavad head sõbrad.
"Neid pole palju ja nad pole üldse kultuurivaldkonnast. Aga nad on väga vanad tuttavad, enamik on mu koolikaaslased Sütevaka humanitaargümnaasiumist. Me suhtleme nendega igapäevaselt ja kuidagi on juhtunud niimoodi, et me elame kõik Kalamajas kahe korteri raadiuses. Meil on tõsine kommuunielu - kui sool saab otsa ja pood on kinni, siis naabrinaiselt saab ikka soola laenata, nendega suhtlemine ongi see, kuidas end välja lülitan," rääkis Karulin.
Kogemus kahe teatri reklaamijuhina, pluss viis aastat Eesti Teatri Agentuuri eesotsas tõestab seda eluloos mustvalgel, aga Karulini kirg on teatrikriitika. Seda juba gümnaasiumiajast peale.
Kõik algas Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis, kus Ott Karulin tänu kirjandusõpetajatele väga tihti teatris käis.
"Mind hakkas paeluma see, mis teatris toimub, just laval. Aga ma sain kohe algusest peale aru, et ma ei taha ise teha seda, vaid analüüsida ja peegeldada," rääkis Karulin.
"Mu klassiõde ütles kohe, et kas tead, et õpetatakse teatriteadust? Ma uurisin järele ja selgus, et tõesti õpetatakse. Siis läksin ja astusin sisse ja nii ta nüüd läks," jätkas ta.
Ülikoolis torkas Karulin kohe silma ja mitte ainult seepärast, et oli kursuse ainuke noormees. Toonase magistrandina oma esimest kursust õpetav Monika Larini mäletanuks akadeemiliselt võimekat pikka iroonilise pilguga noormeest tagareast niikuinii.
"Seda võib küll öelda, et ta oli kindlasti seminarides teistest pisut arrogantsem, alati oma arvamusega. Aga kui tihti on tudengeid, kellel ongi ainult arrogants ja selle taga tegelikult midagi ei ole, siis Otil on selle taga alati olnud arusaamine asjadest ja oma arvamus, mis ka baseerub mingil teadmisel, mitte üksnes arvamusel," rääkis teatriteadlane ja Eesti Etendusasutuste Liidu tegevjuht Monika Larini.
Larini oli ka see, kes Karulini pärast viimase semestrit Hollandis doktorantuuris Eesti teatri agentuuri tööle võttis. Kahtlemata on Karulini teatav arrogants ja julgus asju otse ka teatrikriitikuna välja öelda talle mõnikord tuliseid süsi pea peale kogunud.
Ta möönab, et Eesti on nii väike ja kultuuriruum nii habras, et tekib küsimus, palju võib seda haprust purustamata seestpoolt kritiseerida. Paljud ongi valinud alalhoidliku tee, aga mitte Karulin.
"Ma tõesti usun, et vaidlused ja mitte vastuolud, aga kriitikameel on see, mis asju tegelikult edasi viib," sõnas Karulin.
"Väikesel kultuuril on päris suur oht kapselduda ja ma kriitikuna küll tunnen, et meil seda ka on - teatrivaldkonda ma tean lähemalt, aga seal on kapseldumist ja liigselt alalhoidlikkust. See oli ka see, miks ma Sirpi tahtsin minna, et püüda ikkagi seda kriitikute ja kunstnike vahelist mittesuhtlemist muuta," põhjendas ta.
Vaielda oma tõekspidamiste eest võib Karulin küll, aga tülinorijaks ei saa teda kuidagi pidada. Heaks meeskonnatöötajaks koolitasid teda kasvõi aastad vanalinnastuudios ja Rakvere teatris. Esimeses reklaami- ja teises lisaks müügiosakonna juhina töötades.
"Ma arvan, et inimestel, kes on pikka aega teatrivaldkonnas vastu pidanud, on üks väga hea omadus. See on see omadus, et sa võid olla suurepärane solist, aga sa annad endale aru sellest, et üksi ei tee sa midagi," rääkis Larin.
"Üks Otile olulisi omadusi on kindlasti see, et Otile meeldib olla asjade käivitaja, ideede generaator, olla uute asjade sünni juures. Kui need asjad juba töötavad ja toimivad hästi, on õlitatud hästi, siis Ott üsna ruttu leiab midagi muud sinna kõrvale veel, et oleks ka huvitav. Selles mõttes on kannapöörded Oti teema," ütles ta.
Karulin on haaranud kõrvale isegi liiga paljut ning oma vitsad ületöötamise tagajärgedest juba kätte saanud. Nüüd seab ta oma tööpäevadele piirid ja pigem olgu päev intensiivsem kui pikem mõistlikust. Elu tasakaalus hoida aitavad head sõbrad.
"Neid pole palju ja nad pole üldse kultuurivaldkonnast. Aga nad on väga vanad tuttavad, enamik on mu koolikaaslased Sütevaka humanitaargümnaasiumist. Me suhtleme nendega igapäevaselt ja kuidagi on juhtunud niimoodi, et me elame kõik Kalamajas kahe korteri raadiuses. Meil on tõsine kommuunielu - kui sool saab otsa ja pood on kinni, siis naabrinaiselt saab ikka soola laenata, nendega suhtlemine ongi see, kuidas end välja lülitan," rääkis Karulin.
Toimetaja: Maarja Roon