Viljandi õpetaja elu päästnud doonori elundid siirdati nelja riigi patsientidele
"Pealtnägija" jälgis kaheksa kuu jooksul Viljandi õpetaja Virvet, kes ootas uute kopsude siirdamist, teadmata, kas tal jätkub sõna otseses mõttes õhku abi ära oodata. Loo esimene osa lõppes möödunud nädalal seal, kus Virve sai ootamatult kutse raskele operatsioonile. Alljärgnevas osas saabki teada, kuidas see lõppes. Ühtlasi kergitatakse katet Eesti ja Põhjamaade koostööst doonorelundite vahetamisel.
"Pealtnägija" sai rindkerekirurg Tanel Laisaarega taas põgusalt vestelda vahetult pärast keerulist operatsiooni. Dr Laisaare hinnangul kulges lõikus normaalselt. Ta rõhutas samas, et esimese 48 tunni jooksul pärast operatsiooni on oht organi düsfunktsiooniks, mis tähendab, et organ ei tööta selliselt nagu ta peaks. Siis üsna pea võib tekkida ägeda äratõuke ja paralleelselt infektsioonide oht.
Virve Orgusaare doonorelundite lõikus oli läbi aegade 11. kopsusiirdamine Eestis. Aga patsiendi enda jaoks tõeline võitlus operatsiooni järel alles algas, sest võimalike kõrvaltoimete ja ohtude periood kestab sisuliselt elu lõpuni. Lõikuse järel jäi Virve vähemalt kuuks ajaks haiglasse toibuma.
Kuid vaatame selle loo teist tahku ehk doonori poolt, tänu kellele nii Virve kui tegelikult ka mitmed teised abivajajad uued elundid said. Et organidoonorlus on rangelt anonüümne, siis ei saa ka arstid põhimõtteliselt suurt midagi öelda.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla Diagnostikakliiniku juhataja Riin Kullaste sõnul oli tegmist 40-ndates eluaastates naisega, kellel oli äkiline ajuhaigestumine ning ühel hetkel aju oli surnud. "Kuna tema puhul oli tema tahe lähedastel teada, siis saimegi algatada doonororganite eemaldamide protsessi," ütles Kullaste.
Doonori elundid siirdati nelja riigi patsientidele
Aga nii uskumatu, kui see ka ei kõla, siis ühest konkreetsest doonorist said sedapuhku abi lisaks õpetaja Virvele veel viis patsienti ning mitte sugugi ainult Eestist.
"Sellel protsessil osales kokku viis erinevat elundit eemaldavat brigaadi, neist kaks oli Eestist, üks Taanist, üks Norrast ja üks Soomest," selgitas TÜ Kliinikumi Transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall.
Riin Kullaste sõnul läks süda läks Helsingisse, üks neer Kopenhaagenisse, kopsud siirdati Eestis, üks neer ka Eestis, maks samuti Taani ja Norrasse viidi pankreas. "Tegelikult kui me mõtleme, siis need on kõik organid, milleta inimesed elada ei saa. Järelikult nende inimeste elu päästeti," rõhutas Kullaste.
Põhimõte ongi selline, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla on doonorhaigla, mis tähendab et siin organite siirdamist reaalselt ei toimu. Kui aga Tallinnas tekib doonorpatsient, võetakse ühendust Tartu Ülikooli Kliinikumiga, kus asub täpne nimekiri vajaminevatest organitest. Ja kui haigetele meil siin Eestis need elundid ei sobi, siis pakutaksegi neid välismaale.
Kogu Eesti elundidoonorluse juhtimine käib Tartu Ülikooli Kliinikumi Transplantatsioonikeskuse kaudu, mida juhib dr Virge Pall. Keskus on viimased kolm aastat teinud edukat koostööd Scandia Transplanti'ga ehk organisatsiooniga, mis ühendab Põhjamaade elundisiirdamisega tegelevaid asutusi.
"Kui ühes nendest keskustest on sobilik doonororgan, mida ei ole parasjagu vaja või mida ei ole võimalik kasutada erinevatel põhjustel oma riigis, siis pakutakse seda naabritele. Ja niimoodi neid elundeid riikide vahel vahetatakse, et võimalikult hästi kõik doonorelundid ära kasutada," selgitas Pall.
Kuigi Skandinaavia kliinikud on oma lennukitega meil pidevalt organite järel käinud, ei ole Eestit siiski veel ametlikult oma liikmeks võetud. Tundub, et siseringi pääsemine ei ole ka kõige kergem ülesanne. Virge Palli sõnul tuntakse igas riigis doonorelunditest puudust ja väga lahkelt keegi ei ole nõus oma elundeid teise riiki pakkuma. Küll aga on nad nõus pakkuma abi koolitusel ja väljaõppel.
"Huvitaval kombel Skandinaavia riigid kohati tunduvad meile väga sõbralikud, aga kohati vaatavad meile ikkagi nagu väiksemale vennale või "väga-täpselt-ei-tea,-mis-seal-toimub" stiilis," ütles Tanel Laisaar.
Järgmine võimalus Eestile avaneb tänavu mais, kui Scandia Transplant asub arutama oma põhikirja muutmist ja ka võimalikku laienemist. Asjatundjate sõnul on Eesti lootus organisatsiooni täisliikmeks saada 50-50.
Tanel Laisaare sõnul oleks see Eesti patsiendile oluline, sest teatud juhtudel ei ole võimalik sobivat organit Eestist leida ja kui meil on kogu Skandinaaviast võimalus see saada, on võimalused palju suuremad.
Aga läheme tagasi operatsioonijärgsesse hommikusse, et aimu saada, kui ettearvamatu ja hull võib ühe tippkirurgi töögraafik olla. Tegelikult on kopsusiirdamine küll põnev, aga üksnes väike osa dr Laisaare tööst. Tal tuleb teha polikliinikus ambulatoorseid vastuvõtte ning osaleda koos onkoloogidega konsiiliumil, kus otsustatakse vähihaigete raviküsimusi.
Millal järgmine selline kopsusiirdamine ees ootab, seda ju ei tea keegi. Dr Laisaare sõnul on praegu ootelehel üle aegade suurim arv haigeid - viis inimest. "Aga lähiajal lisandub mõni veel, nii et vajadus on kasvav," lisas ta.
See tundub uskumatu, aga kohe järgmisel ööl ehk 24 tundi pärast õpetaja Virve operatsiooni, ootas täpselt sama meeskonda juba uus kopsusiirdamine. Doktor Laisaar sai kodus magada umbes 4 tundi, kui tuli taas operatsioonisaali suunduda...
Õpib uuesti hingama
Loo peategelasega Virve Orgusaarega kohtus "Pealtnägija" täpselt kuu aega pärast uute kopsude siirdamist. "Tänase päeva enesetunne on superhea, tunnen end väga hästi ja pean olema ainult tänulik sellele doonorile, kes minu elu päästis," rõõmustas Orgusaar. Ta imestas, et kõigest kuu aega varem ei saanud ta peaaegu mitte midagi teha, hingas ainult aparaadi abil.
Tegelikult on seda juba ka patsiendi näost näha, et tema toonus on hoopis parem ning seitse ja pool kuud ootejärjekorras närveerimist on end ära tasunud. Hetkel on 54-aastase naise jaoks aktuaalne uuesti hingama õppimine. Orgusaar selgitas, et tal tuleb nüüd hingata rahulikult pikkade tugevate sõõmudega nina kaudu.
Dr Laisaare arvates sai patsient uued kopsud üsna viimasel hetkel. "Organismil peab olema reserv, et sellest raskest operatsioonist läbi tulla. Seda oli ka siirdamisjärgselt perioodil näha, et seda reservi oli tal üsna napilt ja tema vahetu siirdamisjärgne periood oli tunduvalt raskem kui teisel patsiendil kõrvalvoodis."
Kuigi Viljandi õpetaja peab kuni elu lõpuni ohtralt medikamente neelama, on tema jaoks kõige olulisem sügav tänutunne tundmatule doonorile, sest just tänu temale sai ta pere seltsis veeta nii jõule kui oma teist sünnipäeva.
Küsimusele, mida ta haiglast välja saades esimese asjane teeb, vastas naine, et ta tahab kindlasti verivorsti ja hapukapsast saada ning seda lubatigi talle anda.
Toimetaja: Sven Randlaid