Kui olud on halvad, siis on põhjust küsida, et kuidas neid parandada. On ilmne, et lihtsaid ja kergeid lahendusi pole, saavad olla vaid isiklikud veendumused ja ehk ka mõned ideed. Seetõttu mõtlen märksõna peale, milleks on sidusus, võõrapäraselt kohesiivsus.

Sidusus on psühholoogiline termin tähistamaks grupi või mistahes sotsiaalse koosluse kokkuliidetust. Sidusus väljendab grupi liikmete grupile pühendumist ja vastastikust sümpaatiat. Sidus grupp hoiab kokku ja saab omavahel läbi.

Uurijad ütlevad, et pühendumise aluseks on siduv eesmärk ja läbisaamise aluseks avatud suhtlemine. Järele mõeldes ei oska ma peale laulupeo ja vene hirmu öelda midagi, mis meid seob. Paraku on ühtede eesmärk sageli teiste antieesmärk. Näiteks põhjamaaks saamine tähendab ühtedele arenenud riigiks saamist, teiste jaoks on see aga põhjaminek.

Kui lähtuda sellest, mis aitab kaasa sidususele, siis midagi me saame ikkagi ära teha. See ei pruugi kohe muuta suunda, kuid vähemalt aitab osaliseltki või n-ö laiguti õhustikku muuta.

Sidusust toetavad positiivsed tunded. Igaüks meist saab olla osavõtlik, võib teha komplimendi, suudab naeratada. Hea tegu saab olla tahtlik. See on raske eriti siis, kui see on tehtud vaenlasele, sellele teisele seal.

Meie aeg õpetab, et tuleb areneda, saavutada ja edasi liikuda. Minu jaoks on kunst, kuidas olemas olla, kesta isikuna, rahvana ja riigina. Kui lapsi ei sünni, siis meil tulevikule lootust ei ole. Tuleks toetada kõike loomutervet, mis soosib laste sündimist.

Kokku hoiavad need, kellel on meie tunne. Me uskusime, et me saame iseseisvalt hakkama. Täna kuulutatakse meile pidevalt, et meil pole üksinda ei majanduslikult, moraalselt, poliitiliselt ega sõjaliselt mingit lootust. Minu arvates tuleks taastada meie rahvuslik eneseväärikus. See tähendaks konkreetsetes otsustes julgust olla meie ise.

Mitmetes aruteludes tuleks tagasi pöörduda või arutelu aluseks võtta kunagised kokkulepped. Sõnad, mida toona mõistsime ühte moodi ja milles kokku leppisime, tuleks uuesti meelde tuletada. Jüri Raidla kirjutab, et meie põhiseadus suunab meid föderaalse Euroopa poole. Kuidas saab põhiseadus, mille kohaselt Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu, suunata olukorra poole, kus riiki enam pole? Tuleks uuesti kokku leppida suurtes ühistes eesmärkides.

Miks meil ei ole liidreid, kes suudaksid rahvast ühendada, kes oleksid visionäärid, keda usaldatakse ja kelle järel minnakse? Usun, et need inimesed on olemas, kuid me pole võimelised laskma sellistel juhtidel esile tõusta. Kui puudub autoriteedi mõiste kodus ja koolis, siis on seda raske ka riigi tasandil leida. Kõik algab perekonnast ja kodust. See, kes hoiab perekonda, hoiab rahvast ja riiki.

Parim ühendaja on ühine vaenlane. Sõjalise agressiooni puhul oleks asi selge. Mida teha aga moraalse agressiooniga, väärtuste killunemisega, rahva elujõu hääbumisega? See hävitav, mis on meis ja meie vahel, on sageli laastavama mõjuga kui too seal. Ehk aitaks siin asjade nimetamine õigete nimedega.

Neid, keda miski ei seo, on kerge laiali pillutada. Pillutamist pole vaja isegi ära oodata, sest seosetud jooksevad ise laiali ja siis võib lihtsalt käpa peale panna. Parem oleks ikka kokku hoida või vähemalt selle poole püüelda.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.