Rain Kooli: rääkimata lood ja meie vaimne ruum ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rain Kooli.
Rain Kooli. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

“Kui me jätame mõned lood rääkimata – kui mitte teistele, siis vähemalt endalegi –, eitame me tegelikult ei kedagi muud kui iseennast. Iga inimene – iga ühiskond – vajab oma eksistentsi auditit. Ja kuna meie lugu läheb kogu aeg edasi, siis ei saa neid auditeidki olla vaid üks kogu selle eksistentsi ajal,” leiab Rain Kooli ERR-i ja Tartu ülikooli eetikakeskuse sümpoosionil esitatud kõnes.

Minu elus on olnud periood, mil ma kirjutasin aforistlike lühiluuletusi – või lühiluule vormis aforisme, kuidas võtta. Üks neist kõlas originaalis nii:

aktiivinen unohtaminen
virkistää
kummasti muistia

ehk eesti keelde vabalt tõlgituna

miski ei
värskenda
paremini mälu
kui
aktiivne unustamine

Nagu aforismidega ikka, tõlgendab igaüks seda endale sobivaimal moel. Minu jaoks sündisid need konkreetsed read ajal, mil nii isiklikust kogemusest kui ka ajakirjanduslikust tähelepanust koorus arusaam, et inimestel on üldine kalduvus püüda (vähemalt mõnedest) oma minevikukogemustest ihust ja hingest mööda vaadata, püüda neid n-ö aktiivselt unustada, alla suruda.

See aga üldiselt toimib väga harva tundlike teemade lõplike lahendustena. Pigem vastupidi: allasurutud mälestused käituvad enamjaolt nagu kork vees – mida sügavamale see suruda, seda suurema hooga vupsab ta esimesel võimalusel pinnale ja ulbib seal uhkelt, upsakaltki.

Ka vanad armid sügelevad, ütleb hiina vanasõna.

Mõni haav aga pole üldse armistunudki, mis siis, et on osavalt peidus ja annab ennast tunda nagu maohaavand: tükk aega ei saa otseselt aru, milles asi, kuigi tunneme juba pikemat aega umbmäärast valu ja imestame, millest see aneemilisus ja õhupuudus.

Võime küll näo teha, et teda pole olemas, võime püüda ta ära unustada ja püüda mattuda igasuguste tähelepanu kõrvale juhtivate tegevuste alla – aga seal ta ikka ja jälle on…

Unustamispüüdluste ja allasurumise meetodid on erinevad. Kes põgeneb ühest inimsuhtest teise, korrates alati ebaõnnestumiseni viivat sama mustrit; kes haarab pudeli järele; kes millegi veel karmima. Mõni vihub sporti teha; mõnest saab mõne religiooni või ideoloogia tulihingeline kuulutaja. Mõnest lihtsalt elav nuhtlus oma lähedaste või töökaaslaste jaoks.

Paljud ülekompenseerivad oma haavu rõhutatud, bravuurika enesekindlusega – või siis kroonilise küünilisuse või näilise ükskõiksusega.

Kõige levinum meetod on aga lihtne mahavaikimine. Valus teema lohistatakse nattipidi meie hinge lossi kõige kaugemasse torni ja pannakse keelatud teemade tuppa luku taha. Võti visatakse ära… või no, vähemalt enda arvates visatakse. Tegelikult käitub see ju nagu võlusõrmus J.R.R. Tolkieni ”Sõrmuste isandas” – arvasime, et jätsime kaminasimsile, aga tegelikult leiame ikka selle oma taskust.

Niisiis,

miski ei
värskenda
paremini mälu
kui
aktiivne unustamine

Aga ega see ”aktiivse unustamise” põhjustatud mäluvärskendus tähenda, et nood mineviku laigud me silme ette selgete, arusaadavate ja loogiliste mõttemudelitena ilmuvad. Kaugel sellest!

Valides pea liiva alla peitmise tee jõuame me ühel hetkel kindlalt selleni, et meie elu on kui kaardistamata miiniväli – kunagi ei või teada, milline pealtnäha täiesti süütu episood vallandab meis mehhanismi, mis käivitab ootamatu (viha)plahvatuse, seletamatu ängi, hirmu, ärevuse, agressiooni või muu häire. Ühesõnaga, lööb meid tasakaalust välja – ja kuna tee põhjusteni oleme me ise otsustanud üles kaevata, saame tegeleda ainult tagajärgedega.

Kui nendegagi.

Kusjuures kõik eelkõneldu ei pea paika sugugi ainult üksikisiku tasandil. Oma traumad ja rääkimata lood – tõrjutud mälestused, nagu on pealkirjastanud ühe oma teostest selles vallas põhjalikku tööd teinud Imbi Paju – ehk oma allasurutud minevik on lisaks inimestele ka ühiskondadel.

***

Minevik on meie kukil. Meie ei pruugi seda näha, aga me tunneme seda alati, kirjutas USA ajakirjanik ja kirjanik Mignon McLaughlin oma 1960. aastate alguses ilmunud teoses Neurootiku päevaraamat.

Tunnen Soome viimase sajandi ajalugu puudutavat nüüdisuurimust oma isikliku ajaloo tõttu isegi mõnevõrra paremini kui Eesti oma. Seetõttu lubage mõned tähelepanekud minu teiselt kodumaalt.

Soomet laastanud 1918. aasta kodusõjast koos verise tsiviilterrori ning kättemaksuspiraaliga oli kulunud 40 aastat, kui kirjastus WSOY avaldas Väinö Linna romaanitriloogia Täällä Pohjantähden alla (Siin Põhjatähe all) esimese osa. Triloogia eesmärk oli ravida neli aastakümmet varem löödud haavad. Vahepeal peetud teine maailmasõda oli küll koondanud soomlased ühise välisvaenlase vastu (olenemata nende või nende vanemate poolevalikust 1918. aasta sõjas), kuid Talve- ja Jätkusõda olid kodusõjas suhtes siiski vaid lahas, mitte ravim. Need koondasid ja fikseerisid probleemi, kuid ei enamat.

Olen oma tagasihoidliku teatrikarjääri vältel muu hulgas läbi elanud ka Linna kirjeldatud kannatused – kui mu väike Kagu-Soome koduteater tegi 1990. aastate teises pooles teoks julge ettevõtmise ja tõi publiku ette Väinö Linna triloogia kõik kolm osa, sain ma lavalaudadel olla nii mahalaskja kui -lastav, roomata haavatult kuulipildujatule all ja nälgida sõja järel püsti pandud vangilaagrites. Seetõttu tean, mis rahvuslikus raviplaanis pisut viltu läks: tehasetöölisest rahvuskirjanikuks tõusnud Linna ei suutnud üle olla oma maailmavaatelistest eelistustest ning triloogia on oma sümpaatiate poolest siiski selgelt vasakule kaldu, mis siis, et oma leebel ja humanistlikul moel.

Ilukirjanduslikule tekstile on muidugi kõik lubatud, eriti pärast seda, kui varasema nelja aastakümne jooksul on kodusõja ühte poolde suhtutud põhimõttel teie alustasite, nii et pidage mokk maas. Kuid vastates varasemale kallutatusele vastupidisesse suunda kallutatud tekstiga – mis siis, et tõese, vajaliku ja kohati pisarateni liigutavaga – siiski lõplikku lepitust ei leita.

50 aastat pärast kodusõda avaldas ajalooprofessor Jaakko Paavolainen oma neli teost, millest viimane oli kõiki eelnenuid koondav Suomen kansallinen murhenäytelmä : punainen ja valkoinen terrori ja vankileirit v. 1918 (Soome rahvuslik tragöödia: punane ja valge terror ning vangilaagrid 1918. aastal).

Paavolaineni lähenemine püüdis Linna kaldusolekut absoluutse tasakaalustatusega sirgeks seada, kuid tema teostel oli teine puudus: need külvati 1960. ja 1970. aastate vaimsesse põldu, keset tulihingelist ühiskondlikku debatti, millel oli tugev ideoloogiline toon.

Seekord ei olnud lepituse leidmiseks valmis ühiskond ise.

Kodusõjast oli lõpuks möödas 75 aastat, enne kui professor Heikki Ylikangas avaldas oma raamatu Tie Tampereelle (Tee Tamperesse). Kuigi tema kodusõja käsitlust võib pidada oma toonilt pateetiliseks ja suurustlevaks – nagu 1993. aastal vahetult pärast teose ilmumist ka tehti – on tegemist ometi esimese Soome kodusõda käsitleva teosega, mille lepitava funktsiooni täitumiseks olid olemas kõik eeldused: see ei valinud kokkuvõttes pooli; see oli haarav lugemisvara, paljastades midagi ilustamata ühe kodusõja tegeliku palge; ning ühiskonnal oli käsitletavate sündmustega piisav ajaline distants, et toimunut hinnata.

Kõik need kolm tingimust peavad siis olema täidetud, et üks ühiskond saaks oma mineviku trauma lõpuks korralikult käsitletud.

Kerge lugemine Tie Tampereelle muidugi endiselt ei olnud – aga kas raamatu ilmumisega samal ajal Sarajevo piiramisest kõnelnud rahvusvahelise meedia reportaažid olid? Kusjuures kõrvutamine Sarajevoga ei ole juhuslik. Tampere elukvartaleid hirmu- ja surmaohuvangis hoidnud kahuri-, kuulipilduja- ja snaiprituli, tänavanurkadele tapetud vee järele läinud lapsed, allaandnute ja vangilangenute massiline hukkamine… 1918. aasta Tamperet, punaste vastupanu kõige visamat kantsi, ongi nimetatud Soome Sarajevoks.

Loomulikult tekitas Ylikanga teos veel 75 aastat pärast tegelikke sündmusigi palju poleemikat. Kodusõja puhkedes – ja eriti selle lõppedes – Soome ühiskonda jaganud jõujooned ei olnud ju ikka veel täiesti kadunud (kuni selleni välja, et aeg-ajalt määritakse 1918. aasta kodusõjas valgeid vägesid juhtinud marssal Mannerheimi ausammast just nimelt Tamperes veel tänasel päevalgi kritseldusega lahtari ehk halvustavalt lihunik).

Ylikangas tegi siiski tänuväärset tööd, osutades just nimelt rääkimata – või moonutatud – lugudele rahvuse kollektiivses teadvuses (nii palju, kui sellist nähtust üldse eksisteerib).

Tänu temale jõudis sellesama rahvuse teadvuseni, et teinekord võib üldine narratiiv, näiliselt konsensuslik, neutraalne ja seeläbi justkui lepitust pakkuv lugu, olla ka n-ö valge vale. Või siis lihtsalt justkui summutav vatitekk, mis on laotatud verisele tegelikkusele lootuses, et see aitab unustada – ja üle saada.

Võib-olla seda vatitekki ongi alguses vaja. Sest tegelikkus on liiga verine ja valus. Aga, mäletate…

miski ei
värskenda
paremini mälu
kui
aktiivne unustamine

***

Kui vesi alaneb, tulevad kivid nähtavale, kõlab üks hiina vanasõna.

Me oleme ajaloole võlgu selle ümberkirjutamise, on aga omakorda öelnud Oscar Wilde.

Nagu aforismidega ikka, tõlgendab igaüks ka seda endale sobivaimal moel. Mina näen Wilde’i öeldut muu hulgas nii, et me ei saa minna rahulikult ja selgepilguliselt tulevikku, kui me ei ole oma minevikku pooli valimata, ausalt ja ilustamata läbi käinud.

Me ei saa vältida oma mineviku tihnikuid, mülkaid ja laukasoid, libedaid kaljusid ega tormist merd. Ei saa sel lihtsal põhjusel, et meil jääb sel juhul teadvustamata liiga palju neid nähtamatuid radu, mis looklevad kõik – omavahel põhjuslikes seostes olles – just selle punkti poole ajateljel, kus me sel konkreetsel hetkel asume.

Parafraseerides tänaseks juba palju korratud lauset: see, mis meid siia tõi, tõi / meid / siia.

Kui me jätame mõned lood rääkimata – kui mitte teistele, siis vähemalt endalegi –, eitame me tegelikult… ei kedagi muud kui iseennast.

Iga inimene – iga ühiskond – vajab oma eksistentsi auditit. Ja kuna meie lugu läheb kogu aeg edasi, siis ei saa neid auditeidki olla vaid üks kogu selle eksistentsi ajal.

***

Soomes on viimase kahekümne aasta jooksul räägitud palju seni rääkimata lugusid. On räägitud lapseealiste hukkamistest kodusõja järgses kättemaksulaines, toonaste vangilaagrite ebainimlikest tingimustest ja kaardistatud ühes või teises konkreetses paigas asunud nn verepõlde, kohti, kus üks või teine pool kodusõja käigus ja järel hukkamisi läbi viis.

On räägitud Jätkusõja aegsetest koonduslaagritest vallutatud Karjala aladel, Soome sõjaväelaste alkoholismist, narkomaaniast ja homoseksualismist sõdurite keskis. Ning sellest, kuidas rinne 1944. aastal murdus ning kuidas väejooksikuid lihtsalt koha peal maha lasti.

Rääkimata lood ulatuvad kesk- ja viikingiajani välja – näiteks lood sellest, kuidas valgepäised ja sinisilmsed soome lapsed olid hea kaup Vahemere maade ja Lähis-Ida orjaturgudel, mistap neid praeguse Soome aladelt ka lihtsalt kaasa haarati, kohale veeti ja rahaks tehti.

Kõik me võime mõelda, millised võiksid olla Eesti rääkimata lood. Või meie endi omad.

Eks ka meil ole ju neid lugusid räägitud. Tegelikult oli Eestis ju olukord Soome omast sellest mõttes erinev, et 45 aastat hoiti meid paisu taga, mis siis 1987. aastal purunes. Nõukogude perioodi tragöödiad paiskusid korraga meie kõigi kollektiivsesse teadvusse, selle eest hoolitsesid nii ajakirjandus kui ka kirjastused, kus n-ö repressioonikirjandusest kujunes tootmisharu, mis paiskas aina uusi üllitisi turule kiiremini kui hamburgerimüüjad jõudsid oma kotletiga saiu vorpida.

Ühena parimatest toonase perioodi teostest tõstaksin ma esile tänapäevaks võib-olla juba (teenimatult) unarusse jäänud Ene Hioni Saatust ei saa valida, raamatu, mis veel praegugi mu koduses raamaturiiulis on. Selles räägivad oma loo(d) Narva ja Vaivara lastekodu kunagised kasvandikud ja kasvatajad, kes teise maailmasõja ajal Nõukogude Liitu veeti.

Aga uusi rääkimata lugusid on leitud ju ka pärast seda murrangulist perioodi. Magnus Ilmjärv on rääkinud hääletust alistumisest, juba mainitud Imbi Paju on toonud esile naiste traumaatilised kogemused nõukogude okupatsiooni ja repressioonide ajal…

Omamoodi rääkimata loo kõneles ju ka poleemikat tekitanud Eesti ajalugu II, mis ei püüdnud ei rohkemat ega vähemat kui ümber kirjutada meie kollektiivse narratiivi keskajast siinsetel aladel.

***

Lood, lood, lood. Räägitakse, räägitakse, räägitakse.

Varem või hiljem tekib aga hoopis uutmoodi küsimus – kuidas jääda selles ühel hetkel virvarriks muutuvas tulvas mõistusele; ja kujuneda kriitiliselt, kuid siiski kainelt mõtlevaks kodanikuks. Ajal, mil iga vandenõuteoreetik kasutab oma võitlust võideldes esimese asjana sõnu tõde, objektiivne ja tegelikkus.

Kuidas vältida – enda õiguste eest seismise sildi all – üldistavaid järeldusi, kollektiivset süüdimõistmist, kahepalgelisust, väiklust ja intriige, kibestumist ja vaenu?

Mul ei ole sellele küsimusele häid vastuseid.

Haridus? Jah, põhimõtteliselt küll, meie haridussüsteem võiks aidata kaasa aktiivsete, osalevate ja kriitiliselt mõtlevate kodanike sünnile. Samas – sõna kriitiline on nii mitme teraga mõõk… Meil on ju küll mitme kõrgharidusega inimesi, kelle sees on peidus selliseid valupunkte, et kui keegi neid vaid riivabki, käivitub täiesti irratsionaalne reaktsioon. Ja see võib kesta kaua.

Iseloom? Tõsi, kalduvus tasakaalukusele aitab mõistlikuks ja mõõdukaks inimeseks kasvamisele tunduvalt enam kaasa kui kalduvus plahvatuslikule impulsiivsusele, meeleolu tõusude ja mõõnade suurele vahelduvusele või kroonilisele kahtlustavusele. Siiski – kalduvus tasakaalukusele võib sisaldada ka lihtsameelsust… ja lihtsameelset on lihtne ära kasutada.

Olud? Kindlasti mõjutavad olud meie arengut ja inimeseks kasvamist. Kuid see ei seleta tõsiasja, et täpselt samadest oludest võib kasvada kaks hoopis erinevat inimest. Üks traumatiseerib end osasid oma tahke maha salates üha uuesti ja uuesti, teine saab need käsitletud ja liidetud osaks sellestsamast (enese)auditist, mis eelpool mainisin.

***

Kuna ma ei oska eelnenud küsimustele lõplikult vastata ja saan – nagu kõik inimesed – tegelikult rääkida vaid iseendast, siis ma räägin teile lõpetuseks ühe lühikese loo.

Ma olin umbes 11-aastane, kui meie peres kaevati kusagilt pesusahtlist välja Saksa okupatsiooni ajal välja antud teos Eesti rahva kannatuste aasta. Selles oli, ühel leheküljel paljudest, mustavalgel kirjas, et Helme põllutöökooli direktor August Keskküla lasti ühel 1941. aasta kaunil suvisel päeval oma kooli territooriumil maha. Koos aedniku ja hulga koolipoistega. Nõukogude hävituspataljoni poolt.

August Keskküla oli minu vanaisa. Minu ema sündis kolm kuud ja ühe nädala hiljem, oma isa kunagi nägemata.

See oli esimene rääkimata lugu minu elus. Kõik varasem, kõik olnu, kogu ühine narratiiv ühe okupeeritud Eestis elava ja Nõukogude inforuumis kasvava lapse elust… lakkas olemast? Nii tundus mulle siis.

Pärast seda on seda narratiivi korduvalt ümber kirjutatud, lisatud aina uusi rääkimata lugusid. Aga enam mulle ei tundu, et iga sellise korraga justkui luuletaja rebib senikirjutatu tükkideks ning viskab need koldesse. Ei. Hoopis kunstnik võtab pintsli ja muudab midagi, täiendab, parandab… Astub mõne sammu tagasi… vaatab tulemust… ja parandab veel, kui vaja.

See on minu elu lugu. Ja isegi kui mulle on teinekord tundunud, et seekordne rääkimata lugu nüüd küll defineerib minu jaoks minu loo, minu elu, minu eksistentsi täiesti uuesti, algusest peale, puhtalt lehelt, siis tegelikult see ei ole nii.

Aastad on mulle õpetanud, et see me olemegi – maal, millele kantakse aina uued kihid.

Ja see ei saa kunagi valmis.

*

Tegemist on kõnega TÜ eetikakeskuse ja ERRi ühissümpoosionilt „Elu eriarvamuste keskel. Kuidas kujuneb kaalutlev avalikkus?“

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: