Aastal 2032 elab maakeral 8,5 miljardit inimest. Kas planeedil jätkub selle inimhulga jaoks piisavalt maavarasid?

18 aastat on nii lühike ajavahemik selleks, et midagi põhjapanevat saaks toimuda.

Kui küsida, kas maakeral on aastaks 2032 mõni maavara otsa saanud, siis kindlasti mitte.

Kõigi maavarade hinnad sõltuvad nõudmise ja pakkumise vahekorrast. Kui naftahinnad tõusevad, siis tasub kasutusse võtta naftaväljad, mis on vähese tasuvuse tõttu kümme aastat tagasi maha jäetud.

Aga kui igaüks tahab endale mobiiltelefoni...

Elektroonikatööstuses on vaja haruldasi muldmetalle. Tuuleenergia salvestamiseks on vaja kondensaatoreid või akusid, seal läheb tarvis plaatinagrupi elemente.

Mõlemas osas on suur osa varusid ja tootmist Hiina käes ja Hiina reguleerib turgu. Kui Hiina teeb turu lahti, siis paanika kaob koheselt.

USAs kildagaasi tootmise hind kontrollib juba praegu nafta ja gaasi tootmist. Selle tuules on kildagaasi otsingud ja uuringud aktiviseerunud ka Euroopas, kildagaasist räägivad Taani ja Poola.

Arenenud riikides maavarade tootmist hakkavad veelgi enam mõjutama rangemaks muutuvad keskkonnanõuded. Tootmine liigub pigem Austraaliasse või Siberisse. Ressursid ei saa otsa, aga nad lähevad kallimaks.

Mis saab Eesti põlevkivist?

Praegu koostatakse põlevkivitööstuse arengukava aastani 2030. Kui kaevandamise piir jääb samaks nagu praegu – 20 miljonit tonni aastas, siis on aastal 2030 põlevkivi aktiivvarust pool veel alles ja kõik jätkub üsna tavapärasel kombel.

Küll aga ollakse siis sunnitud mõtlema järgmise 20 aasta peale. See tähendab, et kergemini kättesaadavad varud on otsas, kaevandamine peab hakkama liikuma lääne poole.

See tähendab täiesti teistsuguseid keskkonnaprobleeme, alustades põhjaveest kuni inimeste hingerahuni välja.
20 aasta pärast oleme me hetkes, kus algab Eesti põlevkivitööstuse hääbumine ja selleks hetkeks on ka avalikkus sellest aru saanud.

Mis on põhjus?

Kaevandamise otsesed mõjud keskkonnale Eestis ja Euroopa Liidu keskkonnapoliitika surve sunnivad kaevandamist ja põlevkivitööstust vähendama.

Väheneb põlevkivist elektri tootmine. Vanad tehnoloogiad on ennast ammendanud, natuke uuemad tehnoloogiad on veel võimelised hakkama saama Euroopa Liidu keskkonnanormatiividega, aga see kõik läheb väga kalliks.

Rõhk põlevkivitööstuses on nihkunud õlitootmisse, kuid selle tulevik sõltub Euroopa Liidu keskkonnapoliitikast ning sellest, millisel määral lähevad teised riigid selle poliitikaga kaasa. Oluline on kütuste süsinikdioksiidi jalajälg – Eesti põlevkiviõlil on see nii tohutu suur, et turustamisvõimalusi peaaegu ei ole.

Küsimus on, kas põlevkivitööstuse pinnalt on tekkinud peenkeemiatööstus sõltub sellest, kui suures fossiilkütustest toodetud energianäljas on maailm aastal 2032.

Kas 20 aasta pärast Eestis fosforiiti kaevandatakse?

Ei, kuigi ennustatakse, et aastaks 2050 võib maailmas tekkida fosfori kui elemendi tõsine puudus. Eesti fosforiidivarud on Euroopa Liidu suurimad ja väga kõrge kvaliteediga. Miks ei kaevandata – põhjuseks on keskkonnaprobleemid. Kui keegi leiutaks tehnoloogia, kus fosforiidi saaks maa seest kätte nii, et ükski puu ei sure ja ükski kaev ei kuiva, siis kaevandataks. Meil aga mõeldakse sellest rohkem.

Eestis elatakse linnades: Tallinnas, Tartus, Pärnus. Kuid peaaegu igaühel on teine kodu maal, kus käiakse puhkamas. Seda maad nähakse tööstressi maandamise kohana. See on süvenev protsess, mis automaatselt tähendab, et maavarade kaevandamist saab olema aina vähem – maaomanike vastuseisu tõttu.

Ma näiteks ei kujuta ette, kust kaevandatakse Rail Balticu raudteetammide jaoks see materjal, seda enam, et see raudtee on kavas viia läbi soode. Juba 1930ndatel koostatud geoloogiline aruanne leiab, et Eestis raudteetammide jaoks sobilikku materjali napib.

Küsimus ei ole selles, et meil ei ole varusid. Varud meil on. Põhiküsimus on, kas me saame neid varusid keskkonnahoidlikult kätte ja ühiskond on valmis kaevandamist aktsepteerima.