Öeldakse, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Paraku näitab aga ajalugu, et teinekord ei pea see ütlus paika, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Nii juhtus Eestis 1930ndatel aastatel, kui 12. märtsil 1934. aastal kuulutas riigivanem Konstantin Päts välja üleriigilise kaitseseisukorra ja kogu riigis suleti vabadussõjalaste ehk vapside liidud ning nende juhid vangistati. Kuid see on ajalugu ning peale seda on küllalt vett merre voolanud.

Aga tundub, et mitte piisavalt, kuna riigikogus vapside rehabiliteerimise toetusrühm moodustati. Nii mõnigi ajaloolane küsis endalt, et miks ometi.

"Täiesti üllatusena, sest see tuli täiesti tühjast kohast. Keegi seda ei oodanud, sest raske on aru saada, mis selle asja ajend võiks tegelikult olla. Et riigikogu, kas ta kutsub üles ajaloolasi, et nad hakkaksid uusi uurimistöid tegema," lausus ajaloolane ja Tartu ülikooli Balti poliitika professor Andres Kasekamp.

"Kõigepealt on selge, et on iga riigikogu liikme õigus ja vabadus luua rühmitusi, mis on talle meelepärased ja kui vaadata ajalukku, siis ei ole vabadussõjalaste toetusrühma loomine iseäralikum kui näiteks Kungla rahva või puruvanakeste toetusrühma loomine riigikogus," märkis ajaloolane ja Tallinna ülikooli õppejõud Marek Tamm.

Kuid on ka neid ajaloolasi, kes toetusrühma loomist päris asjatuks ei pea.

"Seda ma küll julgen arvata, et osa ühiskonna silmis on vabadussõjalaste kuvand tegelikult halvem kui nad ise olid," leidis ajaloolane ja Tallinna ülikooli juhtivteadur Jaak Valge.

Kuid on veel üks asi, mis ajaloolasi Vabadussõjalaste rehabiliteerimise toetusrühma loomise puhul ärritab. Nende arvates on see katse suunata nii ajaloolasi kui ühiskonda käsitlema ajaloosündmusi etteantud suunas. Kannavad ju poliitikud teinekord üsna meelevaldselt kunagi toimunud sündmused tänasesse päeva.

"Ja kui ma loen uue toetusrühma juhi sulest, et me peame, tsiteerin mälu järgi, me peame tõstma vabadussõjalased Eesti ajalooraamatus väärikamale positsioonile, siis minu jaoks see kõlab kui justnimelt poliitiline ettekirjutus, kuidas meie, sealhulgas ajaloolased, peaksime vabadussõjalaste liikumist uurima. Ja selline väide, mu meelest, on kohatu," ütles ajaloolane Marek Tamm.

"Tegelikult ajaloolased on üle 20 aasta juba kirjutanud vapside teemadel ja suutnud neid valearusaami ja propagandat ümber lükata. Nii et meil ei ole vaja riigikogu üleskutset, et kuidagi ajalugu oleks vaja ümber kirjutada," rõhutas ajaloolane Andres Kasekamp.

"Ma ei usu seda ja ma arvan, et isegi, kui ta selle järgi lõhnaks või kui seal see motiiv oleks, ma väga kahtlen, et seda motiivi oleks. Aga kui see oleks, siis see kusagile välja küll ei viiks, et meil on tänu Allahile selline vaba ühiskond ja võib-olla, kui mõni ajaloolane tunneks sellist riiklikku survet, et siis ta tegelikult trotsist võib-olla käituks just vastupidiselt," arvas ajaloolane Jaak Valge.

Kuid nii nagu vabadussõjalaste liikumine kasvas ühiskondlikust poliitiliseks ning enne ärakeelamist sekkus väga jõuliselt võimuvõitlusse, näevad ajaloolased, et vabadussõjalaste rehabiliteerimise toetusrühma loomine ei ole midagi muud kui poliitiline lüke.

"Võib-olla, võib-olla. Ütleme nii, et see, et võib-olla on see demokraatlikus ühiskonnas ka paratamatu, et poliitikud peavad käituma sellise ühiskonna arvamuse järgi. Ja võib-olla on isegi hea," rääkis Valge.

"Nüüd viimaks on selge, et vabadussõjalaste toetusrühma sünd ei ole päris juhuslik. Vähemalt minu arvates on see osa Eesti poliitilises ruumis toimuvast parempopulismi esiletõusust. Ja kui vaadata Vabadussõjalaste Liidu poliitilisi ideaale - väga terav poliitilise eliidi kriitika, väga terav kriitika erakondade aadressil, rahva nimel kõnelemine, tugeva juhi igatsemine, siis on see väga selgelt kooskõlas meie enda praeguste parempopulistide ideedega," rääkis Marek Tamm.

"See sõnum on just seesama, et Eesti minevikus olid sellised aatemehed, ausad isamaalased, keda represseeriti, ja nüüd sama toimub EKRE-ga, mehed, kes ainult räägivad valusat tõtt ja eliit ei taha neid kuulda. Nii et see on selline vandenõulik lähenemine," pakkus Andres Kasekamp.