Ma ei vaidlusta seda, et Euroopa peab võtma Venemaaga kõnelustel juhtrolli ning asuma ise seda protsessi ameeriklaste asemel eest vedama, kuid Eesti poliitikute jaoks peab küsimus oleme eelkõige selles, mil viisil seda tehakse ja kuidas on selles protsessis esindatud Eesti Vabariigi huvid.

Asi pole selles, et me ei saa oma briti, prantsuse ja saksa sõpru usaldada, ikka saame. Läbi NB8 ehk Põhjamaade ja Balti riikide lähedase koostöö on meil ka tugev jõuõlg poliitika mõjutamiseks. Kuid sellele vaatamata tuleb olla väga skeptiline kitsalt E3-le tuginevate kõneluste osas.

Isegi kui hea sõber on roolis, on ikkagi tähtis, kuhu see auto sõidab. Lääne- ning Ida-Euroopa välispoliitilised huvid on paljudes teemades kattuvad, aga võivad ka meie omadest oluliselt erineda.

Tuletan mõningaid asju meelde, millest on ebameeldiv rääkida, aga peab.

Teise maailmasõja ajal peeti samuti Euroopa üle läbirääkimisi. Neid pidasid samuti suurriigid, Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid ja stalinistlik Nõukogude Liit. Nendel kõnelustel lepiti Nõukogude Liiduga kokku Balti riikide saatus.

Staliniga lepiti kokku, et Nõukogude Liit vormistab Eesti, Läti ja Leedu jõuga okupeerimise viisakamalt, korraldab valimisi või referendumeid, mis võimaldavad näidata Ida-Euroopa riikide annekteerimist kui sealsete rahvaste vaba tahte väljendust.

Pool sajandit hiljem, aastatel 1989–1991 oli meie jaoks tõsine väljakutse, et Lääne-Euroopas loeti külm sõda lõppenuks Berliini müüri langemisega. Meid justkui unustati ära või oli mugavam mitte meie peale mõelda.

Toetus meie taasiseseisvumisele polnud E3 riikidele sugugi iseenesestmõistetav. Balti küsimust peeti näiteks Berliinis väga häirivaks teguriks Mihhail Gorbatšovi juhitud Nõukogude Liiduga kujunenud heade suhete jätkamisel.

Peale Vladimir Putini võimuletulekut pidasid paljud Lääne-Euroopa poliitikud ülepingutatuks meie hoiatusi selle kohta, millist ohtu Euroopa julgeolekule kujutab Venemaa kasvav revanšism ja imperialism. Kas nüüdseks on seda mõistetud? Ma ei ole lõpuni kindel. 

Ma ei taha sellega öelda, et me põhimõtteliselt ei saa E3 riike usaldada. Lihtsalt me peame aru saama, et nendel riikidel võib olla meie jaoks põhimõttelistes küsimustes teine nägemus ja oma huvid, mis ei kattu meie omadega.

Oluline on silmas pidada sedagi, et meid mõjutavad Ukraina sõja lõpetamiseks tehtavad kokkulepped palju vahetumalt kui Lääne-Euroopa riike. Ukrainale antavatest julgeolekugarantiidest sõltub see, mil määral on Venemaal vabad käed oma vägede kiireks ümberpaigutamiseks Balti riikide ja Soome suunale ja sellest omakorda sõjaline ohutase siin piirkonnas. Paradoksaalselt võib see Ukraina sõjategevuse raugemise või lõpu korral hoopis hüppeliselt kasvada.

See kõik peab andma meile selgelt õiguse olla selle laua taga, kus tehakse otsuseid. Me ei tohi leppida lubadustega, et meid informeeritakse või meiega konsulteeritakse. Peame panema jala ukse vahele ja keelduma lahkumast.

Diplomaatiat teevad inimesed ja lõpuks läheb keegi koos delegatsiooniga füüsiliselt venelastega läbi rääkima. Kelle ees see inimene vastutab? Nende ees, kes on teda volitanud. Kui meid seal ringis pole, siis pole meil võrdset positsiooni E3-e suurriikidega. Miks me sellise saunikurolliga peaks leppima.

Võiksime võtta ohumärgina ka NATO endise peasekretäri Jens Stoltenbergi pihtimust, et ta oli valmis Venemaaga rääkima n-ö puhvertsoonidest. Vaevalt, et ta selle otsuse üksinda tegi. Eeldada võib, et vähemalt USA-ga konsulteeriti, aga kas ka Ühendkuningriigi, Saksamaa, Prantsusmaaga?

Viimane põhjus, miks mulle E3-keskne asjaajamine ei meeldi, on see, et minu meelest ei arvesta uue reaalsusega, mis Euroopas on kujunenud.

Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa on väga olulised riigid, väga mõjukad riigid, kahel neist on tuumarelvad, kuid Euroopa ei ole enam päris see, mis ta oli külma sõja ajal, kui tähtsad olid eelkõige Londoni, Pariisi ja Bonni seisukohad.

Ja ka praktilise poole pealt, kui kujutame korra ette, et läbirääkimised toimuvadki, siis on ülioluline, et ei tekiks mingit kaheastmelist informeeritust, et osa riike (E3 ehk suured) saavad ülevaateid esimesena ning alles siis räägitakse ülejäänutele ning võimalik, et enne lepitakse kokku, mida räägitakse ja kuidas räägitakse.

Lühidalt, me ei saa leppida sellega, et meie tuleviku seisukohast otsustavaid küsimusi arutatakse seal, kus meid ei ole. Ajalugu on meile õpetanud, et see on ohtlik. Seetõttu ei tohi me ka heaks kiita kitsalt E3-le tuginevat uut diplomaatilist initsiatiivi Venemaa suunal. See ei ole meie riiklike ja rahvuslike huvidega kooskõlas.