On 20. novembri esimesed tunnid, kui Tallinnast Mustamäe haiglast stardib kiirabi tuhatnelja Tartu Ülikooli Kliinikumi poole. Vaid mõni minut varem on rindkerekirurg Tanel Laisaar eemaldanud doonorpatsiendilt kopsud, need ära pakendanud ning nüüd tuleb need võimalikult kiiresti toimetada 180 kilomeetri kaugusele. Tartus, operatsioonilaual, ootab kirurgi raskelt haige keskealine naine, kelle kadalippu elu ja surma piiril on "Pealtnägija" jälginud viimase kaheksa kuu jooksul.

See võib kõlada küüniliselt, kuid selleks, et üks inimene saaks normaalselt edasi elada, peab keegi teine surema. Elundidoonorlus on justnimelt see päästerõngas, mis on aidanud Eestis elule viimastel kümnenditel juba üle tuhande patsiendi.

Aga kerime nüüd aega tagasi, sest lugu hakkas hargnema juba mullu kevadel. On 2014. aasta maikuu viimased päevad ning Viljandimaal Võhma Gümnaasiumis annab lastele parajasti tundi 30-aastase staažiga õpetaja Virve Orgusaar. Et meie esmakohtumise päeval on kuum kevadilm ootamatult jahedaks pööranud, on ka kopsuhaigel temperatuurimuutusega raske kohaneda.

Kui astmaatikutel tuleb õhupuudus hooti, siis Virvel on see kogu aeg. See tähendab, et kops ei tooda nii palju hapnikku, kui organismi edasi pumpamiseks vaja oleks ning tekib hapnikuvaene veri.

Kerge õhupuudus hakkas praegu 54-aastast naist esmakordselt kimbutama juba paarkümmend aastat tagasi. Kui aga pidev köha ja jõuetus aastaid hiljem süvenesid, selgus analüüside järel karm tõsiasi – Virve põeb raskekujulist idiopaatilist kopsufibroosi ning tema elu võivad päästa ainult uued kopsud.

Virve raviarst, pulmonoloog Marget Savisaar märkis, et selle kopsuhaiguse tekkepõhjused on teadmata.

Mittesuitsetava ja aktiivselt rahvatantsuga tegeleva Virve tervis hakkas järjest halvenema mullu jaanuaris ehk viis kuud enne intervjuud. Ning alates aprillist lisati kahe lapse ema juba ametlikult kopsusiirdajate ootelehele. Nüüd peab ta olema nö 24/7 valmis, et jõuda mõne tunniga Tartusse operatsioonilauale.

Virve märkis, et operatsioon võib tulla homme, kahe nädala pärast, ka kahe aasta pärast. "Just, öeldi nii, et kõige kiirem on olnud kaks kuud ja kaks aastat on kõige kauem olnud ootejärjekorras."

Virvest endast ei sõltu siit edasi enam suurt miskit. Tema jääb nüüd kannatlikult sobilikke uusi elundeid ootama. Aga lisaks kopsudele siiratakse Eestis veel ka maksa ja neerusid ning kudedest silma sarvkesti, veresooni ja luukude.

Kirurg: siirdamiste tulemustega võib rahul olla

Ajaloo kõige esimene elundisiirdamine Eestis toimus 1968. aastal Tartus. Tegemist oli neerusiirdamisega ning viimase 46 aasta jooksul on meil kokku siiratud 1044 neeru. Esimene maksasiirdamine toimus Eestis 1999. aastal ning tänaseks on neid lõikusi tehtud 51. Kopsusiirdamine jõudis aga Eestisse üsna hiljuti, 2010. aastal. Kokku on meil viimase viie aasta jooksul siirdatud kopse 12-l korral.

Tanel Laisaare sõnul on arstid tulemustega väga rahul ning patsientidel on läinud üldiselt hästi. "Me oleme kaotanud ühe patsiendi nendest 12-st ja kui vaatame, kui keeruline ja konarlik on algus teistel asutustel mujal maailmas, siis meil on läinud hästi, ma arvan."

Tanel Laisaart võib pidada kopsusiirdamise maaletoojaks Eestis. Ilma tema entusiasmi ja eestvõtteta poleks ilmselt ka toimunud ajaloo kõige esimest Eesti arstide poolt läbi viidud kopsusiirdamist, mis toimus Austrias Viini Ülikooli Kliinikus 2009. aasta aprillis.

Laisaare sõnul saab naisterahvale siirdada mehe kopsu ja vastupidi. "Samasoolisel [kopsul] suurus klapib paremini, seega võiks panna naise oma naisele ja mehe omad mehele aga kui me hakkame neid valima, siis me jäämegi neid kopsusid ootama."

Kuid nagu arvata võib, liigub Eesti meditsiin väikeste sammudega inimorganismi kõige tähtsama elundi ehk südame suunas. Hetkel on käimas ettevalmistused Eesti esimeseks südame siirdamiseks, mis toimuks koostöös Helsingi Ülikooli Kliinikumiga lähema paari aasta jooksul.

TÜ Kliinikumi Transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall ütles, et Eestis vajab südamesiirdamist aastas 3-5 patsienti, mitte rohkem. "Mis tähendab seda, et ega Eestis meie arstid kunagi piisavat kogemust kohapeal ei saa. See tähendab, et nad peavad käima pidevalt välismaal õppimas, peavad käima lõikamas välismaa keskustes."

Ka esimese kõhunäärme ehk pankrease siirdamiseni loodetakse Eestis jõuda hiljemalt järgmisel aastal.

Ilma hapnikuvoolikuta enam elada ei saanud

Aga läheme tagasi meie loo peategelase Virve Orgusaare juurde. Kevadest on saanud kuum suvi ning augustikuu lõpupäevil, vahetult enne kooliaasta algust, on Virve tervis silmnähtavalt halvemuse poole pööranud. Ilma hapnikuvoolikuta ta oma eluga enam hakkama ei saa.

Kopsuhaige Virve on sisuliselt vang omaenda kodus, sest üksainus viirusepisik välismaailmast võib tema niigi haprale olekule sõna otseses mõttes fataalselt mõjuda. Tema haigus on jõudnud lõppfaasi, mis tähendab, et ka arstid on selleks hetkeks juba üsna murelikud.

Optimismi ja jõudu annavad perekond Orgusaarele ka varasemad edukad kogemused Eesti kopsusiirdamise vallas. Keilas logistikuna töötav Anne Rand sai uued kopsud täpselt kolm aastat tagasi. Ja kuigi uute organite äratõuke vältimiseks tuleb iga päev sõna otseses mõttes peoga tablette neelata, on 57-aastase naise elukvaliteet ikka hoopis teisel tasemel. Mis põhiline – ta sai operatsioonijärgselt üle mitme aasta taas ühe suure sõõmu õhku sisse ahmida.

"Kõige toredam oli minu jaoks see, kui õpetati uuesti hingama. Te ei kujuta ette, kui vahva tunne see on, kui kätega teid õpetatakse, et nüüd hingake," meenutas Anne. Ta oli väga õnnelik, kui tal õnnestus esimest korda aevastada.

On 20. novembri esimesed tunnid ning me oleme tagasi seal, kust meie lugu algas. Mõned tunnid varem oli Virve telefonile saabunud kõne, mida ta oli seitse ja pool kuud hingevärinal oodanud. Nüüd ei jää muud, kui tuhatnelja abikaasa Juhaniga Tartusse sõita. Aga "Pealtnägija" ootab samal ajal Põhja-Eesti Regionaalhaigla ees, kuhu operatsiooni juhtiv kirurg Tanel Laisaar saabub doonororganeid isiklikult välja lõikama.

Kui kirurgid operatsioonisaalis tegutsevad, ei jää "Pealtnägijal" üle muud kui oodata. Samas on mõnetunnine passimine käkitegu, võrreldes näiteks kuue kuuga, mil elu ja surma piiril olev kopsuhaige keskmiselt elundisiirdamist ootab.

Lõikuse järel on Virve uued kopsud Tallinnas kiirabiautosse tõstetud ning nüüd algab 150 km/h kihutamine Emajõe Ateena poole. Mida kiiremini kehast väljaspool olev organ uuesti siiratakse, seda kvaliteetsem ta on.

Veel paar minutit, opirõivad seljas ning dr Laisaar astub Tartu kliinikumis enne maratonoperatsiooni veel viimast korda välja.

Kas Virve sai koos lähedastega jõululauda istuda, kuidas, jõhkralt öeldes, inimesi tagavaraosadeks tehakse, et teisi päästa, ja doonorluse ränkadest küsimustest üldse räägib "Pealtnägija" loo järgmises osas tuleval nädalal.